HEAD VANA AASTA LÕPPU KÕIGILE!!!

tehke veel lollusi, mida uuel aastal siis hea oleks vanasse jätta :D ..

no on jama..

Ma ei oska midagi öelda jälle. Ma olen endast ebameeldivalt üllatunud. Vähemalt mingi osa minust on. Teisel osal on täiesti pohhui. wtf? Mida ma teen ja miks ma olen selline? Ei oska öelda.
Ma ei mõtle, mida ma teen. Või noh, mõtlen küll, aga alles hommikul. Ennem olid mul vähemalt süümekad, aga praegu on lihtsalt.. oli, siis oli. Ja nii ongi. Uuest aastast hakkan tubliks (uut aastat arvestame sellest hetkest, kui ma Eestist jälle ära saan).
Tegelt mulle ei meeldi siin, ma olen nii teistsugune. Või ma ei tea. Ma ei meeldi endale.

Fakt on see, et teen, mis ma teen.. no one else is more important than him! ja ta annab mulle ju andeks?!

Eesti on masendav, muudkui pidu ja pidu. Iga hommik mõtlen küll, et aitab. Lõpuks on ikka sama jama. Vähemalt olen Londonis good girl jälle. Las ma siis praegu olen, kes ma olen.

Üks teine Kätlin.. lol.

ps. ärge ajage mulle mingit jama suust välja enam :D ..

Danieli naljad..

Täna rääkisin Amandale, et mul täditütred Šotimaal. Poole jutu pealt tuli Daniel mu juurde ja küsis sosinal, et kas mu täditütred elavad Šotimaal. Jah, ma olin just 5 sekundit tagasi seda kõva häälega öelnud. Peale jaatavat vastust läks ta ema juurde jutuga, et arva ära, kus Kätlini täditütred elavad - Šotimaal! lol.. Amanda oli natuke segaduses, kuid tegi siiski üllatunud nägu nagu me poleks sellest just rääkinud.

Nalja on ka, kuid rohkem on peavalu. Tundub, et asjad lähevad järjest hullemaks. Mõelda vaid, homne veel ja seejärel tuleb 2 nädalat puhkust. On küll puhkus see osa ka, kus ma Eestis olen. Perest ma ju puhkan! Oh seda eluilu.

What am I supposed to do now? Nädalavahetust tahan..

Eriti armas, esmaspäeval on Eesti minek. Peaksin seda elevusega ootama. Ootan ka, aga mitte elevusega. Mitte, et mul sinna tulemise vastu midagi oleks, täitsa hea meel on tegelikult. Lihtsalt.. palju rohkem ootan seda nädalavahetust.

Tahaks lihtsalt olla..

täna on nii..

Tahaksin midagi nagu öelda, aga ma ei oska. Kõik on ülepea. Probleemid tulevad, siis ikka korraga. Või kui ei tule, siis aitab imagination.

Head on ka. Üsna kindel on see, et ma ei lähe Eesti tagasi.. päriseks. Vähemalt mitte nii pea. Ma ei oskaks seal olla ka enam, kui mõtlema hakata. Kujutan ette, et hakkaksin UK'd igatsema nii nagu senini veel Eestit kordagi igatsenud pole. Samas lepin ma ju iga olukorraga..
Igaljuhul, tundub, et mu ema oleks selle ideega nõus. Mina olen ka.. ilmselgelt.

Naer, naer, naer aitab kõige vastu. Mõnikord jääd ikkagi endaga üksinda ja siis pole naeru enam kuskilt võtta. Leidub muidugi inimesi, kes naeru tagasi toovad. Alati ei oska neist seda oodatagi. Näiteks, kui peaks nende peale solvunud olema. Olen selles alati kehv olnud. Olen, siis olen..

Ma tahan eemale.. aga kuhu? Ma ei tea. Oeh, võta juba mult see tunne ära. Kaua sa ootad.

Fukkd up.

Ma olen elevusega oodanud jõule ja aastavahetust, sest siis saab üle pika aja Eesti ja kõiki näha, kes maha jäid. Kuigi ma kodu taga ei nuta, igatsen ma neid ikka ka. Mitte lihtsalt nii nagu peaks.. see selleks. Jõulude ajal on ikkagi pere see, kellega olen harjunud aega veetma. Mudugi on väga hea ka see, et ma saan siinsest perest puhkust, mida ml väga vaja on. Huviga olen oodanud, mis juhtuma hakkab ja igasugu plaane teinud (või noh, plaanid on rohkem Marge teema, kui päris aus olla).

aga Täna.. täna ma ei tea enam, kui väga ma seda kõike ootan. Ma pigem kardan koju minna, sest ilusad jõulud ei pruugi see aasta nii ilusad olla.