klatš..

Üks väsitavamaid asju on kuulata inimesi lõpmatult klatšimas. Kuidas nad suudavad? Lihtsalt päev otsa rääkida kellegist midagi halba.. jummi, what could be better. Jajah! Eriti sobib laita inimeste juures neid külgi, mis sul endalgi olemas. Tore ju. "Iga kord, kui sa näitad kellegi peale näpuga, näitavad kolm näppu sinu suunas." Proovige ;) ja siis mõelge, mis valesti on. Tegelikul.. miks peavad kõik alati HALBA rääkima? Kui tõesti pole muud jututeemat peale inimeste, kes hetkel seltskonnas ei viibi, siis miks mitte rääkida neist hoopis head?! Ei leidu ju inimest, kes oleks üdini halb. Alati on igaühe juures ka midagi positiivset, leidke see! Arutage selle üle. Uskuge mind.. kõrvalistel inimestel on kohe palju parem kuulata. Vahel on mul selline tunne, et ma tõmban end oksa, kui veel ühte klatši kuulen. Tegelikult ei pea seda juttu nii paljugi kuulma, et aru saada täpsemalt, mida räägitakse. Hääle toon ja selline salatsemine reedavad. Ja juba see ajab südame pahaks. Eriti positiivne tuju tuleks, kui inimesed lihtsalt räägiksid kui tore ja abivalmis keegi on. Või midagi muud sarnast. Oeh! Ja ma ei väida, et mina mitte kunagi mitte kedagi taga ei räägi - räägin küll, see on inimestel, või vähemalt eestlastel, loomuses vist. Nõme, ma tean. Igaljuhul teen ma seda harva ja natuke. Samas arutan ma ka teiste positiivseid külgi. Ja ma mõtlen päriselt ka inimestes heade külgede üle rohkem. Kord ma avastasin, et räägin taga ja mõtlen negatiivselt inimesest, kes pole seda väärt ega pole mulle mitte midagi teinud. Lihtsalt teised rääkisid temast halvasti. Lõpuks jõudsin järeldusele, et tegu on igati toreda inimesega, kes on kukkunud kahepalgeliste "sõprade" otsa. Kahju on temast! Ning muidugi on temal ka omad vead ja halvad küljed, meil kõigil on. See lihtsalt on nii ja me võiks kõik koos sellest üle saada. jah..

Igaljuhul, kui teile tundub, et klatšist loobumine on liiga raske, siis olge minu läheduses vähemalt kuss. Ja kui teid kellegi juures midagi väga häirib, siis minge rääkigea tema ENDAGA sellest. Ehk ongi midagi valesti, seda saab ju muuta. Ja kindlasti kohe ärge olge kellegagi "üliheasõber" ning hetkel, mil ta vaateväljast kaob, olete tema suurim vaenlane. Heade sõprade vigu peategi nägema, kuidas muidu saaksite sõbrad olla!? Aga neid ei pea teiste ees mõnitama või mida iganes. Loogiline, et ma usaldan väga vähe inimesti (kahte täpsemalt), tean neid peaaegu terve oma elu ja võin kindel olla, et nemad ei tee mind seljataga maha. Teisi ei julgegi kohe usaldada nähes, kuidas osad käituvad. Kas see ongi inimlik? Loodan et mitte või siis pole ma ihtsalt väga inimlik.