Jah, hakkab vist kätte jõudma see periood, kus tahaksin maale ära põgeneda. See kord vähemalt tean põhjust. Jah, tean. Huvitav, kas inimesed üldse mõistavad, kui palju haiget nad oma sõnadega teevad? Kas nad üldse mõtlevad selle üle? Või teevad nad seda meelega? Ma ei tea, tõesti. Võib-olla ei tahakski teada. See on masendav, kuidas ma üritan positiivne olla ja lõpuks hakkab see isegi välja tulema ja siis on ikka midagi valesti. Alati peab midagi valesti olema. Praegu on sellest raske mööda ka vaadata. Oijah, kurb on olla, tuju on miinustes, midagi öelda ei oska. Polegi oluline. Miski pole oluline.

Tera... !

Kõige valusam on siis, kui sind süüdistatakse milleski põhjendamatult ja laskmata enda eest seista.

Kõik peaks olema hästi. See tähendab.. ongi hästi. Millegi pärast tundub ikka, et midagi on valesti. Või läheb valesti. Ma ei tea. See tunne on kuradi ebameeldiv. Võib-olla kujutan ma endale jälle probleeme ette, võimalik. Loodan seda, sest siis ma saan sellest kohe üle ja kõik on hea. Tahaks asju ette näha, oleks palju vähaem põdemist ja närvitsemist. Palju vähem raisatud aega. Jah.. võib-olla polegi minuga midagi valesti. Jälle kord on ümberringi inimestel jamad kaelas. Need mõjuvad mulle ka, tõesti mõjuvad. Ei, ma ei mõtle aafrika laste probleeme või midagi sellist. Mõtlen oma lähedaste probleeme, nende, kellest hoolin. Raske on nii, et sa ei oska nende olemist kuidagi paremaks teha, ei oska neid aidata. Kuigi tahaksid. Tekib selline tunne, et sa ei hooli ega ürita. Tegelt ei ole nii. Mina tean seda, aga kas nemad teavad? Ma tean, ei oska oma tundeid väljendada ega midagi. Hoian kõike oma sees, nagu ikka. Loodan samas, et mind mõistetakse, samas tean, et keegi ei oska mõtteid lugeda. Ei, sellel kirjutisel pole ühte kandvat mõtet. See läheb täpselt nii edasi, kuidas mu mõte käib. Vahel tahaks lihtsalt ajsu kirja panna, sest öelda ei oska. Ma ei tea miks ma ei oska. Näiteks ei suutnud ma välja öelda, et keegi on mulle ka kallis. Ma ei tea miks. Lihtsalt ei tulnud sõnad välja. Olin lihtsalt seal ja vaikisin. See kord ehk ei olnud sellest midagi, aga kui ma ei suudagi kunagi öelda, mida ma mõtlen, võidakse minust valesti aru saada. Arvatakse, et ma ei hooli. Jälle, aga hoolin ju. Kõik peab nii kuradima keeruline olema. Võiks ju palju kergemalt, aga ma ei oska. Ma ei oska üldse mitte midagi. Ma ei oska öelda midagi lohutavat neile, kes lohutust vajavad. Ei oska. Sellest on kahju, sest ma tõesti tahaksin neil tuju paremaks teha. tahaksin, et nad ennast paremini tunneksid. Jah..