Miski pole halb, sest keegi ütles nii..

Miski pole halb, sest keegi ütles nii.. tegelikult. Mis üldse on halb?
Halb võib olla ju müne teise vaatenurga alt täiesti hea. Kes on üldse piisavalt tähtis, teisi hukka mõistmaks? Mõtlen, et maru tihti mõistetakse hukka tegu, mis ka endal tehtud. Aga seda ei nähta. Ennast hukka ei mõisteta. Sellest ma aru ei saa. Ma tean, et teen iseg vahel nii, aga ausõna, ma üritan mõista. Ja päris tihti leian ma mitmetele negatiivsetele asjadele põhjenduse. Või kas just põhjenudse..ma lihtsalt saan aru. Tegelt ma mõtlen, et kedagi analüüsida, peab kõigepealt ennast analüüsima. Paljud seda ei oska. Paljud oskavad vaid teiste vigu näha ja nendele näpuga näidata. Enda analüüsimine on palju keerukam, sest on asju, mida me ei taha enditele tunnistada. Kohe nii väga ei taha, et lihtsalt ei tunnistagi ja usumegi valet. Jah, me valetame iseendale. Uskumatu, eks. Näiteks valetame endale mõne põhjuse mõne teo välja vabandamiseks. Selle asemel, et tunnistada viga. Inimene on jimelik loom!
Mõtlesin.. ma näen tihti inimesi läbi. Mõnda üsna lihtsalt, mõnda mitte. Kuidas kunagi. Vahel ma vihkan aga selda löbi nägemist, sest kõik tundub nii feik. Rämedalt feik! Samas leian ma tihti põhjendusi tegudele, mida kõik teised taunivad ja vaatavad selle negatiivset poolt. Keegi ei üritagi mõista.. või siis teeb nägu nagu üritaks, aga ei saa hakkama.
Kõigele on põhjenuds, absoluutselt kõigele. Ainuke jama on selles, et kõik põhjendused pole eriti head. Sellegi poolest on nad olemas. Ja mis ühe jaoks on hea, teise jaoks jälle halb.