Danke.

Eks ma ole ennegi arvanud, et mu elust on kerge välja astuda. Lihtsalt niisama. Ma saan isegi neist aru, kes selle pärast mind vältima hakkavad, et mu tunded ei vasta nende omadele jne. No mis teha, mehed on nõrgad :D Mõistan. Aga ma ei mõsita, kuidas saab keegi lihtsalt niisama mind vältima hakata. Ilma, et mulle midagi selgitaks. Ma siiamaani ei oska aimata ka, mida ma tegin või ei teinud. Parimsõber my ass. God, I was so stressed out about everything already u know.
Täpselt nagu JJ kunagi rääkis. Heateod unustatakse esimese vea korral. Pole oluline, et ma ei tea, mida kuradit ma tegin. Ja mida ma sain teha nii hullu enda teatmata? Kui ma oleks midagi teinud, ma ju teaks seda. Ma ju ometigi tean, mida ma teinud olen.
Egas midagi, aitäh, et mind alt vedasid ja piisavalt tähtsusetuks pead.

Olen seda juba mõnda aega tahtnud ära kirjutada, et peast välja saaks. Äkki tuleb nüüd uni ka vahepeal.

Kätsil on hetkel vaja kiiremas korras välja pittu saada. On vaja, on vaja, on vaja.

Ma olen maru muhe. Pere on kodust ära, eksole. Ma peaksin töötama siiski, aga selle asemel otsustasin üle pika aja trenni teha. Tantsisin ja asja. No koristasin ka hiljem, varsti koristan veel.

Minaise.

Mul on imelik iseloom. Ma ei saa ise ka sellest päris hästi aru. Bt I have learned to cope with it. Üks imelik asi on see, et ma suudan (peaaeg) kõike nii vabalt võtta. Las minna, eks. On paljus kasuks tulnud. Selle võtta saan ma vähem haiget, selle võrra on mul rohkem hetki, millal ma täiesti rahul olen, selle võrra on mul kergem lihtsalt minna.. aga ärge arvake, et ma päris nii lihtsalt kõike võtan, kui välja näitan. See pole ka pärs õige. Ma saan vähem haiget, mul on kergem minna.. mitte ma ei õelnud, et ei saa haiget jne. I hurt too u know. Vahepeal isegi liiga palju ehk, sest ma ei näita kõike välja, mis minust toimub. Üldiselt aga siiski oskan ma asju võtta kergemalt. Paljusi asju. Tore, eksole, aga ma mõtlen, et teise külje alt ei olegi nii tore. Mõtlen, et ma ei ole kunagi kedagi tegelikult armastanud. Sellest on kahju. Tähendab sõpru ja peret ja nii muidugi, aga ma mõtlen nagu suhte mõttes, u know. Ja võib-olla oli ükskord, aga isegi seda ei julge ma armastuseks nimetada, sest ma ei tea, kuidas oleks asjad olnud siis, kui ma oleks suhtes olnud. Armastus on üks asi, mida ma ei võta kergelt ses suhtes. Ma ei ole kunagi taibanud neid inimesi, kes kohe suhte alguses üksteist julmalt "armastavad", samas kuu-kahe pärast on neil juba uus "armastus". See on tobe, muud kui rikutakse selle tähendust. See selleks. Peale armastuse on veel asju. Nagu see, et mul pole palju lähedasi sõpru, kuigi ma tahaks, et neid oleks rohkem, aga ma lihtsalt ei oska ennast nii avada. Mul võib olla ju tuttavaid ja tutvumine pole raske, aga päris lähedale kedagi lasta ma ei oska. See teeb mind vahel kurvaks, aga taas kord olen õppind sellega elama. Mulle meeldb üskinda ka olla aegajalt ja selle võrra, et mul neid lähedasi nii vähe on, on nad mulle eriti erilised. Olenemata sellest, et ma olen selle välja näitamises üsna kehv. Mida ma tahtsin öelda.. igal asjal on oma positiivsed ja negatiivsed küljed, eks. Nagu minu "vabal" iseloomul. Kõik mis sellega kaasneb. Kokkuvõttes olen ma ikkagi rahul, sest ma need positiivsed asjad teevad elu heaks. Küll ma ka ükskord oma armastuse leian. Ongi hea mulle, et ta liiga vara ei tule. Praegu oleks maru vale hetk pealegi.
Panin kirja, et ise ennast paremini mõista. Doesn't matter. Kirja pannes saavad mõtted kuidagi selgemaks, kas pole?!

In any situation, the best thing you can do is the right thing; the next best thing you can do is the wrong thing; the worst thing you can do is nothing.

mõned mõtted .

Mõtlesin täna, et mis siis saaks, kui ma ühel hetkel lihtsalt ära kaoksin. Ei ütleks kellegile midagi, läheksin oma teed. Ma olen sellest ennegi mõelnud, aga täna ma esimest korda mõtlesin, et see polegi nii raske. See pole mingi rumal teostamatu mõte. Teostatav, täiest teostatav. Mitte, et ma mõtleks ära kadumisele, ma lihtsalt mõtlesin, et milline elu mul siis oleks.
Täna on emotsioonid nii segamini. Mingi hetk on selline tunne, et natuke veel ja ma ei jõua enam olla. Teine hetk olen rahulik, täiesti rahulik. Minus elabki vist kaks inimest. Üks, kes tahab kõike järgi proovida, võtab kõike nii vabalt ja näeb kõiges positiivset külge. Teine, kes hoiab endas kõik probleemid, kes saab haiget ja on aegajalt kurb. See teine inimene on vaikselt minus peidus ja näitab end harva. Aga ta on olemas, koguaeg.

Nii armas oli täna, kui Liisi hakkas rääkima, et ilma minuta polnud Retro Groove pooltki nii hea :) muidugi ei ole ju. Siis mõtlesin, et kui jõuldeajal Eesti läheksin ja saaks kolmapäeva tiiru ka tehtud Illuka, see oleks vist veits tore. Nii igatsen seda, päriselt kohe. Kõiki neid lugusi, inimesi ja üleüldse seda klubi. Toredad ajad olid. Ja õkspäev MaXuga kuulasime neid vanu peolugusi. Niii soe tunne tuli sisse. Kõik need korrad, mis me tema juures soendust tegime. Need jookide kleepsud, mis märkamatult MaXu seinale piltide alla sattusid. Kuidas ma iga kord ta pilte vaatasin, kuigi teadsin juba peast mis pilt kus asub, aga ikka oli huvitav. Kuidas ta vanaema võimendile kilekoti peale pani - see oli targim idee, sest minu koksid kippusid tegemise käigus ikka sinna peale sattuma.. voodisse ka. Jaaa, MaXu vooodi, alati, kui sinna läksin, võtis oma koha mugavalt sisse ja olin mugav. Kuidas me enne minekut saapaid jalga panime ja 'blinki' kuulasime, ise mõnusalt joogised juba. Kuidas me alati kanali ääres ja hiljem majade vahel peatseid tegime. Kuidas me alati varjulist kohta otsisime (illuka tagant näiteks). Meie jutud, oi, kuidas vatrasime. Palju oli rääkida ja nagu eestlastel ikka kombeks, siis just joogisena pääsesid häälepaelad valla. Ja nüüd.. ja nüüd hakkas blink. 11 sõna. Need korrad, kus MaXu kitarri mängis ja laulsime.. või niisama laulsime. Nii armas. Oh neid meie kolmapäevi. Nii kuradi palju on meenutada ikka. Vahel on muidugi juhtunud ka, et lihtsalt ei tule kõik asjad meelde, aga saame andeks. Nostalgia on praegu.. lol. Selle kõige juures ma tean, et tulevad veel kõvemad peod ja veel rohkem mälestusi.

See asi, et.. ma üritasin ühest inimesest lahti saada, juba arvasin, et see õnnestus. Üks õhtu ta helistas, mul oli tõega paha tuju. Mõtlesin, et tavai, võtan vastu ja olen kuri temaga ja saadan ta veelkord metsa, eksole. Elan oma halva tuju välja tema peal. Ilmselgelt olen ma ääretult kehv inimeste perse saatmises ja ignoorimises. Ainuke asi, et.. ta tegi mu tuju paremaks ja ma ei ta kuidas. Lihtsalt nagu.
Täna oli pere kuidasgi maru tore taaskord. No nad ei olnd kaua kodus ka, aga nad ajasid mind naerma koguaeg oma totrustega. Nagu see, et ma pidin Tashi koolivormi seest läbi väikse augu pliiatseid väla korjama. Neid oli seal üsna mitu. Mingi ammu kadunud huuleläige vm oli ka. Amanda mõnitas, et äkki ma peaksin sealt Tash'i telefoni ka otsima. Mis ta muide sai 3 nädalat tagasi umbes ja ta juba kaotas selle ära. JÄLLE! Jama selles, et ta oli nii õnnelik, et ta lõpuks endale uue ja laheda telefoni sai ja ta andis emale lubaduse, et kui see telefon peaks katki minema või ära kaduma, on ta nõus kõige odavama telefoniga, mis poodides leidub. Ühesõnaga ta otsib paaniliselt. Ahjaa, siis ta sai endale käekella eila ja me kõik tegime panuseid, kaua see vastu peab tal enne kui ära kaob. Mina pakkusin nädal. Kell oli tal hommikul kadunud, ma ei tea, kas ta leidis selle üles. Oh teda, ma ütlen. Nad kõik kaotavad siin asju, aga tema on senini kõige hullem.
Mul tuli meelde. Ma tahtsin see nädalavahetus rahulikult olla, et välja magada jne. Eile tuletati meelde, et see nädal on mingi karneval ja asjad. Pidin ka sinna minema. Samas, eks näha ole, kas olen meeles või mitte.

Tegelt ma tahtsin ühest asjast pikemalt kirjutada, aga ma olen nii väsinud, et ma ei saa poolest eelnevalt kirjutatust enam aru, nii et ma jätan selle homseks.. või ülehomseks või..

Täna.

Asjad hakkavad üle pea kasvama. Lisaks otsustavad just õigel hetkel sõbrad mulle selja keerata või siis niisama nuga selga peksta. Thanks :) .. don't bother, I'll be fine.
Tegelt tahtsin sellest kirjutada, et kui täna väljas käisin. Alguses torisesin omaette, paha tuju oli. Kõndisin ja kuulasin Kerli laule ja jumala hea tunne hakkas. Vabastav nagu. Ma juba enne panin tähele, et tema laulud rahustavad ja nii, aga täna oli eriti. Ja siis, kui ma olin poolel teel koju, hakkas vihma sadama. Ma olin läbimärg. Nali on selles, et see ei muutnud mu tuju halvemaks, see pani mu naerma. If that makes me weird then.. I like being weird. Kõigi oma imelike ideedega :D Ja kodus oli ka kuidagi tore. I mean.. ma koristasin ja tegin seda, mida alati. Aga Amanda oli täna kuidagi tore. Ma ei tea, jutustas palju ja üldse. Küsis mu sõbra kohta ka. Millegi pärast ta eeldab, et tegu on tüdrukuga ja ega ma ei viitsind seletama ka hakata ja nõustusin. See selleks. Lõppokkuvõttes olen ma stressed out, aga samas rahulik. dunno. Mingeid igast väikseid asju on ju ka olnud, mis tuju paremaks teevad. See oli isegi armas, et Daniel tahtis, et mina ta magama paneks. Just eile mõtlesin, et ta on eelistand mind vanaisale, vanaemale, aga mitte kunagi emale. Täna siis tahtis, et ma ema asemel ta ise magama paneks. Armaks, eks, aga samas maru nõme oleks olnd. Ma nii väsinud, kaks õhtut juba järjest niigi. Pealegi, tahtsin täna varem magama minna, AGA meil oli eriti hiline dinner ja ma peaks magama minema, aga ma ei saa. Sest siis tulevad need negatiivsed mõtted pähe.

"Inglane teeb asju sellepärast, et nii on tehtud varem. Ameeriklane teeb asju sellepärast, et nii pole varem tehtud."

So that's why US seems so rite?!

So would I be out of line, If I said I miss you.

I don't get it. How people who were always there for you can just forget about you. Like you ment nothing at all to them. At the same time they mean so much to you. Seems so easy to just step out of my life. Like it was nothing. Maybe it isn't. They probably don't even realise how this may hurt me. It seems like they doesn't even notice. Like I wasn't even part of their life.
Yea, this is all about one certain person rightnow but there are others in the past. This one person made me feel like I was improtant to him. Like really important. It's so hard to think that.. everything he said was just words. They ment nothing? Why would you even bother to say things you don't mean. Maybe it's just me who doesn't get it. Õõh, I think so much of him lately. Can't do anything about it. And I don't want to let go. I don't know why he means so much to me. But he just does.
All I really want to say is.. I quess it's that I miss him really bad. I miss staying up late just to chat with him. I miss how even while clubbing i was thinking about him and wanted to talk to him. How he made me smile by just texting me. I just miss you.
I shoult let go, tho. I didn't even notice before how many posts are about him. Last one I hope.

I seriously have no idea why this post is in english.

Inimesed ajavad mind segadusse.

Ma juba varem panin tähele, et ta valetab palju. Või noh, ma nägin teda korra vist valetamas, aga see ütles ära, et ta valetab palju. Mul oli õigus ka. Eile ta unustas oma sõbra sünnipäeva ära. Selle asemel, et talle ausalt öelda, et ta unustas ja siiski õnne soovida, nägi ta päri palju vaeva, et hea vale välja mõelda. Ma ei saandki aru, mis ta lõpuks kokku rääkis. Ja selle asemel, et öelda, et ta ei taha sinna sünnipäevale minna, sest see liiga kaugel, mõtles ta uusi valesi välja. Midagi minuga seoses, ma väga ei süvenenud. Olgu, see selleks. Ta valetab palju. Loogiline on siit järeldada, et ta valetab siis mulle ka. Aga eks ikka tahame alati uskuda, et meile ei valetda, et meid kohtleb teisiti. Kuigi ma sellesse väga ei uskunud ei oodanud ma siiski, et ta juba valetab. Kuigi. Eelmine nädalavahetus, kui ta ütles, et ta ei saand muga kokku saada, sest tal sõbral suri naine ära jm, siis ma sügavalt kahtlesin selles. Ei usu väga sellesse, tõenäoliselt lihtsalt unustas and that's it. See selleks. Nõme asi on see, et eile öösel. Kui ma väljas akna taga istusin, võtisn ta telefoni. Kuna sellega pidi neti saama ja mul oli igav, ta magas. Neti ma ei saand, sest ma ei osand minna sellega. Igaljuhul lugesin ma ta sõnumeid. Curious, eksole. Teiste sõnumeid ma ei lugend, peale ühe. See oli Kat'ilt. Btw nii kutsub ta mind. Ütles, et kuna tal on sõber mulle sarnase nimega, et siis on Kat talle mugavam. Ses suhtes, et nagu sassi ei ajaks vm. Whatever. Telefonis olen mina tal õige nimega ja keegi teine on Kat. Ma ei saand täpselt aru, kas sõnum oli saadetud talle või oli tema saatja. Segane telefon on tal. Sisu oli umbes selline, et ma igatsen sind, me peaksime koos olema, on kõik korras, kallis. Nagu.. ma ei oskagi midagi öelda selle koha pealt.

Öös on asju.

Eile (täna ka hetke seisuga) olin päris üksi kodus. Maru tore. Sain taaskord oma töödega varem lõpetada ja omaette tsillida. Nii, mida teeb Kätš siis, kui kedagi kodus pole?
Esiteks avastab, et siin saab karaoket laulda. Täitsa vahva, eks. Mingi high-score tegin seal ka, aga ma ei salvestand ära ofc, sest hiljem teised näeksid ja neil tekiks küsimus, kes on k2c ja miks ta meie playstationit on mängind. Ühekorra kogamata salvestasin siiski. Vast ei ole hullu. Igaljuhul, laulsin omaette and guess what. Pere tuli koju. Keegi unustas midagi maha, ma ei teagi täpselt. Kui ma kuulsin autot meie driveway'le sõitmas, oli hell paanika. Maailma kiiremad liigutused, et asjad kokku panna ja teha nägu nagu ma oleks koristanud või midagi.
Enne seda tegin endale pastat. Kuna ma pole harjund ise tegema, siis ei osanud arvestada palju vaja on, eks. Sai nii kolme inimese jagu. Palju sellest alles on? NOTHING what so ever. Mitte, et ma eriliselt näljane oleks olnud. Lihtsalt :D
Nii, siis suutsin ma oma arvutit nussida, mis lõpuks viis mu mõttele värsket õhku hingama minna. Kell oli juba üsna öö, aga öös on asju. So out I go. Jalutasin sujuvalt parki, mis oli ofc tühi. Istusin maha, viskasin tupsud huule alla ja pikutasin. Vaatasin tähti, mida ei olnud. Lennukeid ja UFO'si. Kaua ma ikka pikutan, tulin püsti ja jalutasin ringi ka natuke. Mingi laulsin täiega ja tantsisin. Who cares about the sprained ancle. Lõpuks mõtlesin koju minna, sest mõnimees muretses veits, et üksi öösel väljas. Külm hakkas ka tiba. Hetkel on väike kurguvalu ja nohu, bt I'll survive.
Igaljhul. Päris üks inimene on mõelnud, et wtf sa üksi pargis öösel käid. Aga kurat, kui hea tunne oli seal omaette. Lihtsalt nagu.. rahulik, värske õhk. Ma ei tea, ma pole kindlasti ainus, kellele selliseid omette hetki vaja on. Ja kes keset ööd tunneb vajadust parki laulma, tantsima minna.

Seal olles, kui kuulasin Incubuse laule (specially "I wish u were here"), tuli igatsus peale. Tahtsin nii väga talle sõnumit saata, et ma igatsen teda, aga. Oleks ta vastanud? Tõenäoliselt mitte. Pealegi poleks ta aru saanud, et jutt ei käi vaid sellest hetkest, vaid üleüldse. Ma igatsen seda, et ta olemas oli mulle. Doesn't matter. või noh, it does to me, bt.. that's all.

Aga täna helistas Maxu, maru tore oli ta häält kuulda. Eventhough I was sleeping.

P.s mul on kuradi kahju, et ma oma digika koju jätsin öösel.

:D

Kustutasin postkastist just sujuvalt liigseid kirju. Selline asi jäi silma "tasuta viin", reaktsioon oli umbes selline nagu ma oleks kuskil tänval ilusat autot või meest näinud. "uuuuuh" u know, Marge. Pettumus oli kahjuks suur, ma lugesin valesti. Tegelkult oli kirjas "tasuta Viini". Tsiii, mis nad sellisest kirjast saadavad.
Pidin selle kuskile kirja panema.

üks päev

Eile oli mõnus päev. Käisin The Hill "Paradise" Garden'is. Istusin seal meie lemmik kohas ikka ja lugesin. Ma ei oska öelda kaua ma seal olin, aga jube hea oli. Vahepeal juhtus selline nali, et kuna ma olin oma jope maha unustanud, hakkas mul külm, sest tuul oli üsna suur. Eks ma siis oma kavala peaga mõtlesin, et lippan mõnest poest läbi ja ostan midagi pika käistega, et soem oleks. Arvake ära, kas mul see ka õnnestus? Ofc not. Esiteks ma käisin enamvähem nii kaugele, kui poode oli, kõike muud huvitavat nägin, aga mitte seda, mis otsisin. Käisin siiis teisel pool tänavat ka ja leidsin isegi ühe poe, aga ma pidin sealt ennast välja vedama, sest mind huvitasid kõik muud asjad, aga ma ei saa raha ära raisata hetkel. No lõpuks andsin alla ja jalutasin Hill gardenisee tagasi. Ilma pusa või millegita muidugi. Istusin vapralt oma kohale tagasi ja lugesin edasi. Ignoorisin tuult, mõni aeg ignoorisin vihma ka, aga lõpuks ei vedanud enam välja. Mõned pildid tegin ka, ilus koht noh. Lõpuks oli vihm üsna tugev ja ma läksin varjualuse alla. Iseenesest oleks mulle meeldinud vihma käes kõndida, mida ma ka mõnda aega tegin, aga külm oli noh, kah jama. Haigeks ei taha ka nagu jääda. Vihm vaiksemaks jäi, siis jalutasin veel igalpool võsa vahel ja ma isa ka ei tea kus, kuni jõudisn Golders Hill parki. Selle aja peale oli päike välja ilmunud ja mõtlesin, et vaatan, mida seal ka huvitavat on. Kusjuures oli ka huvitavat, nimelt olid seal igast loomad.. kohati meenutas seda loomaaeda vm, mis Eestis on. Nimi meelde ei tule hetkel, aga kindlasti kõik teavad, et seal oli karu ja koer, kes väiksest peale koos üles kasvasid jm. Keele peal on nimi, aga no, las ta jääda hetkel. Ahjaa, siis Golders Hilli pargis oli veel water park, mis küll midagi surt ei olnud, aga lihtsalt, seal on tore jalutada.. nagu üleüldse selles pargis. Jubedalt meeldis. No lõpuks siiski otsustas vihmapoiss taas sadama hakata. Mure oli selles, et ma ei tahtnud veel koju minna, pealegi pidin veel mõnemehega kokku saama mingi aeg. Mõtlesin siis, et enda arust nagu nägin Starbucks kohvikut kuskil ja sinna ma läksingi. Caffe latte ofc, millest mul süda pahaks läks, kuigi ma maru aeglaselt jõin seda. Mingi tund aega :D aga seda selle pärast, et ma lugesin samal ajal. Ja aegajalt vaatasin lihtsalt mööduvaid inimesi ja vihma. Mulle meeldis selle kohviku juures, et osad kohad oli seal nii, et laud oli paigutatud akna vastu, et seal istusid, siis nagu vaatasid aknast välja. Paljud tõenäoliselt vihkavad neid kohti, aga mulle täitsa sobis. Lõpuks sain kõne ja peale seda, kui mu üle naerdi, et ma peaaegu ühtegi tänavat ja kohta ei tea seal lähedal, siis sain temaga kokku ja astusime kino poole. Polnud just kõige põnevam film, aga no mis teha. Tore oli siiski. Üldiselt polnd eriliselt sündmusterohke päev, eks. Kirja panin vaid selle pärast, et.. ma ei tea. Terve aeg oli selline hea tunne sees, kuidagi täiega rahulolev ja noh. Hea oli vist kodust eemale saada ja niisama olla. Nüüd pean vast järgmise nädalavahetuseni vastu.

lihtsalt

Mul siis nüüd päris esimene nädalavahetus üksi siin olla. Käisin linna peal täna. Algselt oli plaan Keningstoni Roof Garden üles otsida, aga ilm ei olnud minu poolt. Pealegi ei suutnud ma ennast hommikul liikuma saada enne ühte (ma arvan). No eks ma leppisin siis sellega, et shoppasin Oxford Streedil, käisin armast jäätisemüüjat vaatamas ja nautisin vihma. Pidin veel mõnemehega ka kokku saama, aga ta ei helistand siis, kui lubas.. muidugi tal oli mõjuv põhjus ka, sai andeks. Homme siis ehk. Samas ega mind väga ei heidutanud ka see, et kokku ei saand. Korraks tundus lihtsalt, et mina olen see, kes üle saab, siis oli küll nõme, aga jah. See oli ka kõik. Tegelt on üsna tore üksi mööda poode jalutada, mulle oleks väga meeldinud muidugi ilus ilm. Oleksin saand niisama pargis lugeda ja teha, mis alguses plaanisin. Tore on see, et ma leidsin kaks paari papusi, mis mulle nii-nii väga meeldisid ja eks ma vaikselt hakka nende ostmise peale mõtlema.

Kohutav, ma tõepoolest ei oska 'ei' öelda. Ma ei saa aru. Täispeaga olen selline supper üleandja, aga praegu.. awful!
Ma ei saa aru, kas osad mehed tõesti usuvad, et kui nad hakkavad naisele mingist romantika jama ajama, then they'll get layed easier?! Võib-olla see mõnega tõesti toimib, aga.. natuke imelik mõtlemine siiski.

Siis see ka, et üks tolvan ajab mind närvi, ma ei saa aru temast. He does it again and again an.. ja praegu. Nagu ta teaks, et ma temast mõtlen või kirjutan. Pff, jobu.

..somehow u remain.

Jälle ta teeb seda. Seekord mulle tundub, et ta konkreetselt ignoneerib mind. Mu sõnumile ta ka ei vastanud. Ma tahaksin temaga rääkida, aga ma tean, et kui ma ise kirjutan ja ta ei vasta, siis rikkub ta mul terve päeva ära. Praegu olen ma ka nukker, jah, kuid ainult natukene. Eks ma üritan temaga homme rääkida, sest sis vähemalt on mul hiljem tegevust ja ma ei saa mossitada kodus. Aga.. ma ei taha, et ta ära kaoks. Ma ei saa aru, miks ta nii teeb. Vahepeal oli juba kõik enamvähem sama normaalne nagu alguses, ta oli isegi samamoodi armukade nagu varem. Nojah, ongi nii nagu ma olen osaliselt arvanud, et kõik olid vaid sõnad. Mõttetud sõnad, mis tegid küll mu tuju heaks, aga ma siiski lootsin, et ta natukenegi mõtleb neid. Lootsin, et ma tähendan talle pooltki seda, mis tema mulle. I was wrong I quess. Ma ei taha temast lahti lasta. Ta on minu Joan Legend ju siiski. Nõme on nii, et ta on koguaeg olemas ja siis hakkab lihtsalt vältima. Võib-olla ta ei pane isegi tähele, sest kui ma talle midagi ei tähenda siis.. miks peaks. Who am I to be noticed?!