teisipäev, 29. juuli 2008
Esimene kuu.
Täna just Amanda küsis, et kas mul koduigatsust pole. Rääkisime veel, et naljakas, et ma olen varem kodust eemal olnud a'la kaks nädalat kõige rohkem. Peaegu on juba kuu täis ja päris mit-mitu kuud on veel ees. Aga ma saan hakkama. Vahepeal viskavad nad siin koppa, aga that's life, eksole.
esmaspäev, 28. juuli 2008
..and I love how u can make my day.
Just eile kirjutasin pika teksti, kuidas mind teeb kurvaks, et me ei räägi enam üldse. Või noh, teema piirdub sellega, et ütleme tere, ma küsin kuidas läheb ja siis ta kaob ära jälle (vahepeal isegi räägib paar sõna rohkem). See rikub mu tuju, kõige rohkem rikub tuju aga see, kuidas ta kaugemaks jääb järjest. aga täna, kui me rääkisime, oli kõik nagu varem. Nii teeb ta koguaeg. Ma leian ühel hetkel, et ma pean leppima sellega, kuidas asjad on. Nagu ma leppisin sellega, et reisil oleku ajal ma lihtsalt ei tule talle meelde, nagu leppisin sellega, et Londonisse tulek oli lihtsalt jutt ja nüüd leppisin sellega, et me ei suhtle enam nii nagu varem ja varsti kaob ta täiesti ära. Natukese aja pärast, kui ma olen enda jaoks need mõtted selgeks mõelnud, hakkab ta rääkima ja teeb kõik mu "olukorraga leppimised" olematuks, sest ta näitab, et asjad ei ole nii. Sest tookord tripil tulin ma talle meelde ja ta lõpuks andis endast märku. Hetk peale seda, kui ma tõdesin endale, et ta ei tulegi siia, hakkas ta rääkima, et ta peab nüüd oma rahalise seisu üle vaatama, et saaks ühe suvetripi veel teha ja seda siis minu juurde. Nüüd siis see.. ta nagu tunneks neid asju ette. Kuigi eile ma kurtsin, et tal on mu tujude üle liiga suur mõju, tudnuvalt suurem, kui kellegil üldse olema peaks, siis tegelikult see mulle meeldib, kui ta mu tuju suudab heaks teha ja seda ta oskab. Oeh, aga nõme on nii.
p.s. Maxu, ei ole mõtet seda "eilset pikka teksti" otsima hakata, sest seda ei ole avalikul näha :D .
p.s. Maxu, ei ole mõtet seda "eilset pikka teksti" otsima hakata, sest seda ei ole avalikul näha :D .
pühapäev, 20. juuli 2008
kolmapäev, 16. juuli 2008
Ülevaade siinsest perest ja elust.
Ma siin tõdesin endamisi, et ma ei pääse nii pea veel sellest, et pean seletama milline see pere siin on, palju on lapsi, vanad nad on ning milline mu päev välja näeb. Olenemata sellest, et ma oma teada olen juba palju-palju seda rääkinud, siis sain ma eile aru, et osadele olen ma seda tunduvalt rohkem kui korra seletanud ning vaevalt, et neile nüüdki meelde jäi. Ma väsisin juba esimesel päeval ära seda kõigile kirjutamast, mis ma siis veel nüüd mõtlen? Ühesõnaga, palju kergem on küsija lihtsalt seda postitust lugema suunata, kui muud kui otsast peale kõigile seletada.
Niisiis..
Siin peres on neli liiget - ema, kaks tütart ja poeg. Isa käib aeg-ajalt samuti külas ning küsib umbes sadamiljon korda järjest, kas kõik on korras. oh well.
Daniel on kõige noorem ja, olgem ausad, mu lemmik :D . Viie aastane ja ainus meessoo esindaja siin majas siis. Kui ma peaksin teda ühesõnaga iseloomustada, ütleksin tõenäoliselt 'crybaby'. Tõepoolest, ta jonnib kogu aeg, aga kuna ma teda väga kästuama ei ole pidanud veel, siis minuga ta ei jonni. Tundub lausa, et ma meeldin talle, sest iga kord, kui tal mõni sõber külla tuleb, siis ta tahab mind kohe näidata. Mõnele on ta lausa kolm korda üritand mind tutvustada ;D . Ja kuigi ta meil suur jonnipunn, siis samal ajal on ta tore ka. Sõbralik poiss selline. See on ka armas, et kui ma temaga jalgpalli mängin (kas siis pleiseteisonil või niisama) laseb ta alati mul skoorida, kui ta ise on värava saanud, et seis oleks viigis. Siis teeb näo nagu täiega üritaks palli püüda, aga oi näe, kukkub teisele poole. Pleisteisonil on osaliselt ka asi selles, et ta tahab penaltite löömist vms :D . Lõpp kokkuvõttes tahab ta muidugi võita. Ükskord ma täitsa kogemata võitsin muide, ta jonnima ei hakand, aga oli täiega hämmingus, peale seda ma enam ei julge :D . Üldiselt, kui ma tal midagi teha palun, siis ta on mind ikka kuulanud ka. Muidugi ma pole pidanud teda vannitama ega magama panema.
Emma on 10 aastane, aga tal on varsti sünnipäev. Vähemalt pidu on varsti, samas siis (like I've heard) on mitmel lapsel sünnipäeva pidu.. nagu koos. Seega ma pole päris kindel, kas ta on veel kümnene. Võib-olla oli tal päris sünnipäev juba ära. Kui ma saabusin, siis läks ta kohe järgmisel hommikul neljaks päevaks koolitripile, kui ta tagasi tuli, siis päris mitu päeva ta põrnitses mind natuke kurja näoga ja mulle tundus, et ma eriti ei meeldi talle. Tegelikult ta lihtsalt võõrastas vist. Nüüd me aegajalt naerame koos Danieli või Natasha üle.. enemasti it happens to be Natasha some how :D .
So that brings us to Natasha, kes on vanim laps - 13 aastane. Ta on hästi lõbus ja rõõmsameelne. aeg-ajalt käib minga jutustamas ja kohe alguses oli väga sõbralik. Jutustab ta üldse palju, vahel kaob tal endal järg ära ja siis on ta jutus pikad, venivad pausid "and then and yeah.. and.. " :D . Kui tal palju rääkida on või kui ta vihane on, räägib ta nii kiiresti, et ma lihtsalt lülitan ennast tema jutust välja, sest see kas ajab mu juhtme kokku või ma ei saa lihtsalt poolest jutust aru. Muide, vihane on ta päris tihti - puberteet. Vahel saab hakkab ta eriti tühiste asjade peale karjuma.
Nende ema - Amanda - on 41, kui ma ei eksi. Ta on nursery teacher :D . Nagu siis eelkooli õpetaja või nii. Hästi sõbralik selline ja alati tunneb huvi, et mis ma päeval teinud olen (vabal ajal) ja, et kas mulle ikka meeldib siin. Kui ta viimane kord küsis ja ma vastasin,et väga meeldib, siis tal oli kohe täitsa hea meel. Kuna ta ise on selline unustaja tüüp, siis ta saab sellest ka aru, kui ma midagi unustan, mida väga tihti ei ole juhtunud õnneks.
Muide vanavanemad on ka ülitoredad neil. Amanda vanemaid olen rohkem näindu, sest nad olid siin minu saabumise õhtul ning vahepeal käisid lapsi hoidmas ja eelmine nädal olid nad ka mõnda aega siin ning nad jäävad mõneks päevaks tavaliselt, sest elavad kaugel. Üldiselt on pere kohta seega rohkem head öelda, kui halba. Maru palju kära on küll majas, aga sellega harjub.
Tööst ka natuke. M päev algab kell 7.15, aitan lauda katta, mängin natuke Danieliga, söön, ootan kuni pere lahkub ja hakkan kööki koristama. Seejärel suundun lastetuppa, teen voodid ja sätin asjad korda seal. Umbes 10-10.30 'ni koristan siis maja. Seejärel on vaba aeg. Umbes poole viiest või viiest (oleneb kuna pere kodu jõuab) hakkan uuesti pihta. Siis ma palju ei tee, natuke koristan, siis on õhtusöök ja peale seda koristan köögi ja hiljem teen suure toa ka natuke rohkem korda. Üldjuhul lõpetan kuskil seitsme ja kaheksa vahel.
Vaba aeg on siis, nagu ma just mainisin, umbes 10-16.30 'ni. Selle aja sees ma sulpsan dušši alt läbi ja enamasti (kui ilm vähegi lubab) käin kas Mill Hilli pargis peesitamas või jõlgume niisama. Märksõnad on piknik, jäätis ja kõige tähtsam - lagritsakommid. Nädalavahetus on ka täiesti vaba, väja arvatud, kui on babysitiing. Ahjaa, seda ei mainind veel. Babysittind on kõige rohkem kaks korda nädalas ja see võib olla nii nädalavahetusel kui ka nädala sees. Siiani on Amanda kellegi siia kutsund selleks ajaks, sest ma olen siin ve el vähe olnud ja ta ei taha mind igaksjuhuks lastega jätta päris üksi, sest Danieli magamapanek pole kõige lihtsam asi. Muideks, homme on m esimene kord vist. Tagasi vaba aja juurde. Nädalavahetused veedan ma tavaliselt kesklinnas või seal kandis. Siis, kui Maxu raatsib ja ilm ilus, viib ta ka mu sinna maailma ilusasse Hill Gardenisse :) , mida on seni juhtund korra :D . Ma olen siin vähe olnud ka, tegelt :) .muide, Juba olen avastanud, et Oxford street ON kurjast ja sellist varjanti ei ole, et sa lahkud sealt nii, et rahakotis veel raha leidub!
Palka saan ma 65 naela nädalas, see teeb siis veits üle 5000 krooni kuus. Ei ole tõesti palju, aga kui arvestada, et mul on elamine ja söök tasuta, siis ei saa ju kurta. Pealegi, Swatchis sain ma a'la 1000 eeku vähem palka ning seal oli nii tüütu niisama istuda, siin ma vähemalt teen tööd. Ja ausõna, kui ma oleks siia raha pärast tulnud, poleks ma au pairi ametit valinud. Being an au pair is simply the cheapest and easiest way to live abroad.
Kokkuvõttes.. olen siin olekuga täitsa rahul. Ainuke asi, mille üle vinguda oskan, on see, et ma pean hommikul nii nii vara ärkama. Eesti aja järgi kell viis hommikul btw. See on ka ainus asi. mulle tõepoolest meeldib siin.
Niisiis..
Siin peres on neli liiget - ema, kaks tütart ja poeg. Isa käib aeg-ajalt samuti külas ning küsib umbes sadamiljon korda järjest, kas kõik on korras. oh well.
Daniel on kõige noorem ja, olgem ausad, mu lemmik :D . Viie aastane ja ainus meessoo esindaja siin majas siis. Kui ma peaksin teda ühesõnaga iseloomustada, ütleksin tõenäoliselt 'crybaby'. Tõepoolest, ta jonnib kogu aeg, aga kuna ma teda väga kästuama ei ole pidanud veel, siis minuga ta ei jonni. Tundub lausa, et ma meeldin talle, sest iga kord, kui tal mõni sõber külla tuleb, siis ta tahab mind kohe näidata. Mõnele on ta lausa kolm korda üritand mind tutvustada ;D . Ja kuigi ta meil suur jonnipunn, siis samal ajal on ta tore ka. Sõbralik poiss selline. See on ka armas, et kui ma temaga jalgpalli mängin (kas siis pleiseteisonil või niisama) laseb ta alati mul skoorida, kui ta ise on värava saanud, et seis oleks viigis. Siis teeb näo nagu täiega üritaks palli püüda, aga oi näe, kukkub teisele poole. Pleisteisonil on osaliselt ka asi selles, et ta tahab penaltite löömist vms :D . Lõpp kokkuvõttes tahab ta muidugi võita. Ükskord ma täitsa kogemata võitsin muide, ta jonnima ei hakand, aga oli täiega hämmingus, peale seda ma enam ei julge :D . Üldiselt, kui ma tal midagi teha palun, siis ta on mind ikka kuulanud ka. Muidugi ma pole pidanud teda vannitama ega magama panema.
Emma on 10 aastane, aga tal on varsti sünnipäev. Vähemalt pidu on varsti, samas siis (like I've heard) on mitmel lapsel sünnipäeva pidu.. nagu koos. Seega ma pole päris kindel, kas ta on veel kümnene. Võib-olla oli tal päris sünnipäev juba ära. Kui ma saabusin, siis läks ta kohe järgmisel hommikul neljaks päevaks koolitripile, kui ta tagasi tuli, siis päris mitu päeva ta põrnitses mind natuke kurja näoga ja mulle tundus, et ma eriti ei meeldi talle. Tegelikult ta lihtsalt võõrastas vist. Nüüd me aegajalt naerame koos Danieli või Natasha üle.. enemasti it happens to be Natasha some how :D .
So that brings us to Natasha, kes on vanim laps - 13 aastane. Ta on hästi lõbus ja rõõmsameelne. aeg-ajalt käib minga jutustamas ja kohe alguses oli väga sõbralik. Jutustab ta üldse palju, vahel kaob tal endal järg ära ja siis on ta jutus pikad, venivad pausid "and then and yeah.. and.. " :D . Kui tal palju rääkida on või kui ta vihane on, räägib ta nii kiiresti, et ma lihtsalt lülitan ennast tema jutust välja, sest see kas ajab mu juhtme kokku või ma ei saa lihtsalt poolest jutust aru. Muide, vihane on ta päris tihti - puberteet. Vahel saab hakkab ta eriti tühiste asjade peale karjuma.
Nende ema - Amanda - on 41, kui ma ei eksi. Ta on nursery teacher :D . Nagu siis eelkooli õpetaja või nii. Hästi sõbralik selline ja alati tunneb huvi, et mis ma päeval teinud olen (vabal ajal) ja, et kas mulle ikka meeldib siin. Kui ta viimane kord küsis ja ma vastasin,et väga meeldib, siis tal oli kohe täitsa hea meel. Kuna ta ise on selline unustaja tüüp, siis ta saab sellest ka aru, kui ma midagi unustan, mida väga tihti ei ole juhtunud õnneks.
Muide vanavanemad on ka ülitoredad neil. Amanda vanemaid olen rohkem näindu, sest nad olid siin minu saabumise õhtul ning vahepeal käisid lapsi hoidmas ja eelmine nädal olid nad ka mõnda aega siin ning nad jäävad mõneks päevaks tavaliselt, sest elavad kaugel. Üldiselt on pere kohta seega rohkem head öelda, kui halba. Maru palju kära on küll majas, aga sellega harjub.
Tööst ka natuke. M päev algab kell 7.15, aitan lauda katta, mängin natuke Danieliga, söön, ootan kuni pere lahkub ja hakkan kööki koristama. Seejärel suundun lastetuppa, teen voodid ja sätin asjad korda seal. Umbes 10-10.30 'ni koristan siis maja. Seejärel on vaba aeg. Umbes poole viiest või viiest (oleneb kuna pere kodu jõuab) hakkan uuesti pihta. Siis ma palju ei tee, natuke koristan, siis on õhtusöök ja peale seda koristan köögi ja hiljem teen suure toa ka natuke rohkem korda. Üldjuhul lõpetan kuskil seitsme ja kaheksa vahel.
Vaba aeg on siis, nagu ma just mainisin, umbes 10-16.30 'ni. Selle aja sees ma sulpsan dušši alt läbi ja enamasti (kui ilm vähegi lubab) käin kas Mill Hilli pargis peesitamas või jõlgume niisama. Märksõnad on piknik, jäätis ja kõige tähtsam - lagritsakommid. Nädalavahetus on ka täiesti vaba, väja arvatud, kui on babysitiing. Ahjaa, seda ei mainind veel. Babysittind on kõige rohkem kaks korda nädalas ja see võib olla nii nädalavahetusel kui ka nädala sees. Siiani on Amanda kellegi siia kutsund selleks ajaks, sest ma olen siin ve el vähe olnud ja ta ei taha mind igaksjuhuks lastega jätta päris üksi, sest Danieli magamapanek pole kõige lihtsam asi. Muideks, homme on m esimene kord vist. Tagasi vaba aja juurde. Nädalavahetused veedan ma tavaliselt kesklinnas või seal kandis. Siis, kui Maxu raatsib ja ilm ilus, viib ta ka mu sinna maailma ilusasse Hill Gardenisse :) , mida on seni juhtund korra :D . Ma olen siin vähe olnud ka, tegelt :) .muide, Juba olen avastanud, et Oxford street ON kurjast ja sellist varjanti ei ole, et sa lahkud sealt nii, et rahakotis veel raha leidub!
Palka saan ma 65 naela nädalas, see teeb siis veits üle 5000 krooni kuus. Ei ole tõesti palju, aga kui arvestada, et mul on elamine ja söök tasuta, siis ei saa ju kurta. Pealegi, Swatchis sain ma a'la 1000 eeku vähem palka ning seal oli nii tüütu niisama istuda, siin ma vähemalt teen tööd. Ja ausõna, kui ma oleks siia raha pärast tulnud, poleks ma au pairi ametit valinud. Being an au pair is simply the cheapest and easiest way to live abroad.
Kokkuvõttes.. olen siin olekuga täitsa rahul. Ainuke asi, mille üle vinguda oskan, on see, et ma pean hommikul nii nii vara ärkama. Eesti aja järgi kell viis hommikul btw. See on ka ainus asi. mulle tõepoolest meeldib siin.
teisipäev, 15. juuli 2008
Mõned mõtted.
Tegin praegu blogi lahti ja see võttis nii kaua aega, et ma unustasin ära, mida ma kirjutada tahtsin. Õnneks tuli meelde osa.
See teema, mida ma täna mitu korda juba arutanud olen. Ma kardan kellegisse armuda, aga mitte selle pärast, et ma kardaks haiget saada või, et mulle ei meeldiks kellegagi koos olla. Osa minst tahaks nii kuradi väga, et mul oleks keegi, kelle kaisus iga hommik ärgata, kellega mööda linna käestkinni jalutada ja muud paaride staffi. Selles mõttes, et ma ei karda ka suhet iseenesest, aga ma kardan seda, et ma armun kellegisse äga ära ja tekib nö big love ja miks? Selle pärast, et see piirab mu vabadust. Kui mul oleks keegi, ei saaks ma mingit pakkumist lihtsalt niisama vas võtta nagu see siin, et lähen aastaks ajaks välismaale ilma pikemalt plaanimata, lihtsalt lähen. Oleks mul keegi, peaksin ma temaga arvestama ja võib-olla ei tahaks temast nii eemal olla. Teades, et mu unistused ei ole ei Eesti minna ega ka siia jääda, siis on arusaadav, et kellegiga koos olemine võiks takistada mu unistuste teostamist. Praegu mõtlen ma küll, et kui mul oleks suhe, siis ma ei laseks sellele ennast takistada.. siiani polegi mul sellist suhet olnd, mis mind kinni oleks hoidnud niivõrd, aga ma kardangi seda, et nii nagu ükskord jääb igaüks paikseks ja leiab oma, võin ka mina leida. Tegelikult see pole isegi oluline hetkel, sest pole kedagi sellist, kellesse oleks ohtu nii ära armuda või midagi. Lihtsalt ma olen sellest mõelnud palju ja täna rääkisime Maxuga ka sellest veits ja see kõik keerles mul ikka veel peas ringi ning tunds, et ma pean selle kuskile kirja panema.
Teine asi, mis mul meelde tuli, sellega seoses, et ma aegajalt 'ok' asemel olen jälle 'okas' ütlema hakanud. Ei, see polegi midagi huvitavat või olulist, aga sellega tuleb meelde mõned aastad tagasi, kui ma ka nii ütlesin ning üks isik, kelle nime ma mainima ei hakka, tuletas sellest mulle hüüdnimeks okasroosike alguses, millest hiljem sai roosinpuke (kui täpne olla, siis roosinupuke kullerkuppuke:D). Armsad ajad olid, minu jaoks vähemalt. Arusaamatu on minu jaoks, kuidas mul ikka veel need asjad kõik meeles on ja mis tunde nende meenutamine teeb. Või kui kurvaks tema nägemine teeb.. siiamaani.
Need plaani pidamised, mis me Maxuga täna maha pidasime, olid kuidagi nii positiivsed. Mul on tulevik täiesti pahupidi, ma ei tea, mida ma tahan, mis minust saab. Tean ainult, et Calisse ma lähen ja enam ei tundu see natukenegi teostamatu. Ma ju ütlesin, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Mõned kuud tagasi tundus see väga kauge ja võimatu, sest ma lihtsalt ei teadnud kõki oma võimalusi, nüüd tundub kõik palju lihtsam :) . aga ma kaldusin teemast kõrvale. Igaljuhul see Maxuga rääkimine andis igasugu mõtteid ja andis mulle mingigi ettekujutuse, mida teha võiks. Kuigi, eks näha ole, kuidas asjad ja ajad kujunevad. Ning siiski elan ma nii, et 'I wait and I see'. See poleks pealegi enam mina, kui ma oma elu raudselt paika plaaniksin ja siis seda elu elaksin ka :D . That wouldn't be fun, would it?!
See teema, mida ma täna mitu korda juba arutanud olen. Ma kardan kellegisse armuda, aga mitte selle pärast, et ma kardaks haiget saada või, et mulle ei meeldiks kellegagi koos olla. Osa minst tahaks nii kuradi väga, et mul oleks keegi, kelle kaisus iga hommik ärgata, kellega mööda linna käestkinni jalutada ja muud paaride staffi. Selles mõttes, et ma ei karda ka suhet iseenesest, aga ma kardan seda, et ma armun kellegisse äga ära ja tekib nö big love ja miks? Selle pärast, et see piirab mu vabadust. Kui mul oleks keegi, ei saaks ma mingit pakkumist lihtsalt niisama vas võtta nagu see siin, et lähen aastaks ajaks välismaale ilma pikemalt plaanimata, lihtsalt lähen. Oleks mul keegi, peaksin ma temaga arvestama ja võib-olla ei tahaks temast nii eemal olla. Teades, et mu unistused ei ole ei Eesti minna ega ka siia jääda, siis on arusaadav, et kellegiga koos olemine võiks takistada mu unistuste teostamist. Praegu mõtlen ma küll, et kui mul oleks suhe, siis ma ei laseks sellele ennast takistada.. siiani polegi mul sellist suhet olnd, mis mind kinni oleks hoidnud niivõrd, aga ma kardangi seda, et nii nagu ükskord jääb igaüks paikseks ja leiab oma, võin ka mina leida. Tegelikult see pole isegi oluline hetkel, sest pole kedagi sellist, kellesse oleks ohtu nii ära armuda või midagi. Lihtsalt ma olen sellest mõelnud palju ja täna rääkisime Maxuga ka sellest veits ja see kõik keerles mul ikka veel peas ringi ning tunds, et ma pean selle kuskile kirja panema.
Teine asi, mis mul meelde tuli, sellega seoses, et ma aegajalt 'ok' asemel olen jälle 'okas' ütlema hakanud. Ei, see polegi midagi huvitavat või olulist, aga sellega tuleb meelde mõned aastad tagasi, kui ma ka nii ütlesin ning üks isik, kelle nime ma mainima ei hakka, tuletas sellest mulle hüüdnimeks okasroosike alguses, millest hiljem sai roosinpuke (kui täpne olla, siis roosinupuke kullerkuppuke:D). Armsad ajad olid, minu jaoks vähemalt. Arusaamatu on minu jaoks, kuidas mul ikka veel need asjad kõik meeles on ja mis tunde nende meenutamine teeb. Või kui kurvaks tema nägemine teeb.. siiamaani.
Need plaani pidamised, mis me Maxuga täna maha pidasime, olid kuidagi nii positiivsed. Mul on tulevik täiesti pahupidi, ma ei tea, mida ma tahan, mis minust saab. Tean ainult, et Calisse ma lähen ja enam ei tundu see natukenegi teostamatu. Ma ju ütlesin, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Mõned kuud tagasi tundus see väga kauge ja võimatu, sest ma lihtsalt ei teadnud kõki oma võimalusi, nüüd tundub kõik palju lihtsam :) . aga ma kaldusin teemast kõrvale. Igaljuhul see Maxuga rääkimine andis igasugu mõtteid ja andis mulle mingigi ettekujutuse, mida teha võiks. Kuigi, eks näha ole, kuidas asjad ja ajad kujunevad. Ning siiski elan ma nii, et 'I wait and I see'. See poleks pealegi enam mina, kui ma oma elu raudselt paika plaaniksin ja siis seda elu elaksin ka :D . That wouldn't be fun, would it?!
laupäev, 12. juuli 2008
Kaks nädalat.
Nii, minu kaks nädalat saab homme täis. Naljakas, tegelt ei tundu üldse nii kaua. Samas aeg-ajalt tundub, et olen siin kauemgi olnud. Kaks nädalat pidid need kõige raskemad olema, mina kurta ei saa. Mul pole kordagi käinud peast läbi mõte, et tahaksin koju tagasi. Mulle meeldib siin (välja arvatud argipäeva väga varajased hommikud). Selle eest võin tänada Maxut ofc. Pealegi ppl who matter.. üks neist on siin, teine on tulemas. Kolmandat nägin nii või naa nii harva, et olen harjund temag msnis suhtlema. Ei, mul on tore siin.
Nii armas on see, et alati kui Danielile keegi külla tuleb, siis ta tahab esimese asjana mind näidata. Lisaks tundub, et Emma hakkab ka minuga ära harjuma ja ei põrnitse mind nii kurjalt enam :D . Me isegi ühe korra muigasime Natasha üle :D . No tore on siin tegelikult, maru palju kisa küll ja ega ma hommikuti maga ei saakski, isegi kui mul see võimalus oleks, aga küll ma harjun. Või kui aus olla, siis ma juba olengi harjunud.
Ma nüüd siis lugema.. tead sa, inglis keeles lugemine tuleb kasuks, mitte, et see üllatav oleks, aga juba :D .
Nii armas on see, et alati kui Danielile keegi külla tuleb, siis ta tahab esimese asjana mind näidata. Lisaks tundub, et Emma hakkab ka minuga ära harjuma ja ei põrnitse mind nii kurjalt enam :D . Me isegi ühe korra muigasime Natasha üle :D . No tore on siin tegelikult, maru palju kisa küll ja ega ma hommikuti maga ei saakski, isegi kui mul see võimalus oleks, aga küll ma harjun. Või kui aus olla, siis ma juba olengi harjunud.
Ma nüüd siis lugema.. tead sa, inglis keeles lugemine tuleb kasuks, mitte, et see üllatav oleks, aga juba :D .
laupäev, 5. juuli 2008
Nädal (peaaegu).
Ma ei tea, mis see on, mille pärast ma kõigega rahul olen, aga mulle see meeldib. Jah, ma nurisen ja vingun igasgu asjade peale, aga üldiselt olen ma eluga siiski rahul. Samas ega mul polegi midagi suurt, mille üle kurvastada ka. Väiksematest tujurikkujatest ma lihtsalt enam ei hooli. Või ei saa öelda, et ei hooli, pigem ei lase lihtsalt neid enda tujusi mõjutada, ei mõtle sellele. Ei tea võib-olla see ajutine, aga seegi hea. Suuremat kodu igatsuski pole.. veel. Tegelikult ega mul suurt midagi igatseda ka pole.. pere ainult. Teisi inimesi oli ka, aga neid nägin ma nii või naa väga harva, kui üldse nägin. Siin olles on mul muideks palju rohkem teha ja väljas käin ka ikka igal võimalusel. Elades sellises kohas ei saagi kodus istuda samas. Meie klubitamisi igatsen küll, sest nii palju kordumatuid pidusi oli, mis lihtsalt on igatsemist väärt. Aga nagu räägib Padar, siis igatsus teeb head, ei vaidle ka. Igaljuhul olen ma asjadega rahul. Mulle meeldib mu tuba, see on armas. Mulle meeldib mu uus pere, kuigi kõige rohkem meeldivad nad siis, kui nad kodus pole. Üksi on toredam, on alati olnud. Mulle meeldib London ja mulle meeldib Mill Hill. Ma võin ju kurta, et tahaks hommikul kauem magada või, et palju on teha.. mida iganes, eksole, aga see ju ei tähenda, et ma rahul poleks, olen küll. Vingumine on inimlik lihtsalt :D
kolmapäev, 2. juuli 2008
New home.
Siin ma nüüd siis olen, istun oma toas ja vaatan aknast mööduvaid autosi ja inimesi.
Kui ma alles tulema hakkasin ja Maxu mulle kõike seletas, kuidas kust minna, sattusin ma küll paanikasse. Tundus nii palju ja nii keeruline. Tegelikult polnud see pooltki nii hull ja lisaks sattusin ma vana koolikaaslasega kokku, kes mind aitas. Lennujaamas polnud üleüldse muud vaja teha kui kohver võtta, rongipilet osta ja seiklema hakata. See läks siis üsna sujvalt, siin nii või naa igal pool sildid, kus mis asub ja kuhu minema peab. Ainuke jama oli see, et ma suutsin oma pileti natuke katki teha ühest otsast (ma ei tea kuidas) ja ma ei saand väravatest välja sellega, aga onu, kes seal töötas lasi mu läbi muidugi. Maxu sai ka vabaks ja tuli mulle Kings Crossi (oli vist) vastu, aga muidugi ma sain temast valesti aru ja ootasin teda väljas, kuigi ta mõtles, et ma ootan teda väravate juures, aga no, leidsime siiski üksteist. Siis jaurasime kahekesi edasi, sest mingid rongid ei sõitnud ja igasugu muu jama. See oli siiski eriti armas, kuidas neegronud, kes ise olid töö vormides (ülikonnad ja möllud), tervitasid üks teist "yo man" :D Ma saan aru, et see neile tavaline, aga ma kujutan tavaliselt ette, et siukesed tavariietes tüübid tervitavad ükstest nii, aga nemad.. :D No see selleks. Mill Hilli jõudsime, siis tuli Amanda meile vastu, viisime Maxu koju ja saabusime siia. Mul on jube armas tuba muide.
Mul on siin siis kolmas päev. Neljas, kui saabumist arvestada. Tundub vähem kusjuures. Palju asju on, mida meelde jätta, aga küll nad ükskord kõik meelde jäävad. Kõik on hästi toredad siin. Ainult palju kisa on majas päeval, aga muidugi ma kõige hullemat pole näinud, sest üks laps on kooliga kuskil. Hullult tore on, et praegu on ilusad ilmad olnud koguaeg, täna on natuke jahedam, aga vihma ei saja.. veel. Nii mul on siis kolm last, Daniel 5a, kes on muidu hästi armas, aga ilge jonnipunn. No ma pole pidanud temaga väga tegelema veel, vahel mängin ainult jalgpalli temaga ja hommikuti ta jutustab, aga ega ma alati ei saa aru, kas minuga või omaette. Teine laps, kes on siis ära praegu (tuleb homme) on Emma 10a, aga tegelt ma pole kindel, sest tal pidi nüüd kunagi sünnipäev olema, ma ei tea, kas ta on siis nüüd juba 11 või alles saab. Kolmas laps on Natasha 13a, hullult rõõmsameelne ja jutukas, ükspäev üritas eesti keelset teksti lugeda, arvake ära, kas oli naljakas või jaa. Amanda (ema) on ise ka hästi sõbralik ja abivalmis janii, ainult tal koguaeg kiire ja ta unustab alati ära kõik, aga noo, anname andeks. Ega ma ise parem pole :D
Eile käisin Maxuga väljas, tsillisme pargis ja nii. Ma ei saand muidugi kaua olla, sest ma ei tea, kuidas majale alarmi peale panna ja Amanda ei tahtnud, et ma kauaks ära lähen, kui alarm peal ei ole. Eriti imelik on kõndida linnas, kui pidevalt signaalitatakse, ma saan aru, et Itaalia oli iseenesest hullem, aga seal ma ei patseerind väga tänaval ja seal ma ei pidanud aasta elama :D Bt I'll get used to it.
uuh, midagi vaadatavat kõndis tänavalt mööda just :D I like!
Nii siis, kaks esimest nädalat pidid kõige hullemad olema, igatsus ja nii. Praeguseni olen ma hakkama saanud, aga alguse asi, mul pole üleliigset vaba aega ka. Õhtuti kisub meel tiba nukraks, aga mitte midagi väga hullu :) Pealegi mul nii või naa kergem, sest ma pole siin siiski üksi.
Egas midagi (:
Kui ma alles tulema hakkasin ja Maxu mulle kõike seletas, kuidas kust minna, sattusin ma küll paanikasse. Tundus nii palju ja nii keeruline. Tegelikult polnud see pooltki nii hull ja lisaks sattusin ma vana koolikaaslasega kokku, kes mind aitas. Lennujaamas polnud üleüldse muud vaja teha kui kohver võtta, rongipilet osta ja seiklema hakata. See läks siis üsna sujvalt, siin nii või naa igal pool sildid, kus mis asub ja kuhu minema peab. Ainuke jama oli see, et ma suutsin oma pileti natuke katki teha ühest otsast (ma ei tea kuidas) ja ma ei saand väravatest välja sellega, aga onu, kes seal töötas lasi mu läbi muidugi. Maxu sai ka vabaks ja tuli mulle Kings Crossi (oli vist) vastu, aga muidugi ma sain temast valesti aru ja ootasin teda väljas, kuigi ta mõtles, et ma ootan teda väravate juures, aga no, leidsime siiski üksteist. Siis jaurasime kahekesi edasi, sest mingid rongid ei sõitnud ja igasugu muu jama. See oli siiski eriti armas, kuidas neegronud, kes ise olid töö vormides (ülikonnad ja möllud), tervitasid üks teist "yo man" :D Ma saan aru, et see neile tavaline, aga ma kujutan tavaliselt ette, et siukesed tavariietes tüübid tervitavad ükstest nii, aga nemad.. :D No see selleks. Mill Hilli jõudsime, siis tuli Amanda meile vastu, viisime Maxu koju ja saabusime siia. Mul on jube armas tuba muide.
Mul on siin siis kolmas päev. Neljas, kui saabumist arvestada. Tundub vähem kusjuures. Palju asju on, mida meelde jätta, aga küll nad ükskord kõik meelde jäävad. Kõik on hästi toredad siin. Ainult palju kisa on majas päeval, aga muidugi ma kõige hullemat pole näinud, sest üks laps on kooliga kuskil. Hullult tore on, et praegu on ilusad ilmad olnud koguaeg, täna on natuke jahedam, aga vihma ei saja.. veel. Nii mul on siis kolm last, Daniel 5a, kes on muidu hästi armas, aga ilge jonnipunn. No ma pole pidanud temaga väga tegelema veel, vahel mängin ainult jalgpalli temaga ja hommikuti ta jutustab, aga ega ma alati ei saa aru, kas minuga või omaette. Teine laps, kes on siis ära praegu (tuleb homme) on Emma 10a, aga tegelt ma pole kindel, sest tal pidi nüüd kunagi sünnipäev olema, ma ei tea, kas ta on siis nüüd juba 11 või alles saab. Kolmas laps on Natasha 13a, hullult rõõmsameelne ja jutukas, ükspäev üritas eesti keelset teksti lugeda, arvake ära, kas oli naljakas või jaa. Amanda (ema) on ise ka hästi sõbralik ja abivalmis janii, ainult tal koguaeg kiire ja ta unustab alati ära kõik, aga noo, anname andeks. Ega ma ise parem pole :D
Eile käisin Maxuga väljas, tsillisme pargis ja nii. Ma ei saand muidugi kaua olla, sest ma ei tea, kuidas majale alarmi peale panna ja Amanda ei tahtnud, et ma kauaks ära lähen, kui alarm peal ei ole. Eriti imelik on kõndida linnas, kui pidevalt signaalitatakse, ma saan aru, et Itaalia oli iseenesest hullem, aga seal ma ei patseerind väga tänaval ja seal ma ei pidanud aasta elama :D Bt I'll get used to it.
uuh, midagi vaadatavat kõndis tänavalt mööda just :D I like!
Nii siis, kaks esimest nädalat pidid kõige hullemad olema, igatsus ja nii. Praeguseni olen ma hakkama saanud, aga alguse asi, mul pole üleliigset vaba aega ka. Õhtuti kisub meel tiba nukraks, aga mitte midagi väga hullu :) Pealegi mul nii või naa kergem, sest ma pole siin siiski üksi.
Egas midagi (:
Tellimine:
Postitused (Atom)
