Mind...

... häirib, kui mingi väike asi on valesti, siis ma ei saa teisele tegevusele enam üldse keskenduda, kuigi see väike häiriv asi tegelikult ette ei jää. Ja nii ma peangi selle väikse vea likvideerima, et keskenduda sellele, mis tähtis.

tere,

aga ma sain aru, miks ma viimasel ajal kuidagi nukker olen olnud. Sõbrapäev oli ju. Kuigi ma ei mõelnud sellele väga, aga ju siis ikka piisavalt.
Eesti keeles on jah SÕBRApäev ja sõbrad on ka sellelel päeval olulisel kohal, aga rohkem on see siiski mõeldud oma kallima jaoks. Keda mul ei ole ja mille üle mul tegelikult absoluudselt kahju ei ole.. lihtsalt väike lähedusvajadus tekkis, isegi mul. Ma olen ka inimene ju :)
aga.. ajutine nali!

Unenägu.

Pimedus.. kõikjal. Kas ma olen nägemise kaotanud või on tõesti kõik nii pime? Tõstan käe ja panen selle päris oma näo lähedale, aga ei midagi. Tavalises pimeduses on midagi ikka näha.. silmad harjuvad, kuid praegu. Kõik on lihtsalt must, mitte midagi pole võimalik eristada. Siiski on raske uskuda, et ma pimedaks jäänud olen. Lihtsalt nii?
Peale pikemat istumist otsustan liikuma hakata. Ühe koha peal istudes ei saa ma kuidagi targemaks. Muidugi võiksin edasi istuda ja oodata, et keegi minuni tuleks.. aga kui ei tulegi? Ei, pean edasi liikuma. Võimalik, et ma ei saagi teada, mis toimub, aga vähemalt üritan. Kõndisin, kukkusin, tõusin püsti ja jätkasin oma teed. Olin juba mitu korda kukkunud - põlved ja küünarnukid olid valusad, tundus nagu oleks verdki jooksnud. Sellest olenemata liikusin edasi ja kukkusin edasi. Ma oleksin võinud ettevaatlikumalt ja vaiksemalt kõndida, aga ometi jäi kiirus samaks.. pigem kiiremakski.
Ma ei tea kaua ma kõndinud olin, kui nägin kaugemal mingit heledat täppi. Pidasin seda alguses silmapetteks, kuid edasi liikudes veendusin, et valgus oli tõesti seal. Varsti oli ka mu tee valgustatud, nägin takistusi, kuid kõrvale vaadates oli siiski kõik pime. Jõudsin kohani, kus tee läks kaheks - üks viis valgusesse, teine pimedusse. Jäin seisma. Vaatasin valguse poole, seal oli küll valgust, kuid sellegi poolest ei näinud ma midagi. Kõik oli lihtsalt.. valge. Nagu filmides "valgus tunneli lõpus", kuid see polnud see. Ilma, et keegi oleks sõnakestki lausunud, taipasin, mis seal valguses on. See ei olnud see, mis filmides. Kuigi sarnasus oli olemas, tegu oli lõpuga.
Selja taga oli pimedus.. tavaliselt kardetakse pimedust, valgus tundub turvalisem. Valgusesse vaadates tundus nagu sinna minnes jõuaksin kuhugi, kuhugi, kust edasi pole vaja minna. Pimedus aga tundus kui üks pikk-pikk teekond, mis viib kuskile.. paremasse kohta, halvemasse.. kuhu iganes. Vaatamata teadmatusele, mis seal mind ees ootab või kui pikk see on, murdsin ühe valguskiire ning astusin teelt kõrvale. Heitsin veel ühe pilgu valgusse ning jätkasin oma teed pimeduses, jätkasin oma otsingut. Kuid mõistagi mitte täielikus pimeduses, mul oli nüüd üks valguskiir, mis mind juhatas.
Olenemata sellest, et mul polnud aimugi, kui kauaks mul seda valguskiirt on, kui pikk on tee või kuhu see viib, astusin edasi, vaatamata tagasi. Miski ütles mulle, et nii on parem, et seal on parem või.. et valguse jaoks pole ma veel piisavalt pimeduses käinud.