.. ja kuigi see kõik on nii mõttetult väike asi, viib ta ikka tuju alla. Korraks, hästi korraks.

(W)

See on lihtsalt kohutav, kuidas viimasel ajal noori meie kõrvalt igavesele teele lähevad.

Ja inimesed, kellega pole ammu suhelnud ning mõtled, et peaks kunagi juttu tegema, ei pruugi siis enam olemas olla.

Good ones die young .. (w):(

Tere,

Võib-olla tõesti olen ma maailma kõige halvem inimene, kes hoolib ainult iseendast. Ja kui teile nii tundub, siis aga palun, visake mind oma elust välja. Kellel sellist mõttetut inimest vaja on? Mina saadaks küll nahhui. Ja mul on kõigest pohhui? Aga palun. Ma ei tunne, et ma peaksin kellegile midagi tõestama. Ma saan väga ilusti ka üksinda hakkama. Ja mitte nii, et ma räägin seda ainult, saan ka. Ei väida, et see kerge saab olema, aga mitte võimatu. “Kuidas teha seda, mis on võimatu? Vaimustusega.” Ja täpselt nii .. Palju mul praegugi kellegi tuge vaja on? Mitte just eriti ja isegi neil kordadel olen ise hakkama saanud. Elan ju siiani, eks.








Tahtsin seda öelda, et kuigi Marko on üks suur totu, siis vahepeal oskab ta ikka maru armas olla. Nagu tänagi, kui ta suht lampi hakkasi lihtsalt rääkima, et tore on, et ta mind tunneb. Ta ise ei tea, aga sel hetkel oli see mulle tõesti vajalik.

"NO"

The most important words in any language are small words. "Yes," for example. Love. God. These are words that are easy to utter, and they fill in empty spaces in our world.
However, there is one word – also a small one – that we find difficult to say: “No”.
And we see ourselves as generous, understanding, and polite. Because "no" is considered to be cursed, egoistic, not at all spiritual.
We have to be careful here. There are moments when we say "yes" to others and in fact are saying "no" to ourselves.
All the great men and women in the world have been people who, rather than say "yes", said a very big NO to everything that did not fit their ideal of bounty and growth.

Nagu ikka .. Paulo Coelho.

Tegelikult ma ei tahagi, et mul sõpru oleks!
Olgu .. hapud viinamarjad.

Kuidas ka inimesed ei pingutaks, et elada ühte elu, näevad teised selles tuhandeid teisi ning sellepärast me ei suudagi hoiduda tegemast üksteisele halba.
A. Baricco

Miski pole halb, sest keegi ütles nii..

Miski pole halb, sest keegi ütles nii.. tegelikult. Mis üldse on halb?
Halb võib olla ju müne teise vaatenurga alt täiesti hea. Kes on üldse piisavalt tähtis, teisi hukka mõistmaks? Mõtlen, et maru tihti mõistetakse hukka tegu, mis ka endal tehtud. Aga seda ei nähta. Ennast hukka ei mõisteta. Sellest ma aru ei saa. Ma tean, et teen iseg vahel nii, aga ausõna, ma üritan mõista. Ja päris tihti leian ma mitmetele negatiivsetele asjadele põhjenduse. Või kas just põhjenudse..ma lihtsalt saan aru. Tegelt ma mõtlen, et kedagi analüüsida, peab kõigepealt ennast analüüsima. Paljud seda ei oska. Paljud oskavad vaid teiste vigu näha ja nendele näpuga näidata. Enda analüüsimine on palju keerukam, sest on asju, mida me ei taha enditele tunnistada. Kohe nii väga ei taha, et lihtsalt ei tunnistagi ja usumegi valet. Jah, me valetame iseendale. Uskumatu, eks. Näiteks valetame endale mõne põhjuse mõne teo välja vabandamiseks. Selle asemel, et tunnistada viga. Inimene on jimelik loom!
Mõtlesin.. ma näen tihti inimesi läbi. Mõnda üsna lihtsalt, mõnda mitte. Kuidas kunagi. Vahel ma vihkan aga selda löbi nägemist, sest kõik tundub nii feik. Rämedalt feik! Samas leian ma tihti põhjendusi tegudele, mida kõik teised taunivad ja vaatavad selle negatiivset poolt. Keegi ei üritagi mõista.. või siis teeb nägu nagu üritaks, aga ei saa hakkama.
Kõigele on põhjenuds, absoluutselt kõigele. Ainuke jama on selles, et kõik põhjendused pole eriti head. Sellegi poolest on nad olemas. Ja mis ühe jaoks on hea, teise jaoks jälle halb.