HEAD VANA AASTA LÕPPU KÕIGILE!!!

tehke veel lollusi, mida uuel aastal siis hea oleks vanasse jätta :D ..

no on jama..

Ma ei oska midagi öelda jälle. Ma olen endast ebameeldivalt üllatunud. Vähemalt mingi osa minust on. Teisel osal on täiesti pohhui. wtf? Mida ma teen ja miks ma olen selline? Ei oska öelda.
Ma ei mõtle, mida ma teen. Või noh, mõtlen küll, aga alles hommikul. Ennem olid mul vähemalt süümekad, aga praegu on lihtsalt.. oli, siis oli. Ja nii ongi. Uuest aastast hakkan tubliks (uut aastat arvestame sellest hetkest, kui ma Eestist jälle ära saan).
Tegelt mulle ei meeldi siin, ma olen nii teistsugune. Või ma ei tea. Ma ei meeldi endale.

Fakt on see, et teen, mis ma teen.. no one else is more important than him! ja ta annab mulle ju andeks?!

Eesti on masendav, muudkui pidu ja pidu. Iga hommik mõtlen küll, et aitab. Lõpuks on ikka sama jama. Vähemalt olen Londonis good girl jälle. Las ma siis praegu olen, kes ma olen.

Üks teine Kätlin.. lol.

ps. ärge ajage mulle mingit jama suust välja enam :D ..

Danieli naljad..

Täna rääkisin Amandale, et mul täditütred Šotimaal. Poole jutu pealt tuli Daniel mu juurde ja küsis sosinal, et kas mu täditütred elavad Šotimaal. Jah, ma olin just 5 sekundit tagasi seda kõva häälega öelnud. Peale jaatavat vastust läks ta ema juurde jutuga, et arva ära, kus Kätlini täditütred elavad - Šotimaal! lol.. Amanda oli natuke segaduses, kuid tegi siiski üllatunud nägu nagu me poleks sellest just rääkinud.

Nalja on ka, kuid rohkem on peavalu. Tundub, et asjad lähevad järjest hullemaks. Mõelda vaid, homne veel ja seejärel tuleb 2 nädalat puhkust. On küll puhkus see osa ka, kus ma Eestis olen. Perest ma ju puhkan! Oh seda eluilu.

What am I supposed to do now? Nädalavahetust tahan..

Eriti armas, esmaspäeval on Eesti minek. Peaksin seda elevusega ootama. Ootan ka, aga mitte elevusega. Mitte, et mul sinna tulemise vastu midagi oleks, täitsa hea meel on tegelikult. Lihtsalt.. palju rohkem ootan seda nädalavahetust.

Tahaks lihtsalt olla..

täna on nii..

Tahaksin midagi nagu öelda, aga ma ei oska. Kõik on ülepea. Probleemid tulevad, siis ikka korraga. Või kui ei tule, siis aitab imagination.

Head on ka. Üsna kindel on see, et ma ei lähe Eesti tagasi.. päriseks. Vähemalt mitte nii pea. Ma ei oskaks seal olla ka enam, kui mõtlema hakata. Kujutan ette, et hakkaksin UK'd igatsema nii nagu senini veel Eestit kordagi igatsenud pole. Samas lepin ma ju iga olukorraga..
Igaljuhul, tundub, et mu ema oleks selle ideega nõus. Mina olen ka.. ilmselgelt.

Naer, naer, naer aitab kõige vastu. Mõnikord jääd ikkagi endaga üksinda ja siis pole naeru enam kuskilt võtta. Leidub muidugi inimesi, kes naeru tagasi toovad. Alati ei oska neist seda oodatagi. Näiteks, kui peaks nende peale solvunud olema. Olen selles alati kehv olnud. Olen, siis olen..

Ma tahan eemale.. aga kuhu? Ma ei tea. Oeh, võta juba mult see tunne ära. Kaua sa ootad.

Fukkd up.

Ma olen elevusega oodanud jõule ja aastavahetust, sest siis saab üle pika aja Eesti ja kõiki näha, kes maha jäid. Kuigi ma kodu taga ei nuta, igatsen ma neid ikka ka. Mitte lihtsalt nii nagu peaks.. see selleks. Jõulude ajal on ikkagi pere see, kellega olen harjunud aega veetma. Mudugi on väga hea ka see, et ma saan siinsest perest puhkust, mida ml väga vaja on. Huviga olen oodanud, mis juhtuma hakkab ja igasugu plaane teinud (või noh, plaanid on rohkem Marge teema, kui päris aus olla).

aga Täna.. täna ma ei tea enam, kui väga ma seda kõike ootan. Ma pigem kardan koju minna, sest ilusad jõulud ei pruugi see aasta nii ilusad olla.

Lucky bastard .

Mõtlesin.. et mul on sitaks vedanud elus. Üldiselt - minuga pole juhtunud suuremaid õnnetusi, enamasti pääsen suhteliselt lihsalt kõigest. Aga millest see tuleb? Nii palju on inimesi, kes elaks nagu õnnetusest õnnetusse, alati on midagi valesti, alati juthub midagi. Ja nad ei kujuta seda ette ega pole asi selles, et nad probleeme üle paisutaks - nendega tõepoolest juhtb koguaeg midagi. Kuidas siis ma nii kergelt pääsen? Ei saa ka öelda, et ma oleksin ettevaatlikum. Ei ole, ma olen kohati väga naiivne inimeste suhtes. Pealegi polegi asi alati selles. Mõnda õnnetust ei saa vältida olenemata sellest, kui ettevaatlik ollakse.
Võib-olla tõesti on siis nii, et me tõmbame enda poole sellist energiat, mida välja kiirgame. Näiteks, kui ma üks kord keset ööd pargis jalutasin, ei mõelnud ma, mida kõike halba minuga juhtuda võib. Mõtlesin omi mõtteid, nautisin õhtut ja koduteel kujutasin ette, kuidas kodus sooja teki alla poen. Samas on inimesi, kes mängivad peas läbi kõik võimlikud halvad tsenaariumid, mis juhtuda võib. Võib-olla need mõtted tõmbavadki ligi seda, mida mõtetes kujutame.
Ühesõnaga, kust iganes ma sain sellise positiivse mõtlemise ja selle, et kõigest pigem head ootan, suured tänud. Asi võib ka just selles samas asjas olla, et ma pole nii öelda suuremaid kõrvetusi saanud.
Jah, ma tean ka, et alati pole asjad nii lihtsad. Olenemata oma mõtetest võib kõike juhtuda. Samas ma tahaks uskuda, et see teooria vastab siiski tõele, pealegi on palju näteid seda tõestamaks. Muidugi ma mõistan, et selle pärast ei tasu õnnega mängima hakata, sest see võib kehvast lõppeda. Eks olen minagi omad õppetunnid saanud. Siiski pean mainima, et need on kordi kergemad, kui nad olla võiksid. Hea vähemalt, et sellest ise aru saan.

Mul on kurb meel. Winamp otsustas taaskord katki minna, no ma tänan. Mis tal minu vastu on? Ma kohtlen teda ju üpris hästi, panen ainult häid ja paremaid lugusi temasse. Mitte kunagi ei jäta unarusse, kogu aeg mängib. Väsis vist ära, mina küll ei väsind.
Teiste programmidega pole üleüldse nii mugav. Peale kolme teise varjandi proovimist andsin siiski WMP'le võimaluse ja olin peaaegu rahul. Nüüd aga üritasin lugusi järjest mängima panna (alt+hiireklõps, eks), aga nii ei saa. Üldse ei saa vist. Otsida ka ei saa. Amatöör, ma ütlen.
Elu on nii raske. Kogu maailma valu on minu õlgadel.

Me n my imagination (?) .

Oh c'moon. Mis värk on nende reedetega.. kus Sa kaod alati?

Random.

Mis teema sellega on, et peale seda, kui ma Desmondga kokku saan, jääb ta hageks. Ma ütlen, ma mõjun talle halvasti. Okei, tegelt on loogline seletus sellele. Näiteks viimane kord pandi rõhku kordi rohkem sellele, et mul soe oleks. Ja isegi siis oli mul külm, siiani imestan, et ma haige pole. Kord enne seda käis ta t-särgi väel väljas, samal ajal kui mina jopes värisesin. Järgmine kord ma võtan talle soojad sallidmütsidkasukad kaasa (mitte, et mul neid endal oleks) ja proovigu ta ainult siis haigeks jääda nah.
Einoh, muidu oleks ju kõik tore, aga nüüd ta ei tule jälle raudselt Londoni. That sucks.

Eile oli mul päev otsa vastik peavalu. Ma juba kartsin, et olen samasse haigusesse nakatunud, milles Daniel ja Natasha on/olid. Neil oli ka mingi peavalu jama ja kõrge-kõrge palavik. Tundub, et mu peavalu väga hullult ei plaanind minna ja täna on mul küll süda paha, aga üldiselt olen ju ma korras. Pealegi, kui ma mõtlen, et täna on juba neljapäev ja pool päeva on ka läbi - meel läheb kohe toredamaks. Kõht on tühi..
Oeh, ilmad on külmad. Soojemad riideid oleks vaja. Kahju ikkagi, et meil lund pole, meel oleks kohe palju toredam. Praegu on kõik lihtsalt hall, külm ja kole. Kujutan ette, kuidas mõni mõtleb kagel California maal, et oh, on alles palav ilm ja läheb ujuma. Või praegu ta magab, aga põhimõtteliselt.

Ma hakkasin mõtlema, et miks Joan minuga ei suhtle enam. Jumala lambist hakkas vältima. Hakkasime just paremini läbi saama.. mingi imelik komme on tal. Ära kadunud inimestest veel seda, et hakksin Abduli igatsema. Täiesti tühja koha peal. Pole ime ka, varem ma koguaeg suhtlesn temaga ja kulutasin oma krediidi enamasti tema peale. Nüüd on umbes kaks kolm nädalat täielik vaikus majas. Hmm.. oh well.

Eile olin ma tubli, tegin toa korda. Riided panin kappi korralikult ja riiulid tegin korda. Kohutavad asjade hunnikud olid igalpool. Õhtul oma tuppa tulin, siis tundus tuba nii tühi.. lol. Mis seal ikka, homseks on sama seis tagasi raudselt.
Mis ma veel ütlen? Nothing at all.

22. nov '08 .

Nädalavahetus oli huvitav meil seekord.
Reedel ja laupäeva hommikul olin ma maru kuri, kurb või midagi. Lõpuks, kui teada sain, et Des ikkagi tuleb Londoni, oli halb tuju muidugi kadunud. Igaljuhul ma pean midagi oma kujutusvõimega ette võtma, it's awful. See selleks. Peale pikka ootamist sain taga kokku ja oli maailma tore olla.
Alguses läksime kuskle ma täpselt ei tea kuhu. Seal ma sain teda, et me ei plaani Londonisse jääda. No olgu, kuna mulle lubati, et hommiku saan ilusti koju, ei hakanud ma vastu ka vaidelma. Siis seal kohas, kus me olime. Jälle oli maru palju ootamist. Hullult paljudele tutvustati mind, ainult, et minu jaoks olid kõik nimed ühesugused ja näod ka just väga ei erinenud üksteisest. No siis mõni mees otsustas maru vahva olla ja kuigi nad pidid osad asjad aint korda rääkima (5 min), siis passisin ma seal autos jumala kaua. Isegi meie autojuht oli lõpuks närvis ja ei rääkinud Desmondiga tükk aega. Ma tegin ka natuke solvund nägu, sest kurat, ma olin 3h teda oodanud ja kümetanud ja siis passi veel autos ka. Kus mul hakkas ka külm juba. No muidugi, kui ta miljon korda jälle vabandas ja oma süüd tundvat nägu tegi, siis ma ei suutnud kaua kuri olla. Ma pole eriti osav sellel alal.
Lõpuks siis asusime kuskile kaugele maale teele. Nali oli selles, et auto läks poolel teel katki. Arvata on, et eriti soe seal polnud. Megalt kaua ootasime. Hullult armas oli, et kuigi Desmond muretses niigi, et mul soe oleks, siis need kaks ta sõpra tahtsid ka mulle igast pusasi anda jne. Endal neil oli natuke külmem kui mul ju. Lõpuks veeti meid kuskle, kuhu pidi parandaja tulema. Kes auto 20 ming korda teeb või, kui ei saa tehtud, viib meid Londni. Nali oli selles, et algse jutu järgi pidi neil 30 min tuleku peale minema, aga sellsest ajast sai mõni tund. Lõpuks kui nad siis saabusid, autot korda ei saand ja Londonisse viimise eest taheti £200. Me olime juba seal lähedal mingi toa võtnud ja jäime parem sinna. Vähemalt oli mul LÕPUKS soe.. lol.
Ühesõnaga, sinna, kus me alguses minna plaanisime, me ei jõudnud. Hommikul tuli meile mingi asi järgi ja viis meid Londoni. Kust ma siis rõõmsalt Brent Crossi läksin Maxuga.
Elu on seiklus.

Pühapäeva hommikul oli meil ka lund sadanud, aga mina jõudsin välja alles siis, ku vihma juba ladistas. Maru kade on see Eesti ilm, võtab kõik lume endale. Andku meile ka natuke, oles endal ka parem..

Puhtalt selle pärast pean uue postituse lisama, et viimane postitus on aegunud :D

2day I hate u..

On mul siis hea tuju või ei ole, doesn't matter.
Täna hakkasin oma vanast telefonist sõnumeid lugema. Muidugi olid seal Tema sõnumid ja ma lihtsalt ei saand neid vahele jätta. Olgem ausad, neid ma sealt ainult lugesingi. Kuidas ta tahtis mulle sünnipäeva pidu korraldada, kuidas ta ütles, et ta oleks parema meelega minuga kui kuskil Saksamaal, kuidas ta keset ööd saatis mulle sõnumi, et igatseb mind.. see oli üks nädalavahetus enne seda, kui me viimast korda nägime. Siis olid veel asjad normis, aga selle nädala jooksul muutus midagi ja ma ei saa siiamaani aru, mis. Ja siis olid veel vanemad sõnumid, kohe päris algusest. No tal oli teine suhtumine.
Igaljuhul, need sõnumid tegid mu tuju kurvaks. Kas või need kõige tühisemad. Näiteks, kui ta oma sugulasi pidi hoidma. Ma tahaks, et praegu oleks ka nii, et ta tunneks huvi, kuidas mul läheb või mis ma teen.
Saksamaa asju lugedes tekkis mul korraks mõte, et äkki ta valetas selle kohta.. aga no las see olla.
Ma ju täiesti üritan Temast mitte mõelda ja edasi liikuda. Üritan endale sisendada, et asi on selles, et ma Teda ei saa, mitte, et ma temasse tegelikutl armunud oleksin. Ma üritan, aga ükskõik kellest või millest ma mõtlen. Mingi hetk suudan ma need mõtted siiski Temaga ühendada. Ma ei saa sellest ennem arugi, kui hiljem. Samas ei ole ta mu peas enam pooltki nii tihti kui varem. Eks ma olen ju Temas pettunud ka.
Natuke veel ja olen ta unustanud. Ainult, et.. tegelikult tahaksin ma ju teda näha või, et ta mulle helistaks. Saadaks kasvõi sõnumi. ise..

Kano "Nite nite"

Seriously man,
Like, you know when you got a good girl,
Or you know when she means something to you, & you've got like, a name.
Like I had a name for this girl, I used to call her "Ladybird",
Cos she always played red, in Connect Four.

Link em n leave then em high,
I've been telling all my man's for time,
Link em and then leave em high,
They never take my advice,
But now I realise, I realise why,
They have not been listening all this time,
Cos since I linked you, last night,
I wont be taking my advice

Look,
I call her "Nite nite"
'cause she sleeps from the day right to the bright light,
and I like her too much to say bye bye,
But we getting on fine right,
I don't wanna spoil it,
I don't why I can't commit to girls,
And I tell white lies, I'll find out the hard way,
Cos she got my favourite smile, her favourite style,
The first hotel, My favourite time,
And later we could have a baby, maybe a baby boy, my favourite child,
"I'm way too tired", My favourite lie,
My verse on so sure, her favourite rhyme
The windows are steaming up like it's naked time,
Wait, we're way too bait,
I bought her favourite shoes, or they better be,
And she's even my favourite size,
And she knows I hate holding hands, and I'm hooded up when it's
bait inside,
So I guess she's my favorite, right?
Right,
Cos nothing comes close to you.
So numbers? No boys are taking yours,
And no girls are taking mine,
Groupies? f*** that, I'm taking time,
We speak from like 8 till late at night,
When we gets on top, drop my favourite line:
Girl, I ain't going nowhere.
I plain ain't going nowhere,
But, I like you, and it might take some time,
But really I'm like:

Here we go again,

Link em n leave then em high,
I've been telling all my man's for time,
Link em and then leave em high,
They never take my advice,
But now I realise, I realise why,
They have not been listening all this time,
Cos since I linked you, last night,
I wont be taking my advice

I call her sometimes, and I wake her up at some dumb times,
Touch my phone, and her number my thumb finds,
Cos she's ideal, like a nice meal, and a night in, with a nice feel,
Maybe some wine,
Maybe sometime we could hold hands in the park, in the sunshine,
Sometimes,
Be patient with me if I got 3 raves in a week,
Or in a studio, away for a week,
One day we could book a vacation and leave,
But please: "No drama", I don't need beef like shane, forbe, fabian an dean,
I'm just focused on making the peas, Breaking the team, Chasing a dream,
I ain't on the street, maybe sometimes,
But you can't say I don't make enough time,
We speak everyday and meet every week,
So I dunno. Maybe it's me.
You? You got it planned out,
I don't make plans,
You know me, I wait and I see,
But if we were together, or even now,
If we weren't "sort-of", but were together,
Would you be faithful to me?
Treat me massage me, and make me a tea?
Come link me, lay and wake up from sleep, and look hot like 80 degrees?
And you know I never say that sort of thing
See? That's an angel to me
I wouldn't have said that before, you get me?

Link em n leave then em high,
I've been telling all my man's for time,
Link em and then leave em high,
They never take my advice,
But now I realise, I realise why,
They have not been listening all this time,
Cos since I linked you, last night,
I wont be taking my advice

No, no, no, no, no, no
Oh my, my, ow,
Baby we could do this again sometime,
I even have a special name for you,
It's "Long Baby", cos you always on my mind, yeah.
I'll tell you straight, so straight, yeah,
I won't tell my mates,
No, no, I know, No, I know,
Yeah I like you,
Here we go,
Here we go again,
Here we,
Here we go again.

Lemmik laul oma kolm/neli aastat juba. Maru tihti kuulan viimasel ajal..

T.I ft. John Legend "Slideshow"

When I think about all my time and all my struggle
Through all my grinding and all my troubles
Man I came up from nothing, all I had was a hustle
with a blindfold trying to find pieces to the puzzle no muzzle
I tell it like it is, that's that
Right or wrong I'ma call it like I see it don't forget
That impossible is nothing your environments irrelavant
just don't let your emotions overpower your intelligence
Refuse to give up, your mistakes don't define you
they don't dictate where your headed they remind you
The Time keep ticking let your mind keep clicking
Never stop thinking be aware of your positions
Be aware of the collisions and the potholes sitting
on the road that you travel on your life long mission
just listen every day is like a snapshot taken
if you live you can learn to be patient

Cuz life is like a slideshow
all the places that I go
and I the things that I know
through all the highs and low
Cuz life is like a slideshow
All things that I've seen
and all the things that I've dreamed
you can't take away from me
cuz life is like a slideshow

As I look back at a fly young cat
who could rap with a dream look where I took that
Beginning on Bankhead then it spread out
vision in my head all I had to was get it out
when I walked out of my house and looked at my street
All I seen was opportunity that led me to truency
I ain't really have a role model to infleunce me
Uncle Quinn in prison they say next it's going be you in it
As I juvenile caught cases so fluently
Look at my life and learn from it don't do it
if I only knew back then what I know now
how much better life would of been if I'da slowed down
Maybe I'da been Kanye instead of seeing Gunplay
But God got a plan, I'll understand one day
But one day of life, like a snapshot taken
Just believe you can make it have faith be patient

Looking back on my lifetime
see the slides go by, sometimes I wonder why
looking back on where I've been
I remember when
do you remember then

What if..

Mis siis kui asjad lähevadki nii nagu ma loodan. Kõike plaanides ei ole ma kunagi varem tegelkult mõelnud, kuidas asjad hakkavad muutuma. Kuidas asjad olema hakkavad. Kujutan teatud asju ette, aga.. kõik ju muutub. Jah, see on hea, sest muutusi on mulle tõsiselt vaja.
Ootamine on üks maru tüütu tegemine. Kuigi ma ei mõtle sellele nii, vaid tegelen ikka oma elu elamisega, aga ometigi tahaks teada, kuidas need asjad siis kulgema hakkavad ja kas üldse hakkavad. Kui ei hakka, ega siis midagi, mõtlen midagi uut välja. I must find a way. Pealegi, kuidas teistmoodi ma õige varjandi leian, kui mitte ise proovides, eksole.
Kui ma nüüd mõtlen, siis paljusi asju ei oskagi ette arvata, sest üks asi on, mida antud hetkel mõtlen, aga hoopis teine, mis reaalses olukorras toimuma hakkab.
Oh, I just can't wait.

Dont' ask.

Weekend in Goole/Howden.

Mõnusalt lahe nädalavahets oli. Tantsida sai, juua sai, sõpru sai nähtud lõpuks - mida veel tahta. Liisi sai oma ühe eesmärgi täidetud, peo riided sai selga panna.
Lühidalt siis. Minek oli igav, rong sõitis ja sõitis ja peale väga pikka sõitmist jõudis kohale alles. Enne seda kõndisin ma terve rongijaama läbi.. mida oli kaks tegelt. Kuna ma arvasin, et ma olin alguses vales kohas, lõpuks tulin ikka algusesse tagasi ja oi näe, sealt minu rong minema pidiga. Mind rumalat. Üks onu oli magama jäänud ja norksas. Ma üritasin siis viisakat mängida ja piirdusin muigamisega, aga üks tädi, vaatas mulle otsa ja me purskasime kahekesi naerma. Vähemalt ma üritasin. Rongis tahtsin, et keegi mind lõbustaks, ainuke varjant oli Oveis, kelle peale me teoorias natuke pahane olin, aga mis seal ikka. Nõme oli ainult see, et levi ei olnud ning lõbstamine lükkus sellesse hetke, kui ma juba Liisiga kokku olin saand. Mis oli ka naljakas, sest Liisi ei teadnud, kus rongijaam asub ja nii me siis üritasime aru saada, kas ta on veel kaugel või juba möödas hoopis. Saime siiski aru üksteist ja varsti juba nägimegi. Üritasime küll rahulikult üksteisele vastu kõndida, aga ei pidanud vastu ja jooksime kallistama üksteist. Poes oli jama, ühes poes oli Liisi pereema, kelle nähes me oma asju osta ei saanud, läksime teise. Seal ei saanud me aru, mis see vanusepiirang oli sis lõpuks. Läksime ikka esimesse tagasi ja ostsime oma asjad. Söögi jaoks raha ei olnud.
Tee peal sõitis Brit mööda ning otsustas ka meiega Liisi juurde jalutada. Nii me siis kolmekesi jalutasime seal pimedal teel. Liisil on niiiiiiii ilus korter, kadedaks võtab lausa. Pere tundus ka tore. Üleüldse Britu pere tundus ka ilgelt lahe. Natuke istusime lastega teleka ees ka, sest Liisi pereema pidi isa ära viima. Algselt ei pidand me seal olema, aga lapsed nõudsid ikka, et me ka seal oleks.
Lõpuks hakkasime peoks valmistuma. Britu jõi ikka oma eesti tempoga ja ma üritasin siis sammu pidada. Liisi oli kõige nõrgem.. lol. Ma suutsin ühe bokaali ära lõhkuda, jesjesjo. Varsti oli kell seal maal, et Rob tuli meile järgi. Ta polndki nii jbe, kui ma arvasin, jumala normaalne oli. Kõrvad olid natuke suured, aga küll ta järgi kasvab. See selleks, maru lahedad tattood olid ja niburõngas.. lol.
Klubis alguses tore polnud, sest ta oli kinni. Mõtlesime, et kõrval on pubi, oleme seal natuke ja siis lähme edasi. Ei vedand välja. Erapidu oli ja meile vihjati, et me pole kutsutud. Klubi tehti õnneks lahti ka samal ajal. Ei, siis kui me sinna läksime siis. Jubedalt palju oli ida-eurooplasi. Jutu järgi olime me ainsad eestlased. Tore oli, et neli musta meest oli ka. Kelledest ühelt ma rahakoti ära varastasin. Blingu ja räti ka, aga need pidin tagasi andma, kahjuks. No tegelikult, rahakoti kadumises mina süüdi polnud ja mulle on juba miljon korda selle süüdistuse eest vabandatud, aga ikka. No kas ma olen siis sellise näoga, et ma vabalajal varastan tüüpide rahakotte.. loll olen ka pealekauba vist. No jah, pool õhtut möödus jälle igasuguste eest ära joostes ja laval tantsdes. Lõpuks avastasin oma digika ja hakkasin Britust ja Vadimist pilte tegema. Klubi oli tore, muusika oli hea. Midagi halba öelda pole. Ainult maru kiirelt sai kell nii palju, et Rob meile järgi tuli.
Hommik oli naljakas, sest me lihtsalt irnusime koguaeg mingite haigete asjade peale. Ja siis pidin taaskord rongile istuma ja kodupoole minema. Vähemat sain magada veits, mu kõrval kedagi ei olnud. No samas võis asi selles olla, et kõrval istmel olid minu jalad.
Kodu tulin, helistasin Maxule ja astusin Golders Green'i poole teele. Mingi ime läbi sain Oveisiga lõpuks kokku. Hiljem sattsuime tema lähedusse bussi ootama ja ta viis meid koju. Maru vahva. Nõme varjant oli see, et ma pidin babysittima. See selleks.
Kokkuvõtes oli maru tore ja tahaks ilgelt veel minna sinna. Pidu tahan, nädalavahetust tahan.

"Autoaudio on nagu seks - pole tähis kui kõva sul on, peaasi et hea on."

Kristjan

Random.

Kuigi ma üldiselt ei tunne ennast siin kui pere liige, siis omad hetked on siiski. Näiteks täna, kui Natasha hakkas seletama, et me peaks temaga midagi koos tegema, sest ta ei näe mind üldse. Selle peale ütlesid teised, et kuidas sa ei näe, te elate ühe katuse all.. ta on pereliige ju. See oli jubedalt armas. Täna üldse, kui ma enamasti nende vestulustega väga kaasa ei lähe, siis täna oli pidevalt jutuks see, et kuhu ma ikka nädalavahetsel lähen. Siiski, mina arvan, et inglased on natuke rumalad. Ma saan aru, et Daniel ei tea, et Inglismaal on linn nimega York ja arvab, et ma räägin New Yorgist.. aga Natasha ja Emma. Ma teadsin enne siia tulekutki, et selline linn siin on. Samas eks ta nii ole, et väikeriikides pannaks rohkem rõhku (ja tunduvalt rohkem) geograafia tundmisele.

Mõtlesin, et kohutav, kuidas inimesed valetavad ja räägivad tühja juttu. Ma ei tea, kas asi on tõesti minus, et leian igast valelike bastardeid või ei oska inimesed (khkhm.. mehed) enam ausad olla?!
Kuigi ma teen nalja selle kulul, et ma vanaks ja koledaks jäänud, et kõigilt üle saan. Või noh. Lihtsalt unustavad kõik mu ära. Tegelt on see maru nõme. Isegi Merili, kes suure suuga lubas mind mitte mingil juhul ära unustada.. ometigi pole midagi sealt maalt kuulnud. Boo hoo. Ja selle eelmise lõiguga peabki see koos olema, sest seal on oma seos. Pikemalt ei ole tuju seletada täna.

Täna helistas ema mulle. Eelnevalt olen ka võib-olla maininud, aga kui ma muidu ei igatse suurt midagi, siis kellegi häält kuuldes tuleb ikka see igatsus peale. Nüüd rääkisin msnis temaga ja ta näitas kaamerast teisi. Juba nende toa nägemine oli selline.. ma ei tea, tekkis natuke tunne, et oleks ise ka seal. Ja siis näitas ta kaamerast Bessukest.. minu kiisumiisu. Täiesti hull noh, pisar tuli silma. Jah, mul. Kujtan ette, et kui ma kodu saan, siis vaene Bessu.. kallistan ta pooleks.. lol. Igaljuhul tore oli näha. Msnis niisama rääkimist ei saa võrrelda sellega, kui sa neid inimesi reaalselt kuuled või näed.

Seda tahtsin ka kirjutada, et mul jälle (või ikka veel) selline tunne, et tahaks midagi, hullult tahaks, aga ma ei tea mida. Eks ta see ole, et tahaks rutiinist välja saada. Klubi oleks selles mõttes hea varjant, et see on alati aidanud, aga kuradi nõme on see vanusepiirang siin. Liisi ajas mu kadedaks täna, seal pidi vanusepiirang 18+ olema klubides. That's just so mean. Londonlastest ma mõtlen.

Enne mõtlesin, et peaks pessu minema ja koristamise ära lõpetama. Siis aga tuli pähe hoopis toredam idee. Nii ma siis panin papud jalga ja jooksin rõõmsalt aeda. Maa oli maru märg, aga see mind ei häirinud. Tegin tillukese lumememme. Hästi väike sai ja nägi välja lihtsalt, et kolm pallikest üksteise peal. Tegelikult tahtsin ma lumesõda teha, aga polnd kellega teha. Maru külm hakkas kätel ja pidin tuppa tagasi jooksma.
Vahepeal jõudsin nüüd Maxuga kohvikus käia ja ta oli nii tore, et tegi mulle sokolaadi koogikese välja. Mõtlesin rõõmsalt süües, et pole ammu söönd seda kooki, aga siis meenus, et alles pühapäeval sõin. Nojah, aga see oli parem. Esimest korda oli nii, et mina sõin koogi ära, aga Maxul jäi alles. Cafee latte jäi muidugi mul rohkem alles.
Nüüd ma istun oma toas ja olen väsinud. Ma ei tea, midagi oleks nagu valesti sellega, et ma kogaeg nii väsinud olen. Nõme on see, et kuigi mul väljas külm ei olnd, siis on selline tunne, et nohu tahab peale tulla. Alles sain peaaegu lahti temast.
Seda tahtsin ka veel kirja panna, et kui ma just kurtsin, et ma saan kõigilt üle järjest, siis täna võttis Kingsly minuga ühendust. Ja ma siia maani imestan, et mis temaga juhtus. Tulin järsku meelde. Samas ma kahtlustan, et ta ajas siiski mingi numbrid sassi ja täitsa kogemata helistas mulle.. lol. Eks seda hiljem näha ole. Naljakas on seda tunnistada, aga tegelikult ma tunnen nendest õhtustest kõnedest puudust.

Snoooooow (:

Eile, kui Natasha küsis, et kas lund sajab, vaatasime mõlemad välja ja veendusime, et tegu on siiski vihmaga. Paljudel oli pealkirjas olnud, et lund sajab, meie seda ei näinud. Arvasin, et targad nagu need inglased aegajalt on, siis pidasid hommikust härmatist lumeks või miskit, aga ei. Mõne aja pärast oli meil ka lumepaanika. No tõesti sadas lund. Olenemata sellest, et enne lõi välku ja sadas padukat. Muidugi lmel pikka iga seal märja sees polnud, aga siiski.. sadas lund. Kuigi ma eeldasin, et hommikuks pole sellest midagi järgi, siis nüüd nägin, et lumi on täitsa olemas. Vähemalt meie taga aias. Muidugi mitte just eriti palju, aga lumi on lumi. Olgu teda palju on, rõõmsaks teeb tuju ikka. Hommikul naersin Amanda peale, kui ta seletas, et auto uksed olid kinni kiilunud. Kui prügi läksin välja viima, siis enam ei naernud.. prügikast hakkas vastu, kui üritasin teda avada. Või olgu, olgem ausad, naersin pigem rohkem.
Välk oli ka tore eile. Korraga käis sähvatus ja ma vaatasin ringi, et mis tuli see nüüd jamas. Järsku tuli mürin ka järgi. Oioioi. Tash oli jooksuga minu juures ja ei lasnud tükk aega lahti.
Aga lumi.. vot see on küll tore.

Beyonce "If I were a boy"

If I were a boy
Even just for a day
Id roll out of bed in the morning
And throw on what I wanted and go
Drink beer with the guys
And chase after girls
Id kick it with who I wanted
And Id never get confronted for it
Cause they'd stick up for me

If I were a boy
I think I could understand
How it feels to love a girl
I swear Id be a better man
Id listen to her
Cause I know how it hurts
When you lose the one you wanted
Cause hes taken you for granted
And everything you had got destroyed
If I were a boy

I would turn off my phone
Tell everyone it's broken
So they think that I was sleepin' alone
Id put myself first
And make the rules as I go
Cause I know that shed be faithful
Waiting for me to come home (to come home)

If I were a boy
I think I could understand
How it feels to love a girl
I swear Id be a better man
Id listen to her
Cause I know how it hurts
When you lose the one you wanted
Cause hes taken you for granted
And everything you had got destroyed

Its a little too late for you to come back
Say it's just a mistake
Think I'd forgive you like that
If you thought I would wait for you
You thought wrong

But you're just a boy
You dont understand (Yeah, you dont understand)
How it feels to love a girl
Someday youll wish you were a better man
You dont listen to her
You dont care how it hurts
Until you lose the one you wanted
Cause you've taken her for granted
And everything that had got destroyed
But you're just a boy

Mina olen segaduses.

Ma pole kunagi eriti armukade olnud. Vahepeal lööb välja siis, kui keegi mu sõpradest saab tüübiga liiga hästi läbi, kellega ma suhtes või midagi, aga no see on mu esimese suhtega seotud kõik ikka, eks. Aga ma pole kunagi olnud nii armukade nagu laupäeval. Üleüldse olin pahane, sest Ta oli koguaeg kadunud kuskile. Olin siis seal ja mõtlesin, et fuk that. Mingi kena italiano oli külje alla ujund ja puha, aga.. ma ei saanud, iga kord kui ta liiga lähedale tuli tõmbasin eemale ära. Olgu, mõtlesin, et olen niisama solvunud siis või hoian vähemalt Temast eemale, aga kui Ta tuli ja ümbert kinni võttis ja ütles, et Ta mind igatses.. ma ei saand siis ju eemale tõmmata. Ühesõnaga olen ma suures jamas nüüd omadega.
Ma ikka igatsen Teda.. väga.

Vaade.

Ma peaksin oma toa aknast olevast vaatest pildi tegema. Pildil oleks siis üks maja, natuke meie driveway'd ja autotee. Mitte, et see midagi erilist oleks, aga iga päev istun ma oma voodil ja vaatan aknast välja. Iga kord on seal see sama maja. Siiski vaataks ma igakord seda nagu esimest korda. Mõttepauside ajal. Isegi praegu, kui on pime ja kardinad on ees, pööran ma pea autommatsle sinna, kui paus tekib. Ma nagu otsiksin vastuseid sealt, samas ise teades, et vastused on mu peas.
Pildi teeks selleks, et ükskord, kui ma siit ära lähen oleks nagu mälestus. Kujutan ette, et selline pilt tekitaks minus tunde, et olen siin.

Don't ask.

Mul on ka väike vend.

Viimasel ajal olen ma oma väikest vennat igatsema hakanud. Naljakas, eks. Arvestades seda, et aasta tagasi ei saanud me absoluutselt läbi. Oleks ma tol ajal temast eemale saand, oleks ma õnnelik olnd ja mingist igatsusest poleks juttugi. Praegu on lood hoopis teised.
Me oleme elu aeg kakelnud ja üksteisega mölisenud. Ma tean, et ma olin ise ka selles süüdi väga tihti, aga üldiselt oli tema siiski see, kes tüli noris ja tõmblema hakkas. Talle tegelikult ka meeldis mind närvi ajada. Tähelepanu tahtis ka ja mina midugi vältisin teda ja see ajas teda närvi. Need korrad, kus ma hommikuti sööma läksin ja ta mulle nähvas jälle midagi, ilma, et ma midagi teinud või öelnud oleks, on ilmselgelt tema tülinorimised. See selleks.
Umbes aasta/pool aastat tagasi hakkasime me järjest normaalsemalt läbi saama. Ma viitsisin temaga isegi vahepeal niisama juttu ajada. Või noh, meil oli neid hetki varemgi, kus me niisama üksteisega jutustasime, aga need olid harva. Vaikselt hakkas neid iga päev olema. Eriti aitas läbi saamisele kaasa see, kui me läpaka saime, mis meile mõlemale kasutada oli. Loogiline, kui mina temaga mölisen, ei anna tema mulle läpakat ja vastupidi. Nii ma siis läksin kavalalt vahepeal tema tuppa, rääkisin paar sõna juttu ja vihjasin, et ta võiks mulle varsti läpaka anda. Ja täpselt samuti siis käis asi, kui tema läpakat tahtis. Tülisi oli ka muidugi, aga varem oleks pidanud kasutama väljendit, et läbi saamisi oli ka, u know. Ok, põhjus pole just kõige hiilgavam, aga me hakkasime läbi saama - see on see, mis loeb.
Vahepeal ta rääkis mulle asju, mida ta vanematele ei rääkinud. Mulle meeldis see, ikkagi minu vend ju. Ma rääkisin talle ka osasi asju, et noh, selline usaldus tekiks vaikselt meie vahel. Ma tõepoolest tahan temaga läbi saada. I did work. Ja tegelikutl, kui ta tahab, on ta jube tore poiss. Pealegi ma tahtsin, et ma saaks teda kohati mõjutada. Selles mõttes, et ta käest ära ei läheks. Peab ju silma peal hoidma tal ikka.
Nüüd siis olen ma kolm kuud eemal olnud ja temaga haruharva msni kaudu rääkinud ja ma pean tunnistama - ma igatsen teda. Kuigi me saime läbi, kui ma ära tulin, siis ma ei osanud arvata, et ma teda tegelt ka igatsema hakkan. Ma ei väidagi, et meeletult igatsen, aga natuke ikka. Nii tore on praegu mõelda, et mis ma talle jõuludeks viin ja ma tahan võimalikult häid asju viia. Kurb on mõelda, et nüüd me jääme kaugeks ja nii. Kui ma jäängi siia, mis siis veel saab. Kahju oleks selles mõttes.
Armas ju, et ma ka hästi mõtlen oma vennast ;D .

"Inimene peab olema täiuslik üksinda, ja ainult siis, kui sa kedagi ei vaja, saad tegelikult olla täiesti terves suhtes. Jah, kaks poolikut teevad kokku ühe terve, aga siiski peavad mõlemad pooled ise olema täiuslikud tervikud, andma vürtsi ja ilu üksteise elule, mitte teineteisest sõltuma."

Kerli Kõiv

Twista "Hope"

I wish the way I was living could stop, serving rocks,
Knowing the cops is hot when I’m on the block, And I
Wish my brother woulda made bail,
So I won’t have to travel 6 hours to see him in jail, And I
Wish that my grandmother wasn’t sick,
Or that we would just come up on some stacks and hit a lick, And I (I wish)
Wish my homies wouldn’t have to suffer,
When the streets get the upper had on us and we lose a brother, And I
Wish I could go deep in a zone,
And lift the spirits of the world with the words with in this song, And I (I wish)
Wish I could teach a could teach a soul to fly,
Take away the pain out cha hands and help you hold them hi, And I
Wish God never gave the men power
To be able to hurt the people inside the Twin Towers, And I (I wish)
Wish God woulda turned they hearts righteous,
When they started to take innocent lives and become snipers, But uh
We will never break, don’t underestimate, we shall motivate,
And we gotta pray, all we got is faith.
Instead of thinking about who gonna die to day,
The Lord is gonna help you feel better, so you ain’t gotta cry today.
Sit at the light so long,
And then we gotta move straight forward, cuz we fight so strong,
So when right go wrong,
Just say a little prayer, get ya money man, life go on!!!
Let’s HOPE!

Cuz I’m hopeful, yes I am, hopeful for today,
Take this music and use it
Let it take you away,
And be hopeful (hopeful) and he’ll make a way
I know it ain’t easy but that’s okay.
Let’s be hopeful!

I wish that you could show some love,
Instead of hatin so much when you see some other people commin up (I wish)
I wish I could teach the world to sing,
Watch the music and have ‘em trippin of the joy I bring, (shiit)
I wish that we could hold hands,
Listen instead of dissin lessons from a grown man, And I (I wish)
Wish the families that lack, but got love, get some stacks
Brand new shack and a lack that’s on dubs, And I
Wish we could keep achieving wonders,
See the vision of the world through the eyes of Stevie Wonder, (you feel me) (I wish)
And I hope all the kids eat,
And don’t nobody in my family see six feet, (ya dig)
I hope them mothers stain’ strong,
You can make it whether you wit him or your mans gone, And I (I wish)
Wish I could give every celly some commissary,
And the po po bring the heat on them priest like they did R. Kelly, And I
Wish that DOC could scream again
And bullets could reverse so Pac and Biggie breath again, (shit) (I wish)
Then one day they could speak again,
I wish that we only saw good news every time we look at CNN,
I wish that enemies could talk,
And that super homie Christopher Reeves could still walk, (I wish)
I wish that we could walk a path, stay doin the right thing
Hustle hard so the kids maintain up in the game,
Let’s HOPE

Cuz I’m hopeful, yes I am, hopeful for today,
Take this music and use it
Let it take you away,
And be hopeful (hopeful) and he’ll make a way
I know it ain’t easy but that’s okay.
Let’s be hopeful!

Wish the earth wasn’t so apocalyptic,
I try to spread my message to the world the best way I can give it,
We can make it always so optimistic,
If you don’t listen gotta live my life the best way I can live it,
I pray for justice when we go to court,
Wish it was all good so the country wouldn’t have to go to war,
Why can’t we kick it and just get em on,
And in the famous words of Mr. King “Why can’t we all just get along”,
Or we can find a better way to shop and please, And I
Hope we find a better way to cop a keys, And I
Wish everybody would just stop and freeze,
And ask way are we fulfillin these downfalls and prophecies,
You can be wrong if it’s you doubting,
With the faith of a must to see drinkin moon mountains,
And only the heavenly father and ease the hurt,
Just let it go and keep prayin on your knees in church!!
And let’s HOPE

Cuz I’m hopeful, yes I am, hopeful for today,
Take this music and use it
Let it take you away,
And be hopeful (hopeful) and he’ll make a way
I know it ain’t easy but that’s okay.
Let’s be hopeful!

.. ilmselgelt väljendavad laulud liiga hästi mu mõtteid viimasel ajal.

Jem "Just a ride"

Life, it's ever so strange

It's so full of change

Think that you've worked it out

Then BANG

Right out of the blue

Something happens to you

To throw you off course

And then you

Breakdown

Yeah, you breakdown

Well don't you breakdown

Listen to me

Because

It's just a ride, it's just a ride

No need to run, no need to hide

It'll take you round and round

Sometimes you're up, sometimes you're down

It's just a ride, it's just a ride

Don't be scared, don't hide your eyes

It may feel so real inside

But don't forget it's just a ride

Truth, we don't wanna hear

It's too much to take

Don't like to feel out of control

So we make our plans

Ten times a day

And when they don't go

Our way we

Breakdown

Yeah, we breakdown

Well don't you breakdown

Listen to me

Because

It's just a ride, it's just a ride

No need to run, no need to hide

It'll take you round and round

Sometimes you're u, sometimes you're down

It's just a ride, it's just a ride

Don't be scared, don't hide your eyes

It may feel so real inside

But don't forget it's just a ride

Slowly, oh so very slowly

Accept that

There's no getting off

So live it, just gotta go with it

Coz this ride's, never gonna stop

Breakdown

Don't you breakdown

No need to breakdown

No need at all

Because

It's just a ride, it's just a ride

No need to run, no need to hide

It'll take you all around

Sometimes you're up, sometimes you're down

It's just a ride, it's just a ride

Don't be scared now, dry your eyes

It may feel so real inside

But don't forget enjoy the ride!

...sest see laul lihtsalt ütleb kõik, mis öelda tarvis :)

Annoyed by ppl .

Ma ei saa aru inimeste vajadusest masetseda. Ei, ma ei mõtle seda, kui sul on midagi rasket juhtunud ja sa oled kurb. Ma mõtlen seda, kui keegi konkreetselt otsib ja tekitab endale probleeme, et saaks jälle maailmale näidata, kui raske ta elu on. Kui keegi aidata püüab, siis tehakse ikka nägu, et tahetakse enda elu parandada, aga ometi pöördutakse vanale rajale ikka ja jälle tagasi. On millestki rääkida teistega.
Eriti häirib mind, kui keegi üritab inimesi end haletsema saada. See on mu arust alati natuke nõme olnud. Sealjuures ikka mainitakse, et "oi, mull ei meeldi, kui mind haletsetakse". Kui aga keegi otsustabki siis mitte haletseda ja inimesele näidata, mida targemat võiks teha mosstiamise asemel, on selline jama lahti. Kõigele lisaks on inimesed, kes lausa pressivad teiste haletsust välja. Loodavad sellega midagi saavutada. Näiteks selle asemel, et korralikult andeks paluda ja siis natuke madalamat profiili hoida mõnda aega, on ikka ju targem pinda käia selle teemaga. Rõhutada kindlasti, et sa ise oled nii halb ja mõttetu ja kui raske see on, et sa andestatud ei saanud. Üsna otsene näide sai, jah, teadlikult.
Jah, elu on pask. Mitte midagi ei lähe mitte kunagi paremaks, ainult halvemaks läheb. Mitte kunagi ei tule enam ühtki teist inimest, mitte kunagi ei tule suhet, mis oleks hea. Istume kodus ja lakume oma haavu, laseme kõigil ennast haletseda. Elus polegi muud, kui suhted. Kui need ka ei toimi, siis miks üldse olla? Pole muud eesmärki. Ärgem jumala eest välja mine, ärge üritage midagi muud saavutada. Pole mõtet. Kõik on nii halb ja põrumisele määratud. Need, kellel elu hea on, nemad on teistsugused. Nendeks ei saa, nemad on eraldi liik.

MA OLEN KA SIIS ERALDI LIIK! Lihtslt, ise hakkasin selleks. Mingi eelsoodumus oli. Teil seda pole. Teie elu on just selline nagu ma eelmises lõigus kirjeldasin.

Jaa, ma ikka vaatan asju kahe külje alt. Mõistan, saan aru. Saan ka sellest aru, et inimesed, kes on koguaeg õnnetud on selles ise süüdi. Mitte koguaeg. Jah, vahel on neil tõesti põhjust, aga mitte koguaeg. Asi on mõtlemises.
Ühest asjast ma ei saa aru. Miks inimesed tahavad olla kurvad. Tähendab, ma leian põhjuseid selleks küll, jah. Eks mul oli ka puberteet.

Never mind. I'm just damn annoyed. Ja see oli asi, mis ette jäi hetkel. But it's not only that. I'm seriously annoyed by ppl.

niuniu.

Peab ikka ruttu rajale saama ja siis ennast kaks korda nädalas trenni viima. Selline jama on, et mul on vaja ennast kuskil välja elada ja kui ma seda teha ei saa pöördub kõik see üleliigne energia minu vastu. Mudu ei olekski nagu midagi, aga kui palju vaba aega on, siis on nõme. Tekib tunne, et igavusse on tõepoolest võimalik surra. Või sellest vähemalt hulluks minna. Mitte, et mul enam kuskile minna oleks, kuid see selleks. Isegi see pole veel kõige hullem mure, aga kui tuju hakkab kehvemaks muutuma, on asjalood kehvasti.
Mul on liiga palju vabaega, millega pole midagi tarka ette võtta. Eks ma ikka üritan siia midagi plaanida, aga keeruline on. Mill Hillis pole midagi surt teha. Nädala sees läheks hea meelega trenni, aga selleks on raha vaja ning selleks peab kesklinna minema. Mis omakorda tähendab, et iga aeg ei sobi, sest kohale jõudmine/koju saamine võtab üle tunnikese aega. Vahepeal tahtsin tööle minna, mis oleks hea ja tark aja sisustus, plus teeniks raha. Pealegi oleks hea otsida töö, mis on nagu ametlik. Nii saaksin järgmine aasta juba õppelaenu võtta.. kuid sellise piiratud ajaga on jälle üks jama ja nädalavahetustel ma tõepoolest ei soovi töötada. Kui raha rohkem hakkab olema, saab keelekursutel käima hakata, tuleb kasuks. Võib-olla peaksin ise ettevõtlikum olema, et midagi orgnunnida. Maybe.
Tegelikult üks asi on see päevane vaba aeg, teine asi on see õhtuti kodus istumine. No see õhtune vaba aeg peakski muidug olema ja ma selle üle ei kurda. Mõtlen lihtsalt seda, et kui ma õhtul oma toas istun, tekib tihti see hetk, et halb tuju võib tekkida. Eriti kui ma õhtuti und ei saa. Mille põhjuseks on enamasti see, et ma olen väikse lõunauinaku päeval teinud, but I can't help it. Alati on selline seis, et olen kodus, midagi tarka pole teha ja tekib selline unekas. Ja kui ma istun seal voodi peal, on raske mitte ennast pikali visata ja natuke tududa.
Ühesõnaga jõuan ma selleni, et vinguks palju. Kõige üle, aga hästi korraks.

Kirjutasin veits..

23.09.2008

Õhtul unustasin ukse pisut praokile, see tekitas Danielis hommikul segadust. Mitu korda käis ukse taga ja arvas, et ma üleval. Eks ma olingi, peale seda kui ta siin natuke karjus. Mis seal ikka, oligi aeg ärgata nii või naa. Lõpuks ta siis julges sisse ka vaadata ja pistis kohe laulma. Ajasin end püsti, panin riide ja vedasin kööki. Hommikud pole minu teema. Igaljuhul seal seisi Emma, kes ka mulle laulma hakkas. Andsin Danielile süüa ja hiljem Amanda vihjas, et tegelikult olid mingid sokolaadi asjad selleks laua peal, et ma neid sööks. Specially for me. Eks ma sõin siis neid ka, head olid. Mulle isegi meeldib see, et teised neid väga ei armasta. Lõpuks jõudis Tash ka kööki ja laulis kaa, ainult, et tiba kiirema versiooni, sest nad hakkasid hiljaks jääma. Fine by me. Selle laulmise tobe külg on see, et what am I supposed to do while they sing? Vahin totaka näoga ja mõtlen, et miks seda laulu lühemalt ei tehtud. Igaljuhul, kingitusi sain ka, mis on eriti armas, sest ma ei oodanud seda.
Aga kooki polnud ja mina veel lubasin Maxule päeval pakkuda.
Päeval tegi Maxu hoopis sellise triki, et viis mu kohvikusse, kus ta kooki ostis ja kuuma sokolaadi. Need diivanid olid maru mugavad, sinna olekski jäänud. Pikali oleks ka visanud. Kingituse sain ka, milline üllatus.. lol. Ma iga päev juba seda kleiti selga proovind ja mõelnud, et tahaks minna sellega juba kuskile (pittu).
Vahepeal helistas Kingsly ka. Mina ikka algul arvasin, et tahab õnne soovida, aga kus sa sellega. Ta oli ära unustanud. Peale vihjamist, et ma olen väljas, sest mul on sünnipäev, hakkas ta jahuma, et ta teab, et homme on. Kui ta aru sai, et siiski täna, siis hakkas seletama, et ta selleks helistaski, et õnne soovida. No, vahel on ta ikka päris rumal.. lol.
Hiljem kodus, kui Daniel ka isaga jõudis, hakkas mingi hullem susserdamine pihta. Kõik kutsuti kööki, aga Tash tahtis mulle hoopis mingit laulu kuulata lasta. Ta sai natuke hilje aru, mis tomus, kui mina. No lõpuks ta taipas ja siis võisin mina ka minna. Nii armas šokolaadi koogike oli ja isegi küünal. Kõik laulsid taaskord ja ma mõtlesin, et nad ei lõpetagi. Ei, armas! Seekord ma olin targem ja lõikasin väiksemad viilud. Taipasin lõpuks miks nemad eriti suuri tükke ei söö korraga. Liiga magus. Ometigi nii hea. Ma mõtlen, et Eestis ma ei saand kunagi aru, miks nad seal filmides neid šokolaadikooke kiidavad nii palju. Minu arust polnud nii head nad midagi, aga on küll. Eestis pole lihtsalt normaalseid kooke.. või pole mina neid sealt saand.. lol.
Õhtu toredaim osa oli see, et ma pidin babysittingus olema, since I was home anyways. Daniel oli eriliselt tüütu ja ma ei saandki teda magama pandud, ema tuli ennem koju ja võttis asja üle. Muidugi oli köök veel segamini ja ma pidin seda koristama. Ah jaa, kui ma Danieli magam üritasin panna ja me ta unejuttu kuulasime nagu ikka. Teemaks olid sünnipäevad ja kasseti lõpus sooviti palju õnne neile, kellel täna sünnipäev on ning lauldi (again).
"Who are they talking about? Whose birthday is it? It's NOBODYs birthday!"
"Thank you, Daniel! Thanks a lot."
Selle peale oli ta naerukrampides. Ise oli mulle nädal aega meelde tuletanud, et mul varsti sünnipäev ning päev otsa ikka meelde tuletand, et TÄNA ongi minu sünnipäev ja lõpuks unustab ära.
Tegelikult oli tore päev. Tänud kõigile, kellel meeles oli või, kes reidist/orkutist vaadata oskasid.. lol.

***

other stuff..

Teisipäeval jõudis Liisi ka UK'sse. Eile (kolmap.) siis helistasin ka talle. Naljakas asi, et peale seda, kui ta häält kuulsin (mida ma pole umbes sellest saati kuulnud, kui siia tulin), tekkis igatsus. Kurat, ta muidugi ronis eriti kaugele ja mul pole raha, et talle külla minna, aga küll ma lähen. Saaks need lennukipiletid ostetud, oleks hea. Nendega on ka üks igavene jama.
Eile tuli ilge peo isu peale. Pole ime ka, pole ammu teind. Ilge jama!

Danieliga on pidevalt vaidlus, et kes on Chatterbox. Tema muidugi, sest tal tõepoolest ei püsi suu kinni.. lol. Üldiselt see mind väga ei kõgiuta, kelleks ta mind kutsub, aga igakord, kui ma temaga sellel teemal vaidlen, muutub ta lõbusaks. Hommikuti on see kasulik, sest nii unustab ta oma igahommikuse ei-taha-kooli-minna nutu vähemalt mõneks ajakski. Ta nutab jubedalt palju. Õigemini jonnib. Can't blame him, tõsi ta on, et enamasti see aitab ja ta saab, mida ta tahab. Võiks juba mõista samas, et kool ei käi selliste asjade alla. Kasvatuse viga, aga mida ma selle kohta ikka seletan. On ikka kergem näpuga nädata ja targutada, et mida keegi teine valesti teeb, aga see ei muuda midagi. Pealegi, kes ütleb, et ma ise vanemana head tööd teeksin. Mitte, et Amanda halb ema oleks. Nope, tegelikult on ta hea ema, mu arust. See selleks. Daniel uurib ikka aeg ajalt, et kas mina ka koolis nutsin. Ofc not, aga samas ei pidanud ma seal kella viieni istuma ka. Tiba nõme süsteem, tema jaoks, mulle täitsa sobib.. lol. Küll ta ka harjub.

Kohe on nädalavahetus. Mõtlen, et ma juba pikemat aega olen seda reedet oodanud, just seda reedet, sest plaan oli välja minna ja kõik. Bad luck! But I'm cool.

Kõik tahavad Eestist ära - Marge, mina, Elar, Sven, Kristi, Liisi, Brit, Kadi.. so on.. ja nüüd siis Merili ka. Ainuke asi, et temal kool pooleli. See idee ei meeldi mulle ikka veel, aga teada mind, ma saan temast ka aru. Pole midagi sellist, millega hakkama ei saaks, aga olemas on siiski. Pealegi, kui ta tõesti siin kooli läheks, ei oleks midagi halba. Loodan, et see õnnestub tal ka. JA SIIS TA EI UNUSTA MIND ÄRA nagu Kristi.. lol.
Nõme, et järjest tulevad inimesed siia kanti, aga on piisavalt kaugel, et neid siiski ei näe väga.

That's all for today, sest nälg on kallal.

Palju õnne mulle...

the L-word .

Ma olen koguaeg eeldanud, et ma tean, mis on armastus. Kuigi ma pole kindel, kas ma ise seda päriselt tundnudki olen. Igaljuhul .. minu jaoks on vahe armumisel ja armastusel. Tegelikult sellel ongi vahe ju, eks. Pidevalt ütlen, et that's not love, sest see tekib minu arvates liiga kiiresti või on midagi muud seal valesti. Ühesõnaga arvan ma, et tegu on armumisega, aga et inimesed ei tee neil asjadel vahet. Ma ei usu ka armastusse esimesest silmapilgust, sest pean seda tunnet armumiseks. Täna ma hakkasin mõtlema, et mis ütleja mina üleüldse olen? Kudas saan mina kellegile "ettekirjutisi" teha selle kohta, et kas nende tunded on armastus või mitte.
Me kõik oleme erinevad. Asjad, mis minu jaoks töötavad ühet moodi, võivad kellegi teise jaoks funksioneerida hoopis ristivastupidi. Täpselt sama on ka ju tunnetega. Mõni inimene armub kergesti, mõni ei armu üldse. Seinast seina. Ja võib-olla tõesti tekib armastus mõnede südames kergesti või kohe suhte alguses, aga edaspidi vaid süveneb ja suureneb. Võib-olla ütleksin mina selle kohta ikka ja alati, et tegu on vaid armumisega, aga sealjuures ei tea ma ju, mis nende sees toimub. Ma arvan, et inimeste jaoks on armastus erinev. Ja mina pole inimene, et selle koha pealt sõna võtta, kas asi on tõeline või ei.
Usun, et ma teangi, mis on armastus .. minu jaoks. Minu silme läbi. Aga natuke nahhaalne on võta sõna kellegi teise tunnete koha pealt. Mudugi on hetki, kus on ilmselge, et keegi kedagi armastab ja ka vastupidi .. kui ei armasta. Kuid siiski. Näiteks see, kui keegi väidab, et armastab oma kaaslast, aga samal ajal tõmbab teistega ringi. Kõik ütleks, et see on bullshit, aga samas, kui ta on teistega üheõhtu suhetes .. või nii, aga selle ühega on ta tõepoolest nõus koos olema. Selleks peab ka ju põhjus olema. Ühesõnaga inimesed on nii erinevad, nende mõtte- ja tundemaailm on erinev. Keegi ei saa ju öelda, mis on õige kellegi teise jaoks.
Üks asi millesse ma ei usu on siiski see pubekate paari kuuline "armastus", mis iga natukese aja tagant uue inimese vastu puhkeb. Sest no .. mingid piirid on ikka, eks. Täpselt nagu lapsed selles vanuses ikka üritavad täiskasvanulikumad olla, siis tundub armastus ka neid vanemaks tegevamana vist. See selleks.

Good things.

Täna tahaks kirjutada headest asjades. Ma ei tea täpselt millest, aga head asjad. Lihtsalt tuli selline tuju noh :)
Mis on hea? Hea tuju on hea, eks. Mis teeb tuju heaks.. mul.
Pargid, seal istumine ja lugemine. Eriti veel Hill Gardenis seal äärepeal istumine ja lugemine. Vahepeal vaatad kas loodust või mööduvaid inimesi ja mõtled .. loetu üle või on mõtted juba mujale ekselnud. Nii hea noh. Ma kujutan ette, et enamik inimesi sureks igavusse minuga pargis "tsillides". Või ma ei tea, nad pole ehk lihtsalt asja ilu veel avastanud. Muidugi alati ma e jõua parki, vaid istun seal muruplatsil, mis on minu ja Maxu kokkusaamis kohas. Kodule lähemal ja puha. Mõnikord sajab liiga palju vihma ja lihtsalt ei saa vabasõhus olla, siis on nii mõnus istuda kohvikus, nendes aknaalustes kohtades, mida ma juba kuskil maininud ka olen. Seal saab ka lugeda ja lattet juua. Tund aega.. lol. Seal on isegi toredam möödujaid vaadata, sest aknad on tänavale, mis on üsna busy.
Vihm on tegelikult ka maru hea. Lihtsalt lugedes kipub segama, sest raamatu lehed saavad märjaks ju. Maas on ka nigel istuda. Muidu on ta aga maru tore. Iseasi, kas ma aasta pärast ka nii mõtlen, aga praegu mõtlen. Siiski, kõnnid siis vihmaga. Aegajalt vaatad taeva poole, et vihmapiisad saaksid näole langeda. Mmmm... :) Mu üle naerdi, kui ma ütlesin, et vihm mind vahel õnnelikuks teeb või lihtsalt tuju parandab. Obviously most of ppl don't like it. Aga ma ei ootagi, et teised asju nii näeksid nagu mina.
Kõned, sõnumid või kuidagi muud moodi ühenust võtmised kellegi poolt, kellest pole ammu kuulnud või kellest meeldib lihtsalt palju kuulda. Võivad terve päeva heaks teha. Nagu näteks täna. Terve hommik ootasin halba õhtut, sest ma pidin Danieliga kahekesi olema ja ta oskab ikka paras peavalu olla. See halb õhtu jäi olemata. Üks väike kõne ja tuju oli hea. Terve õhtu, isegi, kui Daniel jonnima hakkas suutsin ta suhteliselt kiiresti maha rahustada (võrreldes sellega, kuidas ta tavaliselt jonnib). Üldiselt aga on ju nii nagu räägitakse, et kui ise oled heas tujus, siis on ümbrisevatel ka parem tuju. Kui see jonnimine välja jätta, sest see oli ka sellest õhtust üks väga lühike osake, siis oli Daniel heas tujus. Mis sest, et ta vahepeal mind lil' Miss Bossyks kutsus ja vihjas jälle, et mu shirt doesn't fit me cos I'm fat.. lol. Panin täna tähele, et ta oskab meil ka maru irooniline olla .. :D
Ok, vihmane ilm teeb mu tuju heaks, aga see ei tähenda sugugi, et päiksepaisteline ilm mulle vastumeelne oleks. I love them. Siis on ju veel parem pargis istuda. Mulle meeldib see ka, et siis saab lihtsalt särgi väel olla, ei pea sadat asja veel peale toppima. Naljakas on see, et tihti on natuke jahe, et särgi väel olla. Oleks parem, kui ma mingi pusa ikka peale paneks, aga ma kohe üldse ei raatsi. Neid ilusaid ilmi pole siinmail just jalga segada. Tegelt on see vahelduv ilm ka hea, see et ma ei saa seda ilma kunagi usaldada. Samas siis on natuke nõme, kui on soe ilm ja ma midagi välja kaasa peale panemiseks ei võta ja sadama hakkab. Aga eks isegi sellel ole oma head küljed olnud.
Ei saa mainimata jätta tantsimist. Mäletan neid aegu, kui meil JJ Streedis workshopid olid. Omg, kus ma olin pärast seda positiivne ja heas tujus. Ja nüüd, kus ma pole miljoneid aastaid tantsimas käind (noh, klubides jah, aga ma nimetaks seda rohkem klubitamiseks, kui tantsimiseks.. lol). Lõpuks sain trenni ja see oli lihtsalt nii hea tunne. Pole oluline, et me olime oma laiade riietega suht väga erinevad, aga see ei loe. Mulle meeldivad mu trenniriided täiega. Londoni elu on ilus :D Peale trenni olin ma väsinud eksole, aga samas tundsin, et mul oli nii palju rohkem energiat. Megahää!
Tantsimisega seostub lumelaud muidugi (tantsimine - JJ Street - ex. COHH - lumelaud). Tean, olen koba, aga sealjuures on siiski maru mõnus tegevus. Nagu ma lugesin, et paljud sellised asjad meeldivad inimestele, sest see ei lase neil muust mõelda, kui olevikust, sest kui su tähelepanu hajub võivad tagajärjed kehvad olla, eks. Endagi puhul panin tähele, et kui ma avastasin, et sõidu ajal saan igast muust jamast mõelda, üritasin midagi juurde mõelda, et peaksin ikka sõitmisele keskenduma. Ja isegi see ei ole kõik, vaid kõik, mis seostub mulle mäel käimistega. Slovakkia on muidugi perfecto.
Midagi leks väga valesti, kui ma ei räägiks muusikast, sest see on nagu 24/7 mu ümber. Tõega raske on elada ilma mp3 playerita. Te ei kujuta ette ka. Viimasel ajal ma olen järjest vähem hakkanud rocki jm kuulama, sest enamused selles stiilis lood on nii heartbroken ja hädaldamine. Mida on igalpool mujal ka, muidugi, but ritenow I just can't relate to this kinda music much. Muusikal on mu üle nagu suur mõju. Näiteks, kui ma ringi kõndisin ja kuulasin kurvemaid lugusi, siis need, kes minuga nondel hetkedel suhtlesid, küsisid kohe, et mis mul häda on, et näen nii kurb välja jne. Ma tundsin end ka ilma mingi põhjuseta kurvana. Samas positiivsed lood panevad mind naeratama .. ja klubilood muigama. Mõnusa biidiga lood panevad ette kujutama, kuidas selle järgi tantsida jne. Pean muidugi ära mainima Chris Browni "Forever", mis pole küll mu lemmik laul, aga iga kord, kui seda kuulan, paneb ta mu naeratama. Olenemata sellest, mis tuju mul eelnevalt on. Muusika on hea .. ja kuigi ma ütlesin, et ma kuulan rocki jm vähem, sest see on enamasti selline kurb jne, siis ka see on hea. Lihtsalt praegu pole ma selle muusika lainel.
Siis on veel hea omaette naerata ja muiata. On ju?! :)

.. jätkub. Natuke uniseks kisub olek. Siis kui jälle selline tuju tuleb. Btw asjade järjekord on random. Ja peaks mainima, et nende asjade üles kirjutamine on ka hea. Palju parem, kui millegi masendava kirjutamine .. loogiline lol.

random

Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Mis sest, et ma enda arust olin täiesti pankrotis ja leidsin vaevalt oystri laadimiseks ja trenniks raha. Kui poes armsaid räppisi pükse nägin, siis leidsin kohe raha, et need endale soetada ja muidugi sellega sobiva särgi samuti. Elu on ilus.. lol. Ja homme leian spordikoti jaoks ka raha, sest päris kilekotiga ei tahaks ka trennis käia ju a käekott jääb napilt väikseks vist vä.
Aga kohutavalt tore päev oli täna. No seda kõike tänu trennile, mis nii palju positiivsust kaasa toob ja energiat annab. Kuigi hetkel tunnen ma ennast nagu elav laip, aga u know.
Daniel ütles täna, et ma olen paks... lol. Hiljem vihjas ta mu kõhule. Isegi tema saab aru, et mul on vaja endaga midagi ette võtta, kohtuav.

Mul on hea meel, et ma suutsin kellegi tuju ja olemise paremaks teha. Vähemalt mõneks ajaks. Ühe ideega, mis kõlab nonsense'ina, aga tegelt pidavat toimima. Ma tean, et peaksin ka ise seda proovima, aga ennem pean ju välja mõtlema, mida ma tahan. Täpsemalt. Mul pole kiiret, terve elu jagu aega. Aga tema teab, mida ta tahab. Kaotada ei ole tal ka midagi, siis miks mitte proovida.

Ausaltöeldes, ega mul midagi tarka polegi öelda. Mitte, et mul seda kunagi oleks, aga no praegu ma ei ürita isegi teh nägu, et mul on midagi öelda. Lihtsalt.. random thoughts, sest tundub, et ma hakkan inimesi nendega tüütama. Siin vast ei tüüta :D

Kool.

12 aastat olen igal argipäeva hommikul lootnud, et oleks nüüd see kool juba läbi. Lugesin aastaid, kuid, nädalaid ja lõpuks päevi - kaua oodatud vabadus saabus. Nüüd on see vabadus juba mõnda aega kestnud. Maru imelik on mõelda, et kõik on jälle koolis. Omad vanad klassikaaslased on enamused ülikoolis. Kas ma oleks mõned aastat tagasi uskunud seda, et siis, kui kool tõesti läbi on, ei jõua ma oodata, kuna sinna tagasi saan? Ma tean, et kui ma ülikooli alustan, siis üsna varsti on jälle sama jutt, et kuna see kool nüüd läbi saab. Jutt jutuks, aga tegelikult ei ole see kool midagi nii hullu ju. Tahaks täiega kooli. Ma ei jõua järgmist/ülejärgmist aastat ära oodata.

Do I HAVE TO be saad every once in a while? Hell no!

Kui palju olen ma öelnud, et "vahel peab kurb ka olema, ei saa koguaeg rõõms olla"? Üsna palju ikka, eks. Aga kes ütleb, et ei saa koguaeg rõõmus olla? Kes ütleb, et keegi PEAB kurb olema? Noone. Me lihtsalt oleme ja kui keegi otsustab koguaeg rõõmus olla, siis pikapeale hakatakse teda imelikult vaatama. Mõeldakse, et oh, on tal alles kerge elu, aga mul, mul on nii meeletult raske. Tegelt pole kellegil aimugi, mis probleemid sellel rõõmsal inimesel olla võivad. Samad, mis igaühel, võib-olla hullemad, võib-olla mitte nii suured. Vahe on selles, et see inimene ei tee neist asjust lihtsalt probleemi. Ja keegi ei saa öelda, et see on võimatu neist mitte probleemi teha, sest tema ju ei tee. Tema saab sellega hakkama. Miks? Mitte selle pärast, et tema on teistsugune või eriline, ei, kaugeltki mitte. Ta on tavaline inimene, kes ei taha kurb olla. Ta tõepoolest ei taha ja ei olegi. Ta teab, et kõik on võimalik, kui vaid tahta. Ja muidgui ei saa sa päikest kustutada, kui tahad või midagi muud sama utoopilist. See ei teegi ju kedagi õnnelikuks ega rõõmsaks. Endaga saad sa kõike teha, and that's true, isn't it?! Lihtsalt enamik inimesi ei taha.. mingil määral tunnevad inimesed, et nad peavad kurvad olema. Või osad lausa tahavad seda. Kas just teadlikult, aga nii ta on. Minagi mõtlesin vahel, et mul peab ka kurbi hetki olema. Vahel näiteks selle pärast, et nii saab osadega lähedasemaks, sest siis jagad oma muresi jne, aga milleks on mul vaja inimesi, kes on lähedased ainult mures. Ma tahan inimesi enda ümber, kes on koguaeg olemas - heas ja halvas. So fuck the others. Jah, mul on lähedasi sõpru vähe, saab ühe käe näppudel üles lugeda ja näppe jääb ülegi. Las siis jääb. Ja hetkel olen ma tõepoolest selle üle rõõmus, sest mu unistused viivad mind Eestist vaid kaugemale ja kagemale. Pole palju, mis mind tagasi hoiaks. Freedom, oh sweet freedom. Mõnda aega tagasi tegin ma enda jaoks just sellest samast probleemi, look at me now. No problemo what so ever. Ühesõnaga ma ei pea kurb olema, ma võin naerda ja rõõmustada palju tahan. Fuck the miserable ppl. Olge omaette siis või saage iseendast üle. That's that.

Õnn .

Õnn.. kõik me otsime õnne. Kõik me tahame õnnelikud olla. Õnn on nagu mingi kauge ja kättesaamatu asi, milleni tuleb koguaeg püüelda. Mis saabub siis, kui saavutame millegi. Sealjuures jääb aga alati miski nagu puudu. Ükskõik, kui palju me saavutame. Kui küsida inimestelt, et kas nad on õnnelikud.. kui paljude vastus oleks kindel "jah"? Ehk neid vastuseid ikka oleks, sest paljud on õnnelikud, sest neil on palju antud ja neil on ehk paljuga vedand. Kui aga küsida, et kas nad on praegusel hetkel õnnelikud, siis nii palju kui mina olen aru saanud, leidub alati midagi, mis on õnnest puudu. Asi, mis isegi ei puutu praegusesse hetke. Kõik räägivad, et raha ei tee õnnelikuks, aga ometi on tihti peale just see puudu õnnest. "Olen muid enamvähem rahul, aga raha võiks rohkem olla..." selles mõttes. Jah, see on üks vähestest asjadest, mis võiks olla. See selleks.
Ja tegelikult on õnn siin samas, oskaks me ainult vaadata. Oskaks me ainult õnnelikud olla.

"Power of now" .. mõtted.

Ma olen viimasel ajal mõelnud, et ma üritan elada praeguses hetkes. Midugi mõsista pean tuleviku ka mõtlema, on vaja. Üldiselt siiski. Aga tegelt ma pole kunagi aru saanud, kui palju praeguses hetkes tegelikult on. Sest pidevalt on mõte ikka, kas selles, mis võiks kunagi olla või, mis on kunagi olnud. Sellele 'peaegusele hetkele' mõeldakse tegelikult vaid siis, kui on mingi väga eriline või esktreemne olukord, u know. Siis, kui saadakse aru, et tulevikku võib olla ei tulegi või on hetk lihtsalt nii hea, et sellest midagi muud mõelda. Ja need ongi ju need õnnelikud hetked, eks. Sest ei ole olemas tulevikku ega minevikku. On olevik, praegune hetk ja see loeb. Tore on, et ma hakkan järejst rohkem mõistma neid hetki. Neid on rohkem, kui varem. Enne oli neid ka. Nagu see, kuidas ma käisin üksi pargis lugemas, terve päeva jalutasin või lugesin ja mul oli jumalast hea olla. Pooled mu tuttavad oleksid vist igavusse surnud seal. Aga mul oli tore. Ja too kord, kui ma öösel pargis tsillimas käisin ja mul oli ainult too hetk ja nii hea oli. Enne selle raamatu lugemist oli ka nii. Nüüd ma lihtsalt saan neist hetkedest paremini aru ja oskan neid juurde tekitada.
Damn, mul on selle raamatuga nii palju mõtteid, aga.. ma peaks mingit väikest märkmikukest kaasas vedama koguaeg, et saan kirja panna midagi ja siis hiljem seda edasi arendada :D . Üleüldse on mul maru hea mälu.

Unistada peab oskama, sest unistused panevad sind pingutama, millegini püüdlema. Ilma nendeta ei ole inimesel tulevikku. Tulevikuplaanid tekitavad kindlustunnet. Ära ei tohi aga unustada praegust hetke, olevikku. Ka selleta pole meil tulevikku. Alati tulevikule mõeldes unustame praeguse hetke ja.. me ei ela, vaid plaanime elama hakata.

Danke.

Eks ma ole ennegi arvanud, et mu elust on kerge välja astuda. Lihtsalt niisama. Ma saan isegi neist aru, kes selle pärast mind vältima hakkavad, et mu tunded ei vasta nende omadele jne. No mis teha, mehed on nõrgad :D Mõistan. Aga ma ei mõsita, kuidas saab keegi lihtsalt niisama mind vältima hakata. Ilma, et mulle midagi selgitaks. Ma siiamaani ei oska aimata ka, mida ma tegin või ei teinud. Parimsõber my ass. God, I was so stressed out about everything already u know.
Täpselt nagu JJ kunagi rääkis. Heateod unustatakse esimese vea korral. Pole oluline, et ma ei tea, mida kuradit ma tegin. Ja mida ma sain teha nii hullu enda teatmata? Kui ma oleks midagi teinud, ma ju teaks seda. Ma ju ometigi tean, mida ma teinud olen.
Egas midagi, aitäh, et mind alt vedasid ja piisavalt tähtsusetuks pead.

Olen seda juba mõnda aega tahtnud ära kirjutada, et peast välja saaks. Äkki tuleb nüüd uni ka vahepeal.

Kätsil on hetkel vaja kiiremas korras välja pittu saada. On vaja, on vaja, on vaja.

Ma olen maru muhe. Pere on kodust ära, eksole. Ma peaksin töötama siiski, aga selle asemel otsustasin üle pika aja trenni teha. Tantsisin ja asja. No koristasin ka hiljem, varsti koristan veel.

Minaise.

Mul on imelik iseloom. Ma ei saa ise ka sellest päris hästi aru. Bt I have learned to cope with it. Üks imelik asi on see, et ma suudan (peaaeg) kõike nii vabalt võtta. Las minna, eks. On paljus kasuks tulnud. Selle võtta saan ma vähem haiget, selle võrra on mul rohkem hetki, millal ma täiesti rahul olen, selle võrra on mul kergem lihtsalt minna.. aga ärge arvake, et ma päris nii lihtsalt kõike võtan, kui välja näitan. See pole ka pärs õige. Ma saan vähem haiget, mul on kergem minna.. mitte ma ei õelnud, et ei saa haiget jne. I hurt too u know. Vahepeal isegi liiga palju ehk, sest ma ei näita kõike välja, mis minust toimub. Üldiselt aga siiski oskan ma asju võtta kergemalt. Paljusi asju. Tore, eksole, aga ma mõtlen, et teise külje alt ei olegi nii tore. Mõtlen, et ma ei ole kunagi kedagi tegelikult armastanud. Sellest on kahju. Tähendab sõpru ja peret ja nii muidugi, aga ma mõtlen nagu suhte mõttes, u know. Ja võib-olla oli ükskord, aga isegi seda ei julge ma armastuseks nimetada, sest ma ei tea, kuidas oleks asjad olnud siis, kui ma oleks suhtes olnud. Armastus on üks asi, mida ma ei võta kergelt ses suhtes. Ma ei ole kunagi taibanud neid inimesi, kes kohe suhte alguses üksteist julmalt "armastavad", samas kuu-kahe pärast on neil juba uus "armastus". See on tobe, muud kui rikutakse selle tähendust. See selleks. Peale armastuse on veel asju. Nagu see, et mul pole palju lähedasi sõpru, kuigi ma tahaks, et neid oleks rohkem, aga ma lihtsalt ei oska ennast nii avada. Mul võib olla ju tuttavaid ja tutvumine pole raske, aga päris lähedale kedagi lasta ma ei oska. See teeb mind vahel kurvaks, aga taas kord olen õppind sellega elama. Mulle meeldb üskinda ka olla aegajalt ja selle võrra, et mul neid lähedasi nii vähe on, on nad mulle eriti erilised. Olenemata sellest, et ma olen selle välja näitamises üsna kehv. Mida ma tahtsin öelda.. igal asjal on oma positiivsed ja negatiivsed küljed, eks. Nagu minu "vabal" iseloomul. Kõik mis sellega kaasneb. Kokkuvõttes olen ma ikkagi rahul, sest ma need positiivsed asjad teevad elu heaks. Küll ma ka ükskord oma armastuse leian. Ongi hea mulle, et ta liiga vara ei tule. Praegu oleks maru vale hetk pealegi.
Panin kirja, et ise ennast paremini mõista. Doesn't matter. Kirja pannes saavad mõtted kuidagi selgemaks, kas pole?!

In any situation, the best thing you can do is the right thing; the next best thing you can do is the wrong thing; the worst thing you can do is nothing.

mõned mõtted .

Mõtlesin täna, et mis siis saaks, kui ma ühel hetkel lihtsalt ära kaoksin. Ei ütleks kellegile midagi, läheksin oma teed. Ma olen sellest ennegi mõelnud, aga täna ma esimest korda mõtlesin, et see polegi nii raske. See pole mingi rumal teostamatu mõte. Teostatav, täiest teostatav. Mitte, et ma mõtleks ära kadumisele, ma lihtsalt mõtlesin, et milline elu mul siis oleks.
Täna on emotsioonid nii segamini. Mingi hetk on selline tunne, et natuke veel ja ma ei jõua enam olla. Teine hetk olen rahulik, täiesti rahulik. Minus elabki vist kaks inimest. Üks, kes tahab kõike järgi proovida, võtab kõike nii vabalt ja näeb kõiges positiivset külge. Teine, kes hoiab endas kõik probleemid, kes saab haiget ja on aegajalt kurb. See teine inimene on vaikselt minus peidus ja näitab end harva. Aga ta on olemas, koguaeg.

Nii armas oli täna, kui Liisi hakkas rääkima, et ilma minuta polnud Retro Groove pooltki nii hea :) muidugi ei ole ju. Siis mõtlesin, et kui jõuldeajal Eesti läheksin ja saaks kolmapäeva tiiru ka tehtud Illuka, see oleks vist veits tore. Nii igatsen seda, päriselt kohe. Kõiki neid lugusi, inimesi ja üleüldse seda klubi. Toredad ajad olid. Ja õkspäev MaXuga kuulasime neid vanu peolugusi. Niii soe tunne tuli sisse. Kõik need korrad, mis me tema juures soendust tegime. Need jookide kleepsud, mis märkamatult MaXu seinale piltide alla sattusid. Kuidas ma iga kord ta pilte vaatasin, kuigi teadsin juba peast mis pilt kus asub, aga ikka oli huvitav. Kuidas ta vanaema võimendile kilekoti peale pani - see oli targim idee, sest minu koksid kippusid tegemise käigus ikka sinna peale sattuma.. voodisse ka. Jaaa, MaXu vooodi, alati, kui sinna läksin, võtis oma koha mugavalt sisse ja olin mugav. Kuidas me enne minekut saapaid jalga panime ja 'blinki' kuulasime, ise mõnusalt joogised juba. Kuidas me alati kanali ääres ja hiljem majade vahel peatseid tegime. Kuidas me alati varjulist kohta otsisime (illuka tagant näiteks). Meie jutud, oi, kuidas vatrasime. Palju oli rääkida ja nagu eestlastel ikka kombeks, siis just joogisena pääsesid häälepaelad valla. Ja nüüd.. ja nüüd hakkas blink. 11 sõna. Need korrad, kus MaXu kitarri mängis ja laulsime.. või niisama laulsime. Nii armas. Oh neid meie kolmapäevi. Nii kuradi palju on meenutada ikka. Vahel on muidugi juhtunud ka, et lihtsalt ei tule kõik asjad meelde, aga saame andeks. Nostalgia on praegu.. lol. Selle kõige juures ma tean, et tulevad veel kõvemad peod ja veel rohkem mälestusi.

See asi, et.. ma üritasin ühest inimesest lahti saada, juba arvasin, et see õnnestus. Üks õhtu ta helistas, mul oli tõega paha tuju. Mõtlesin, et tavai, võtan vastu ja olen kuri temaga ja saadan ta veelkord metsa, eksole. Elan oma halva tuju välja tema peal. Ilmselgelt olen ma ääretult kehv inimeste perse saatmises ja ignoorimises. Ainuke asi, et.. ta tegi mu tuju paremaks ja ma ei ta kuidas. Lihtsalt nagu.
Täna oli pere kuidasgi maru tore taaskord. No nad ei olnd kaua kodus ka, aga nad ajasid mind naerma koguaeg oma totrustega. Nagu see, et ma pidin Tashi koolivormi seest läbi väikse augu pliiatseid väla korjama. Neid oli seal üsna mitu. Mingi ammu kadunud huuleläige vm oli ka. Amanda mõnitas, et äkki ma peaksin sealt Tash'i telefoni ka otsima. Mis ta muide sai 3 nädalat tagasi umbes ja ta juba kaotas selle ära. JÄLLE! Jama selles, et ta oli nii õnnelik, et ta lõpuks endale uue ja laheda telefoni sai ja ta andis emale lubaduse, et kui see telefon peaks katki minema või ära kaduma, on ta nõus kõige odavama telefoniga, mis poodides leidub. Ühesõnaga ta otsib paaniliselt. Ahjaa, siis ta sai endale käekella eila ja me kõik tegime panuseid, kaua see vastu peab tal enne kui ära kaob. Mina pakkusin nädal. Kell oli tal hommikul kadunud, ma ei tea, kas ta leidis selle üles. Oh teda, ma ütlen. Nad kõik kaotavad siin asju, aga tema on senini kõige hullem.
Mul tuli meelde. Ma tahtsin see nädalavahetus rahulikult olla, et välja magada jne. Eile tuletati meelde, et see nädal on mingi karneval ja asjad. Pidin ka sinna minema. Samas, eks näha ole, kas olen meeles või mitte.

Tegelt ma tahtsin ühest asjast pikemalt kirjutada, aga ma olen nii väsinud, et ma ei saa poolest eelnevalt kirjutatust enam aru, nii et ma jätan selle homseks.. või ülehomseks või..

Täna.

Asjad hakkavad üle pea kasvama. Lisaks otsustavad just õigel hetkel sõbrad mulle selja keerata või siis niisama nuga selga peksta. Thanks :) .. don't bother, I'll be fine.
Tegelt tahtsin sellest kirjutada, et kui täna väljas käisin. Alguses torisesin omaette, paha tuju oli. Kõndisin ja kuulasin Kerli laule ja jumala hea tunne hakkas. Vabastav nagu. Ma juba enne panin tähele, et tema laulud rahustavad ja nii, aga täna oli eriti. Ja siis, kui ma olin poolel teel koju, hakkas vihma sadama. Ma olin läbimärg. Nali on selles, et see ei muutnud mu tuju halvemaks, see pani mu naerma. If that makes me weird then.. I like being weird. Kõigi oma imelike ideedega :D Ja kodus oli ka kuidagi tore. I mean.. ma koristasin ja tegin seda, mida alati. Aga Amanda oli täna kuidagi tore. Ma ei tea, jutustas palju ja üldse. Küsis mu sõbra kohta ka. Millegi pärast ta eeldab, et tegu on tüdrukuga ja ega ma ei viitsind seletama ka hakata ja nõustusin. See selleks. Lõppokkuvõttes olen ma stressed out, aga samas rahulik. dunno. Mingeid igast väikseid asju on ju ka olnud, mis tuju paremaks teevad. See oli isegi armas, et Daniel tahtis, et mina ta magama paneks. Just eile mõtlesin, et ta on eelistand mind vanaisale, vanaemale, aga mitte kunagi emale. Täna siis tahtis, et ma ema asemel ta ise magama paneks. Armaks, eks, aga samas maru nõme oleks olnd. Ma nii väsinud, kaks õhtut juba järjest niigi. Pealegi, tahtsin täna varem magama minna, AGA meil oli eriti hiline dinner ja ma peaks magama minema, aga ma ei saa. Sest siis tulevad need negatiivsed mõtted pähe.

"Inglane teeb asju sellepärast, et nii on tehtud varem. Ameeriklane teeb asju sellepärast, et nii pole varem tehtud."

So that's why US seems so rite?!

So would I be out of line, If I said I miss you.

I don't get it. How people who were always there for you can just forget about you. Like you ment nothing at all to them. At the same time they mean so much to you. Seems so easy to just step out of my life. Like it was nothing. Maybe it isn't. They probably don't even realise how this may hurt me. It seems like they doesn't even notice. Like I wasn't even part of their life.
Yea, this is all about one certain person rightnow but there are others in the past. This one person made me feel like I was improtant to him. Like really important. It's so hard to think that.. everything he said was just words. They ment nothing? Why would you even bother to say things you don't mean. Maybe it's just me who doesn't get it. Õõh, I think so much of him lately. Can't do anything about it. And I don't want to let go. I don't know why he means so much to me. But he just does.
All I really want to say is.. I quess it's that I miss him really bad. I miss staying up late just to chat with him. I miss how even while clubbing i was thinking about him and wanted to talk to him. How he made me smile by just texting me. I just miss you.
I shoult let go, tho. I didn't even notice before how many posts are about him. Last one I hope.

I seriously have no idea why this post is in english.

Inimesed ajavad mind segadusse.

Ma juba varem panin tähele, et ta valetab palju. Või noh, ma nägin teda korra vist valetamas, aga see ütles ära, et ta valetab palju. Mul oli õigus ka. Eile ta unustas oma sõbra sünnipäeva ära. Selle asemel, et talle ausalt öelda, et ta unustas ja siiski õnne soovida, nägi ta päri palju vaeva, et hea vale välja mõelda. Ma ei saandki aru, mis ta lõpuks kokku rääkis. Ja selle asemel, et öelda, et ta ei taha sinna sünnipäevale minna, sest see liiga kaugel, mõtles ta uusi valesi välja. Midagi minuga seoses, ma väga ei süvenenud. Olgu, see selleks. Ta valetab palju. Loogiline on siit järeldada, et ta valetab siis mulle ka. Aga eks ikka tahame alati uskuda, et meile ei valetda, et meid kohtleb teisiti. Kuigi ma sellesse väga ei uskunud ei oodanud ma siiski, et ta juba valetab. Kuigi. Eelmine nädalavahetus, kui ta ütles, et ta ei saand muga kokku saada, sest tal sõbral suri naine ära jm, siis ma sügavalt kahtlesin selles. Ei usu väga sellesse, tõenäoliselt lihtsalt unustas and that's it. See selleks. Nõme asi on see, et eile öösel. Kui ma väljas akna taga istusin, võtisn ta telefoni. Kuna sellega pidi neti saama ja mul oli igav, ta magas. Neti ma ei saand, sest ma ei osand minna sellega. Igaljuhul lugesin ma ta sõnumeid. Curious, eksole. Teiste sõnumeid ma ei lugend, peale ühe. See oli Kat'ilt. Btw nii kutsub ta mind. Ütles, et kuna tal on sõber mulle sarnase nimega, et siis on Kat talle mugavam. Ses suhtes, et nagu sassi ei ajaks vm. Whatever. Telefonis olen mina tal õige nimega ja keegi teine on Kat. Ma ei saand täpselt aru, kas sõnum oli saadetud talle või oli tema saatja. Segane telefon on tal. Sisu oli umbes selline, et ma igatsen sind, me peaksime koos olema, on kõik korras, kallis. Nagu.. ma ei oskagi midagi öelda selle koha pealt.

Öös on asju.

Eile (täna ka hetke seisuga) olin päris üksi kodus. Maru tore. Sain taaskord oma töödega varem lõpetada ja omaette tsillida. Nii, mida teeb Kätš siis, kui kedagi kodus pole?
Esiteks avastab, et siin saab karaoket laulda. Täitsa vahva, eks. Mingi high-score tegin seal ka, aga ma ei salvestand ära ofc, sest hiljem teised näeksid ja neil tekiks küsimus, kes on k2c ja miks ta meie playstationit on mängind. Ühekorra kogamata salvestasin siiski. Vast ei ole hullu. Igaljuhul, laulsin omaette and guess what. Pere tuli koju. Keegi unustas midagi maha, ma ei teagi täpselt. Kui ma kuulsin autot meie driveway'le sõitmas, oli hell paanika. Maailma kiiremad liigutused, et asjad kokku panna ja teha nägu nagu ma oleks koristanud või midagi.
Enne seda tegin endale pastat. Kuna ma pole harjund ise tegema, siis ei osanud arvestada palju vaja on, eks. Sai nii kolme inimese jagu. Palju sellest alles on? NOTHING what so ever. Mitte, et ma eriliselt näljane oleks olnud. Lihtsalt :D
Nii, siis suutsin ma oma arvutit nussida, mis lõpuks viis mu mõttele värsket õhku hingama minna. Kell oli juba üsna öö, aga öös on asju. So out I go. Jalutasin sujuvalt parki, mis oli ofc tühi. Istusin maha, viskasin tupsud huule alla ja pikutasin. Vaatasin tähti, mida ei olnud. Lennukeid ja UFO'si. Kaua ma ikka pikutan, tulin püsti ja jalutasin ringi ka natuke. Mingi laulsin täiega ja tantsisin. Who cares about the sprained ancle. Lõpuks mõtlesin koju minna, sest mõnimees muretses veits, et üksi öösel väljas. Külm hakkas ka tiba. Hetkel on väike kurguvalu ja nohu, bt I'll survive.
Igaljhul. Päris üks inimene on mõelnud, et wtf sa üksi pargis öösel käid. Aga kurat, kui hea tunne oli seal omaette. Lihtsalt nagu.. rahulik, värske õhk. Ma ei tea, ma pole kindlasti ainus, kellele selliseid omette hetki vaja on. Ja kes keset ööd tunneb vajadust parki laulma, tantsima minna.

Seal olles, kui kuulasin Incubuse laule (specially "I wish u were here"), tuli igatsus peale. Tahtsin nii väga talle sõnumit saata, et ma igatsen teda, aga. Oleks ta vastanud? Tõenäoliselt mitte. Pealegi poleks ta aru saanud, et jutt ei käi vaid sellest hetkest, vaid üleüldse. Ma igatsen seda, et ta olemas oli mulle. Doesn't matter. või noh, it does to me, bt.. that's all.

Aga täna helistas Maxu, maru tore oli ta häält kuulda. Eventhough I was sleeping.

P.s mul on kuradi kahju, et ma oma digika koju jätsin öösel.

:D

Kustutasin postkastist just sujuvalt liigseid kirju. Selline asi jäi silma "tasuta viin", reaktsioon oli umbes selline nagu ma oleks kuskil tänval ilusat autot või meest näinud. "uuuuuh" u know, Marge. Pettumus oli kahjuks suur, ma lugesin valesti. Tegelkult oli kirjas "tasuta Viini". Tsiii, mis nad sellisest kirjast saadavad.
Pidin selle kuskile kirja panema.

üks päev

Eile oli mõnus päev. Käisin The Hill "Paradise" Garden'is. Istusin seal meie lemmik kohas ikka ja lugesin. Ma ei oska öelda kaua ma seal olin, aga jube hea oli. Vahepeal juhtus selline nali, et kuna ma olin oma jope maha unustanud, hakkas mul külm, sest tuul oli üsna suur. Eks ma siis oma kavala peaga mõtlesin, et lippan mõnest poest läbi ja ostan midagi pika käistega, et soem oleks. Arvake ära, kas mul see ka õnnestus? Ofc not. Esiteks ma käisin enamvähem nii kaugele, kui poode oli, kõike muud huvitavat nägin, aga mitte seda, mis otsisin. Käisin siiis teisel pool tänavat ka ja leidsin isegi ühe poe, aga ma pidin sealt ennast välja vedama, sest mind huvitasid kõik muud asjad, aga ma ei saa raha ära raisata hetkel. No lõpuks andsin alla ja jalutasin Hill gardenisee tagasi. Ilma pusa või millegita muidugi. Istusin vapralt oma kohale tagasi ja lugesin edasi. Ignoorisin tuult, mõni aeg ignoorisin vihma ka, aga lõpuks ei vedanud enam välja. Mõned pildid tegin ka, ilus koht noh. Lõpuks oli vihm üsna tugev ja ma läksin varjualuse alla. Iseenesest oleks mulle meeldinud vihma käes kõndida, mida ma ka mõnda aega tegin, aga külm oli noh, kah jama. Haigeks ei taha ka nagu jääda. Vihm vaiksemaks jäi, siis jalutasin veel igalpool võsa vahel ja ma isa ka ei tea kus, kuni jõudisn Golders Hill parki. Selle aja peale oli päike välja ilmunud ja mõtlesin, et vaatan, mida seal ka huvitavat on. Kusjuures oli ka huvitavat, nimelt olid seal igast loomad.. kohati meenutas seda loomaaeda vm, mis Eestis on. Nimi meelde ei tule hetkel, aga kindlasti kõik teavad, et seal oli karu ja koer, kes väiksest peale koos üles kasvasid jm. Keele peal on nimi, aga no, las ta jääda hetkel. Ahjaa, siis Golders Hilli pargis oli veel water park, mis küll midagi surt ei olnud, aga lihtsalt, seal on tore jalutada.. nagu üleüldse selles pargis. Jubedalt meeldis. No lõpuks siiski otsustas vihmapoiss taas sadama hakata. Mure oli selles, et ma ei tahtnud veel koju minna, pealegi pidin veel mõnemehega kokku saama mingi aeg. Mõtlesin siis, et enda arust nagu nägin Starbucks kohvikut kuskil ja sinna ma läksingi. Caffe latte ofc, millest mul süda pahaks läks, kuigi ma maru aeglaselt jõin seda. Mingi tund aega :D aga seda selle pärast, et ma lugesin samal ajal. Ja aegajalt vaatasin lihtsalt mööduvaid inimesi ja vihma. Mulle meeldis selle kohviku juures, et osad kohad oli seal nii, et laud oli paigutatud akna vastu, et seal istusid, siis nagu vaatasid aknast välja. Paljud tõenäoliselt vihkavad neid kohti, aga mulle täitsa sobis. Lõpuks sain kõne ja peale seda, kui mu üle naerdi, et ma peaaegu ühtegi tänavat ja kohta ei tea seal lähedal, siis sain temaga kokku ja astusime kino poole. Polnud just kõige põnevam film, aga no mis teha. Tore oli siiski. Üldiselt polnd eriliselt sündmusterohke päev, eks. Kirja panin vaid selle pärast, et.. ma ei tea. Terve aeg oli selline hea tunne sees, kuidagi täiega rahulolev ja noh. Hea oli vist kodust eemale saada ja niisama olla. Nüüd pean vast järgmise nädalavahetuseni vastu.

lihtsalt

Mul siis nüüd päris esimene nädalavahetus üksi siin olla. Käisin linna peal täna. Algselt oli plaan Keningstoni Roof Garden üles otsida, aga ilm ei olnud minu poolt. Pealegi ei suutnud ma ennast hommikul liikuma saada enne ühte (ma arvan). No eks ma leppisin siis sellega, et shoppasin Oxford Streedil, käisin armast jäätisemüüjat vaatamas ja nautisin vihma. Pidin veel mõnemehega ka kokku saama, aga ta ei helistand siis, kui lubas.. muidugi tal oli mõjuv põhjus ka, sai andeks. Homme siis ehk. Samas ega mind väga ei heidutanud ka see, et kokku ei saand. Korraks tundus lihtsalt, et mina olen see, kes üle saab, siis oli küll nõme, aga jah. See oli ka kõik. Tegelt on üsna tore üksi mööda poode jalutada, mulle oleks väga meeldinud muidugi ilus ilm. Oleksin saand niisama pargis lugeda ja teha, mis alguses plaanisin. Tore on see, et ma leidsin kaks paari papusi, mis mulle nii-nii väga meeldisid ja eks ma vaikselt hakka nende ostmise peale mõtlema.

Kohutav, ma tõepoolest ei oska 'ei' öelda. Ma ei saa aru. Täispeaga olen selline supper üleandja, aga praegu.. awful!
Ma ei saa aru, kas osad mehed tõesti usuvad, et kui nad hakkavad naisele mingist romantika jama ajama, then they'll get layed easier?! Võib-olla see mõnega tõesti toimib, aga.. natuke imelik mõtlemine siiski.

Siis see ka, et üks tolvan ajab mind närvi, ma ei saa aru temast. He does it again and again an.. ja praegu. Nagu ta teaks, et ma temast mõtlen või kirjutan. Pff, jobu.

..somehow u remain.

Jälle ta teeb seda. Seekord mulle tundub, et ta konkreetselt ignoneerib mind. Mu sõnumile ta ka ei vastanud. Ma tahaksin temaga rääkida, aga ma tean, et kui ma ise kirjutan ja ta ei vasta, siis rikkub ta mul terve päeva ära. Praegu olen ma ka nukker, jah, kuid ainult natukene. Eks ma üritan temaga homme rääkida, sest sis vähemalt on mul hiljem tegevust ja ma ei saa mossitada kodus. Aga.. ma ei taha, et ta ära kaoks. Ma ei saa aru, miks ta nii teeb. Vahepeal oli juba kõik enamvähem sama normaalne nagu alguses, ta oli isegi samamoodi armukade nagu varem. Nojah, ongi nii nagu ma olen osaliselt arvanud, et kõik olid vaid sõnad. Mõttetud sõnad, mis tegid küll mu tuju heaks, aga ma siiski lootsin, et ta natukenegi mõtleb neid. Lootsin, et ma tähendan talle pooltki seda, mis tema mulle. I was wrong I quess. Ma ei taha temast lahti lasta. Ta on minu Joan Legend ju siiski. Nõme on nii, et ta on koguaeg olemas ja siis hakkab lihtsalt vältima. Võib-olla ta ei pane isegi tähele, sest kui ma talle midagi ei tähenda siis.. miks peaks. Who am I to be noticed?!

Esimene kuu.

Täna just Amanda küsis, et kas mul koduigatsust pole. Rääkisime veel, et naljakas, et ma olen varem kodust eemal olnud a'la kaks nädalat kõige rohkem. Peaegu on juba kuu täis ja päris mit-mitu kuud on veel ees. Aga ma saan hakkama. Vahepeal viskavad nad siin koppa, aga that's life, eksole.

..and I love how u can make my day.

Just eile kirjutasin pika teksti, kuidas mind teeb kurvaks, et me ei räägi enam üldse. Või noh, teema piirdub sellega, et ütleme tere, ma küsin kuidas läheb ja siis ta kaob ära jälle (vahepeal isegi räägib paar sõna rohkem). See rikub mu tuju, kõige rohkem rikub tuju aga see, kuidas ta kaugemaks jääb järjest. aga täna, kui me rääkisime, oli kõik nagu varem. Nii teeb ta koguaeg. Ma leian ühel hetkel, et ma pean leppima sellega, kuidas asjad on. Nagu ma leppisin sellega, et reisil oleku ajal ma lihtsalt ei tule talle meelde, nagu leppisin sellega, et Londonisse tulek oli lihtsalt jutt ja nüüd leppisin sellega, et me ei suhtle enam nii nagu varem ja varsti kaob ta täiesti ära. Natukese aja pärast, kui ma olen enda jaoks need mõtted selgeks mõelnud, hakkab ta rääkima ja teeb kõik mu "olukorraga leppimised" olematuks, sest ta näitab, et asjad ei ole nii. Sest tookord tripil tulin ma talle meelde ja ta lõpuks andis endast märku. Hetk peale seda, kui ma tõdesin endale, et ta ei tulegi siia, hakkas ta rääkima, et ta peab nüüd oma rahalise seisu üle vaatama, et saaks ühe suvetripi veel teha ja seda siis minu juurde. Nüüd siis see.. ta nagu tunneks neid asju ette. Kuigi eile ma kurtsin, et tal on mu tujude üle liiga suur mõju, tudnuvalt suurem, kui kellegil üldse olema peaks, siis tegelikult see mulle meeldib, kui ta mu tuju suudab heaks teha ja seda ta oskab. Oeh, aga nõme on nii.

p.s. Maxu, ei ole mõtet seda "eilset pikka teksti" otsima hakata, sest seda ei ole avalikul näha :D .

The mind is its own place, and in itself can make a heaven of hell, a hell of heaven.

Jodi Picoult

Ülevaade siinsest perest ja elust.

Ma siin tõdesin endamisi, et ma ei pääse nii pea veel sellest, et pean seletama milline see pere siin on, palju on lapsi, vanad nad on ning milline mu päev välja näeb. Olenemata sellest, et ma oma teada olen juba palju-palju seda rääkinud, siis sain ma eile aru, et osadele olen ma seda tunduvalt rohkem kui korra seletanud ning vaevalt, et neile nüüdki meelde jäi. Ma väsisin juba esimesel päeval ära seda kõigile kirjutamast, mis ma siis veel nüüd mõtlen? Ühesõnaga, palju kergem on küsija lihtsalt seda postitust lugema suunata, kui muud kui otsast peale kõigile seletada.

Niisiis..

Siin peres on neli liiget - ema, kaks tütart ja poeg. Isa käib aeg-ajalt samuti külas ning küsib umbes sadamiljon korda järjest, kas kõik on korras. oh well.
Daniel on kõige noorem ja, olgem ausad, mu lemmik :D . Viie aastane ja ainus meessoo esindaja siin majas siis. Kui ma peaksin teda ühesõnaga iseloomustada, ütleksin tõenäoliselt 'crybaby'. Tõepoolest, ta jonnib kogu aeg, aga kuna ma teda väga kästuama ei ole pidanud veel, siis minuga ta ei jonni. Tundub lausa, et ma meeldin talle, sest iga kord, kui tal mõni sõber külla tuleb, siis ta tahab mind kohe näidata. Mõnele on ta lausa kolm korda üritand mind tutvustada ;D . Ja kuigi ta meil suur jonnipunn, siis samal ajal on ta tore ka. Sõbralik poiss selline. See on ka armas, et kui ma temaga jalgpalli mängin (kas siis pleiseteisonil või niisama) laseb ta alati mul skoorida, kui ta ise on värava saanud, et seis oleks viigis. Siis teeb näo nagu täiega üritaks palli püüda, aga oi näe, kukkub teisele poole. Pleisteisonil on osaliselt ka asi selles, et ta tahab penaltite löömist vms :D . Lõpp kokkuvõttes tahab ta muidugi võita. Ükskord ma täitsa kogemata võitsin muide, ta jonnima ei hakand, aga oli täiega hämmingus, peale seda ma enam ei julge :D . Üldiselt, kui ma tal midagi teha palun, siis ta on mind ikka kuulanud ka. Muidugi ma pole pidanud teda vannitama ega magama panema.
Emma on 10 aastane, aga tal on varsti sünnipäev. Vähemalt pidu on varsti, samas siis (like I've heard) on mitmel lapsel sünnipäeva pidu.. nagu koos. Seega ma pole päris kindel, kas ta on veel kümnene. Võib-olla oli tal päris sünnipäev juba ära. Kui ma saabusin, siis läks ta kohe järgmisel hommikul neljaks päevaks koolitripile, kui ta tagasi tuli, siis päris mitu päeva ta põrnitses mind natuke kurja näoga ja mulle tundus, et ma eriti ei meeldi talle. Tegelikult ta lihtsalt võõrastas vist. Nüüd me aegajalt naerame koos Danieli või Natasha üle.. enemasti it happens to be Natasha some how :D .
So that brings us to Natasha, kes on vanim laps - 13 aastane. Ta on hästi lõbus ja rõõmsameelne. aeg-ajalt käib minga jutustamas ja kohe alguses oli väga sõbralik. Jutustab ta üldse palju, vahel kaob tal endal järg ära ja siis on ta jutus pikad, venivad pausid "and then and yeah.. and.. " :D . Kui tal palju rääkida on või kui ta vihane on, räägib ta nii kiiresti, et ma lihtsalt lülitan ennast tema jutust välja, sest see kas ajab mu juhtme kokku või ma ei saa lihtsalt poolest jutust aru. Muide, vihane on ta päris tihti - puberteet. Vahel saab hakkab ta eriti tühiste asjade peale karjuma.
Nende ema - Amanda - on 41, kui ma ei eksi. Ta on nursery teacher :D . Nagu siis eelkooli õpetaja või nii. Hästi sõbralik selline ja alati tunneb huvi, et mis ma päeval teinud olen (vabal ajal) ja, et kas mulle ikka meeldib siin. Kui ta viimane kord küsis ja ma vastasin,et väga meeldib, siis tal oli kohe täitsa hea meel. Kuna ta ise on selline unustaja tüüp, siis ta saab sellest ka aru, kui ma midagi unustan, mida väga tihti ei ole juhtunud õnneks.
Muide vanavanemad on ka ülitoredad neil. Amanda vanemaid olen rohkem näindu, sest nad olid siin minu saabumise õhtul ning vahepeal käisid lapsi hoidmas ja eelmine nädal olid nad ka mõnda aega siin ning nad jäävad mõneks päevaks tavaliselt, sest elavad kaugel. Üldiselt on pere kohta seega rohkem head öelda, kui halba. Maru palju kära on küll majas, aga sellega harjub.
Tööst ka natuke. M päev algab kell 7.15, aitan lauda katta, mängin natuke Danieliga, söön, ootan kuni pere lahkub ja hakkan kööki koristama. Seejärel suundun lastetuppa, teen voodid ja sätin asjad korda seal. Umbes 10-10.30 'ni koristan siis maja. Seejärel on vaba aeg. Umbes poole viiest või viiest (oleneb kuna pere kodu jõuab) hakkan uuesti pihta. Siis ma palju ei tee, natuke koristan, siis on õhtusöök ja peale seda koristan köögi ja hiljem teen suure toa ka natuke rohkem korda. Üldjuhul lõpetan kuskil seitsme ja kaheksa vahel.
Vaba aeg on siis, nagu ma just mainisin, umbes 10-16.30 'ni. Selle aja sees ma sulpsan dušši alt läbi ja enamasti (kui ilm vähegi lubab) käin kas Mill Hilli pargis peesitamas või jõlgume niisama. Märksõnad on piknik, jäätis ja kõige tähtsam - lagritsakommid. Nädalavahetus on ka täiesti vaba, väja arvatud, kui on babysitiing. Ahjaa, seda ei mainind veel. Babysittind on kõige rohkem kaks korda nädalas ja see võib olla nii nädalavahetusel kui ka nädala sees. Siiani on Amanda kellegi siia kutsund selleks ajaks, sest ma olen siin ve el vähe olnud ja ta ei taha mind igaksjuhuks lastega jätta päris üksi, sest Danieli magamapanek pole kõige lihtsam asi. Muideks, homme on m esimene kord vist. Tagasi vaba aja juurde. Nädalavahetused veedan ma tavaliselt kesklinnas või seal kandis. Siis, kui Maxu raatsib ja ilm ilus, viib ta ka mu sinna maailma ilusasse Hill Gardenisse :) , mida on seni juhtund korra :D . Ma olen siin vähe olnud ka, tegelt :) .muide, Juba olen avastanud, et Oxford street ON kurjast ja sellist varjanti ei ole, et sa lahkud sealt nii, et rahakotis veel raha leidub!
Palka saan ma 65 naela nädalas, see teeb siis veits üle 5000 krooni kuus. Ei ole tõesti palju, aga kui arvestada, et mul on elamine ja söök tasuta, siis ei saa ju kurta. Pealegi, Swatchis sain ma a'la 1000 eeku vähem palka ning seal oli nii tüütu niisama istuda, siin ma vähemalt teen tööd. Ja ausõna, kui ma oleks siia raha pärast tulnud, poleks ma au pairi ametit valinud. Being an au pair is simply the cheapest and easiest way to live abroad.
Kokkuvõttes.. olen siin olekuga täitsa rahul. Ainuke asi, mille üle vinguda oskan, on see, et ma pean hommikul nii nii vara ärkama. Eesti aja järgi kell viis hommikul btw. See on ka ainus asi. mulle tõepoolest meeldib siin.

We don't have to accept each other's beliefs.. but we do have to accept each other's right to belive them.

Jodi Picoult

Mõned mõtted.

Tegin praegu blogi lahti ja see võttis nii kaua aega, et ma unustasin ära, mida ma kirjutada tahtsin. Õnneks tuli meelde osa.

See teema, mida ma täna mitu korda juba arutanud olen. Ma kardan kellegisse armuda, aga mitte selle pärast, et ma kardaks haiget saada või, et mulle ei meeldiks kellegagi koos olla. Osa minst tahaks nii kuradi väga, et mul oleks keegi, kelle kaisus iga hommik ärgata, kellega mööda linna käestkinni jalutada ja muud paaride staffi. Selles mõttes, et ma ei karda ka suhet iseenesest, aga ma kardan seda, et ma armun kellegisse äga ära ja tekib nö big love ja miks? Selle pärast, et see piirab mu vabadust. Kui mul oleks keegi, ei saaks ma mingit pakkumist lihtsalt niisama vas võtta nagu see siin, et lähen aastaks ajaks välismaale ilma pikemalt plaanimata, lihtsalt lähen. Oleks mul keegi, peaksin ma temaga arvestama ja võib-olla ei tahaks temast nii eemal olla. Teades, et mu unistused ei ole ei Eesti minna ega ka siia jääda, siis on arusaadav, et kellegiga koos olemine võiks takistada mu unistuste teostamist. Praegu mõtlen ma küll, et kui mul oleks suhe, siis ma ei laseks sellele ennast takistada.. siiani polegi mul sellist suhet olnd, mis mind kinni oleks hoidnud niivõrd, aga ma kardangi seda, et nii nagu ükskord jääb igaüks paikseks ja leiab oma, võin ka mina leida. Tegelikult see pole isegi oluline hetkel, sest pole kedagi sellist, kellesse oleks ohtu nii ära armuda või midagi. Lihtsalt ma olen sellest mõelnud palju ja täna rääkisime Maxuga ka sellest veits ja see kõik keerles mul ikka veel peas ringi ning tunds, et ma pean selle kuskile kirja panema.

Teine asi, mis mul meelde tuli, sellega seoses, et ma aegajalt 'ok' asemel olen jälle 'okas' ütlema hakanud. Ei, see polegi midagi huvitavat või olulist, aga sellega tuleb meelde mõned aastad tagasi, kui ma ka nii ütlesin ning üks isik, kelle nime ma mainima ei hakka, tuletas sellest mulle hüüdnimeks okasroosike alguses, millest hiljem sai roosinpuke (kui täpne olla, siis roosinupuke kullerkuppuke:D). Armsad ajad olid, minu jaoks vähemalt. Arusaamatu on minu jaoks, kuidas mul ikka veel need asjad kõik meeles on ja mis tunde nende meenutamine teeb. Või kui kurvaks tema nägemine teeb.. siiamaani.

Need plaani pidamised, mis me Maxuga täna maha pidasime, olid kuidagi nii positiivsed. Mul on tulevik täiesti pahupidi, ma ei tea, mida ma tahan, mis minust saab. Tean ainult, et Calisse ma lähen ja enam ei tundu see natukenegi teostamatu. Ma ju ütlesin, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Mõned kuud tagasi tundus see väga kauge ja võimatu, sest ma lihtsalt ei teadnud kõki oma võimalusi, nüüd tundub kõik palju lihtsam :) . aga ma kaldusin teemast kõrvale. Igaljuhul see Maxuga rääkimine andis igasugu mõtteid ja andis mulle mingigi ettekujutuse, mida teha võiks. Kuigi, eks näha ole, kuidas asjad ja ajad kujunevad. Ning siiski elan ma nii, et 'I wait and I see'. See poleks pealegi enam mina, kui ma oma elu raudselt paika plaaniksin ja siis seda elu elaksin ka :D . That wouldn't be fun, would it?!