mõned mõtted .

Mõtlesin täna, et mis siis saaks, kui ma ühel hetkel lihtsalt ära kaoksin. Ei ütleks kellegile midagi, läheksin oma teed. Ma olen sellest ennegi mõelnud, aga täna ma esimest korda mõtlesin, et see polegi nii raske. See pole mingi rumal teostamatu mõte. Teostatav, täiest teostatav. Mitte, et ma mõtleks ära kadumisele, ma lihtsalt mõtlesin, et milline elu mul siis oleks.
Täna on emotsioonid nii segamini. Mingi hetk on selline tunne, et natuke veel ja ma ei jõua enam olla. Teine hetk olen rahulik, täiesti rahulik. Minus elabki vist kaks inimest. Üks, kes tahab kõike järgi proovida, võtab kõike nii vabalt ja näeb kõiges positiivset külge. Teine, kes hoiab endas kõik probleemid, kes saab haiget ja on aegajalt kurb. See teine inimene on vaikselt minus peidus ja näitab end harva. Aga ta on olemas, koguaeg.

Nii armas oli täna, kui Liisi hakkas rääkima, et ilma minuta polnud Retro Groove pooltki nii hea :) muidugi ei ole ju. Siis mõtlesin, et kui jõuldeajal Eesti läheksin ja saaks kolmapäeva tiiru ka tehtud Illuka, see oleks vist veits tore. Nii igatsen seda, päriselt kohe. Kõiki neid lugusi, inimesi ja üleüldse seda klubi. Toredad ajad olid. Ja õkspäev MaXuga kuulasime neid vanu peolugusi. Niii soe tunne tuli sisse. Kõik need korrad, mis me tema juures soendust tegime. Need jookide kleepsud, mis märkamatult MaXu seinale piltide alla sattusid. Kuidas ma iga kord ta pilte vaatasin, kuigi teadsin juba peast mis pilt kus asub, aga ikka oli huvitav. Kuidas ta vanaema võimendile kilekoti peale pani - see oli targim idee, sest minu koksid kippusid tegemise käigus ikka sinna peale sattuma.. voodisse ka. Jaaa, MaXu vooodi, alati, kui sinna läksin, võtis oma koha mugavalt sisse ja olin mugav. Kuidas me enne minekut saapaid jalga panime ja 'blinki' kuulasime, ise mõnusalt joogised juba. Kuidas me alati kanali ääres ja hiljem majade vahel peatseid tegime. Kuidas me alati varjulist kohta otsisime (illuka tagant näiteks). Meie jutud, oi, kuidas vatrasime. Palju oli rääkida ja nagu eestlastel ikka kombeks, siis just joogisena pääsesid häälepaelad valla. Ja nüüd.. ja nüüd hakkas blink. 11 sõna. Need korrad, kus MaXu kitarri mängis ja laulsime.. või niisama laulsime. Nii armas. Oh neid meie kolmapäevi. Nii kuradi palju on meenutada ikka. Vahel on muidugi juhtunud ka, et lihtsalt ei tule kõik asjad meelde, aga saame andeks. Nostalgia on praegu.. lol. Selle kõige juures ma tean, et tulevad veel kõvemad peod ja veel rohkem mälestusi.

See asi, et.. ma üritasin ühest inimesest lahti saada, juba arvasin, et see õnnestus. Üks õhtu ta helistas, mul oli tõega paha tuju. Mõtlesin, et tavai, võtan vastu ja olen kuri temaga ja saadan ta veelkord metsa, eksole. Elan oma halva tuju välja tema peal. Ilmselgelt olen ma ääretult kehv inimeste perse saatmises ja ignoorimises. Ainuke asi, et.. ta tegi mu tuju paremaks ja ma ei ta kuidas. Lihtsalt nagu.
Täna oli pere kuidasgi maru tore taaskord. No nad ei olnd kaua kodus ka, aga nad ajasid mind naerma koguaeg oma totrustega. Nagu see, et ma pidin Tashi koolivormi seest läbi väikse augu pliiatseid väla korjama. Neid oli seal üsna mitu. Mingi ammu kadunud huuleläige vm oli ka. Amanda mõnitas, et äkki ma peaksin sealt Tash'i telefoni ka otsima. Mis ta muide sai 3 nädalat tagasi umbes ja ta juba kaotas selle ära. JÄLLE! Jama selles, et ta oli nii õnnelik, et ta lõpuks endale uue ja laheda telefoni sai ja ta andis emale lubaduse, et kui see telefon peaks katki minema või ära kaduma, on ta nõus kõige odavama telefoniga, mis poodides leidub. Ühesõnaga ta otsib paaniliselt. Ahjaa, siis ta sai endale käekella eila ja me kõik tegime panuseid, kaua see vastu peab tal enne kui ära kaob. Mina pakkusin nädal. Kell oli tal hommikul kadunud, ma ei tea, kas ta leidis selle üles. Oh teda, ma ütlen. Nad kõik kaotavad siin asju, aga tema on senini kõige hullem.
Mul tuli meelde. Ma tahtsin see nädalavahetus rahulikult olla, et välja magada jne. Eile tuletati meelde, et see nädal on mingi karneval ja asjad. Pidin ka sinna minema. Samas, eks näha ole, kas olen meeles või mitte.

Tegelt ma tahtsin ühest asjast pikemalt kirjutada, aga ma olen nii väsinud, et ma ei saa poolest eelnevalt kirjutatust enam aru, nii et ma jätan selle homseks.. või ülehomseks või..