(6)(a).

Kolmapäevad on kurjast.
Oota, või oli see alkohol..
eiii, ikka kolmapäevad.

Home, sweet home.

Naljakas on mõelda, et kui ma jõudsin Donovaly'le valdas mind kohe tunne nagu oleksma kodus. Mitte tunne, mis tekib, kui olen päris kodus. Vaid selline.. suur rahuolu tunne. Päris kodus sellist tunnet ei ole.
Siin on mul küll oma tuba, pere.. aga samas tahaksin ma koguaeg ära. Näiteks kui mul on valida, kas kutsuda keegi enda juurde või saada kuskil mujal kokku, valin pigem teise varjandi. Olenemata sellest, kas väljas on külm ilm või on mul tüütu mujale minna. Ja asi ei ole selles, et ma ei viitsiks tuba korda teha või midagi.. see on lihtsalt ettekääne.
Donovaly'le jõudes olin surmani väsinud, aga kuradima õnnelik. Terve bussi sõidu mõtlesin sellest, et saan soojas ja mugavas hotellivoodis magada, kui tuli välja aga, et see varjant ära jääb ja ma mäele läksin, tuli kohe elu sisse. Kui mäeni kõndisin tekkis hullult hea tunne. Kodu noh :) Kõik eelmise aasta mälestused tulid tagasi.. see on lihtsalt kirjeldamatu tunne.
Mis sest, et olime a'la 24h bussis istunud. Mis sest, et selle sõidu jooksul sain vaid mõned tunnid magada. Ja korteris.. me ei saanud sama korterit ega oma tuba ja seal oli vähe ruumi ja telekast tuli ainult üks kanal, mis oli suht bs ja mille reklaamid ja järjekord meil lõpuks peas olid. Ometi oli seal kordi parem olla kui kuskil mujal. Kordi kodusem..
Damn. I just love that place so fucking much!

Often in our lives, we find a coin that has been given to us by fate, and we believe it to be the one treasure of our lives. We end up placing so much value on that one thing that fate - the same fate that gave us the coin - decides to take it back.
Those who are afraid of making a choice, always choose wrongly.

P. Coelho