Tera... !

Keegi pole sündinud ilma surema. Nagu ei käi me koolis, et lõpetada vaid et õppida. Seega sünnime me ilma, et elada. Võib-olla oleks parem näida suhted. Me ei loo neid ju, et lahku minna vaid selleks, et koos olla. Suremine on lihtsalt elu üks osa nagu lahku mineks üks suhte osa. Kõik peab kord lõppema, nii ka meie. Me elame siin ja praegu. Unistused, eesmärgid tuleb täita selles elus. Ehk ongi olemas elu peale surm, aga sellele ei saa lootma jääda.

Kasutu.

Hetk tagasi jõudis mulle just kohale kui kasutu inimene ma olen. Kas ma olen abiks, kui mind vaja? Ma mõlen, kui mind tõesti vaja. Tõenäoliselt mitte. Mõtlen lihtsalt, et ma tahan olla, aga ma ei oska.. ja nii ma selle jätangi. So like me. Vihkan oma iseloomu, aga arvata on, et ma ainult kirjutan sellest ja mõtlen, kuigi oleks vaja ennast muuta ja tegutseda.. aga millegi pärast ma ei tee seda. Kui ma selle käitumisega oma unistuste täitumise ära nullin, elan ma selle tõenäoliselt üle, aga asi pole selles. Asi pole minus. Asi on kõigis teistes. Näen juba seda, kuidas inimesed, kes mind veel mingil moel vajavad, asendavad mind teistega. Mitte isegi meelega, ma lihtsalt.. asendun kellegagi, kes oma osaga paremini hakkama saavad. Ja siis olen ma üksi ja mõtlen, miks ma ei võtnud midagi ette. Loen seda blogi ja mõtlen, et olin ma ikka loll. Ning olen sama loll edasi. Täiesti mõttetu!
Tegelt olekski vist parem, kui minu asemele tuleks paremad. Minule ei saa loota.. kui ma isegi ei looda. Nii oleks teistele kergem, tõega. Aga võib-olla ma ükskord olen nii tubli ja saan aru, et ainult mõtlemine ei muuda midagi. Mõte on mõte ja selleks ta jääb, teised ei oska mu mõtteid lugeda. Kui oskakski, siis poleks ka sellest suuremat kasu.. mingil määral kindlasti, aga on vaja tegusi.
Räägitakse, et millegi saavutamiseks on vaja oskust unistada. Kui sul on unistus, on sul millegini püüelda. Täiesti õige, aga kui sul puudub teostusvõime, pole unistamisest kasu. Sel juhul on unistamine mõttetu tegevus. Samas on see ehk ainuke võimalus näha oma elus suuri sündmusi jne. Muidugi teeb omamoodi kurvaks see, et miski ei täitu, mõte, et reaalsus pole kunagi selline. Sellega harjub nagu kõige muuga. Parem oleks, kui ei harjuks, sest siis oleks ehk nii palju odiu, et end kokku võtta ja tegutsema hakata. That would be pretty nice!
Tegelikult olen ma ikka veel mõttetu. mõttetu halaja. Virisen, vingun, aga ei tee midagi, et ennast parandada. Nagu ootaks, et kõik kukkub mulle sülle. Ei kuku, ma tean. Aga teeks nii, et tänasest hakkan ma pingutama ka selle nimel, et ma ei asenduks kellegi teisega.. ja kui ma ei muutu. Teeme nii, et sellist valikut enam ei ole!? Ei ole valikut "ma ei saa" ega "ma ei oska". Ja kui ma anna taaskord alla? Ei saa ju, sellist valikut ei olnud ka! Lihtsalt nii. Praegu tuli mõte ja otsustasin nii ja nii ma teengi, sest muud moodi ei saagi. Ei tule mingit jõuluvana, kes mulle toob kotitäie täitunud unistusi või mida iganes. Jah, ei ole nii! Näed siis, mõni kord tuleb siia kirjutamine kasuks ka, mõtted hakkavad liikuma igatpidi. Mis sest, et pooltki siia kirja ei saand, aga see polegi oluline. Oluline on see, et..

pettumine..

Kas on võimalik seletada, mida kujutab endast pettumine?
Pettumine toimub peas. Kui süda mäletab veel sõnu, pilku, käsi. Aga mõistus juba taipab: pettus. Nii sõnad kui pilk.. ja koguni käed.
Ning siis hakkab pea südamega võitlema. Kui võidab süda, on sul nii kerge olla ning sa oled õnnelik.
Kui aga võidab mõistus, võid kergesti kõike vihkama hakata. Ja kõiki.
Ning tuleb hakata endale kinnitama - elu pole üldse nii halb. Tuleb ette koguni õnne ja õnnelike inimesi. Lihtsalt Sinul pole vedanud.
Aga kindlasti hakkab vedama. Teine kord.

O. Robski "Armastusest armastusse"


Asi, mida üle kõige vihkan - pettumine. Üks kõik kelles või milles. Pettumine on sama. Vahel, jah, suurem vahel väiksem, kuid siiski vastik. Mõtled, et miks on antud inimesele kõnnevõime, kui ta seda kasutada ei oska. Isegi lihtsalt vaikimine on parem kui valetamine või tühjade sõnade rääkimine. Keegi ei sunni sind rääkima seda, mida sa ei mõtle. Mina vähemalt ei sunni. Ma ei ootagi teilt midagi. Ja ma ei saa aru miks.. ma ei küsinud ju. Võib-olla olen ma korraks rõõmus, aga selle eest on hiljem, kui pettuse avastan, veel raskem.
Huvitav, kas minu silmadest loeb välja pettumuse?! Kas inimesed on aru saanud, mida ma tunnen?! Kas neid on huvitanud?! Tõenäoliselt mitte.. ei mäleta, et keegi oleks vabandanud või vastanud pilguga, millest peegeduks süütunne. Kui nii on, siis on. Ei saa sinna midagi parata. Tuleb lihtsalt väga valida, keda endale lähedale lasta. Või siis mitte kedagi lasta. Sest isegi head valikud suudavad endast pettuma panna.. peaaegu alati. Tekidavad suuremat sorti pettumuse, kui suvalised inimesed. Loogiline, peavadki tekitama, sest ootused nende suhtes on suured. Võib-olla ei tohiks inimestest lihtsalt midagi oodata.. aga nii me keegi vist ei oska.

klatš..

Üks väsitavamaid asju on kuulata inimesi lõpmatult klatšimas. Kuidas nad suudavad? Lihtsalt päev otsa rääkida kellegist midagi halba.. jummi, what could be better. Jajah! Eriti sobib laita inimeste juures neid külgi, mis sul endalgi olemas. Tore ju. "Iga kord, kui sa näitad kellegi peale näpuga, näitavad kolm näppu sinu suunas." Proovige ;) ja siis mõelge, mis valesti on. Tegelikul.. miks peavad kõik alati HALBA rääkima? Kui tõesti pole muud jututeemat peale inimeste, kes hetkel seltskonnas ei viibi, siis miks mitte rääkida neist hoopis head?! Ei leidu ju inimest, kes oleks üdini halb. Alati on igaühe juures ka midagi positiivset, leidke see! Arutage selle üle. Uskuge mind.. kõrvalistel inimestel on kohe palju parem kuulata. Vahel on mul selline tunne, et ma tõmban end oksa, kui veel ühte klatši kuulen. Tegelikult ei pea seda juttu nii paljugi kuulma, et aru saada täpsemalt, mida räägitakse. Hääle toon ja selline salatsemine reedavad. Ja juba see ajab südame pahaks. Eriti positiivne tuju tuleks, kui inimesed lihtsalt räägiksid kui tore ja abivalmis keegi on. Või midagi muud sarnast. Oeh! Ja ma ei väida, et mina mitte kunagi mitte kedagi taga ei räägi - räägin küll, see on inimestel, või vähemalt eestlastel, loomuses vist. Nõme, ma tean. Igaljuhul teen ma seda harva ja natuke. Samas arutan ma ka teiste positiivseid külgi. Ja ma mõtlen päriselt ka inimestes heade külgede üle rohkem. Kord ma avastasin, et räägin taga ja mõtlen negatiivselt inimesest, kes pole seda väärt ega pole mulle mitte midagi teinud. Lihtsalt teised rääkisid temast halvasti. Lõpuks jõudsin järeldusele, et tegu on igati toreda inimesega, kes on kukkunud kahepalgeliste "sõprade" otsa. Kahju on temast! Ning muidugi on temal ka omad vead ja halvad küljed, meil kõigil on. See lihtsalt on nii ja me võiks kõik koos sellest üle saada. jah..

Igaljuhul, kui teile tundub, et klatšist loobumine on liiga raske, siis olge minu läheduses vähemalt kuss. Ja kui teid kellegi juures midagi väga häirib, siis minge rääkigea tema ENDAGA sellest. Ehk ongi midagi valesti, seda saab ju muuta. Ja kindlasti kohe ärge olge kellegagi "üliheasõber" ning hetkel, mil ta vaateväljast kaob, olete tema suurim vaenlane. Heade sõprade vigu peategi nägema, kuidas muidu saaksite sõbrad olla!? Aga neid ei pea teiste ees mõnitama või mida iganes. Loogiline, et ma usaldan väga vähe inimesti (kahte täpsemalt), tean neid peaaegu terve oma elu ja võin kindel olla, et nemad ei tee mind seljataga maha. Teisi ei julgegi kohe usaldada nähes, kuidas osad käituvad. Kas see ongi inimlik? Loodan et mitte või siis pole ma ihtsalt väga inimlik.