Ma olen viimasel ajal mõelnud, et ma üritan elada praeguses hetkes. Midugi mõsista pean tuleviku ka mõtlema, on vaja. Üldiselt siiski. Aga tegelt ma pole kunagi aru saanud, kui palju praeguses hetkes tegelikult on. Sest pidevalt on mõte ikka, kas selles, mis võiks kunagi olla või, mis on kunagi olnud. Sellele 'peaegusele hetkele' mõeldakse tegelikult vaid siis, kui on mingi väga eriline või esktreemne olukord, u know. Siis, kui saadakse aru, et tulevikku võib olla ei tulegi või on hetk lihtsalt nii hea, et sellest midagi muud mõelda. Ja need ongi ju need õnnelikud hetked, eks. Sest ei ole olemas tulevikku ega minevikku. On olevik, praegune hetk ja see loeb. Tore on, et ma hakkan järejst rohkem mõistma neid hetki. Neid on rohkem, kui varem. Enne oli neid ka. Nagu see, kuidas ma käisin üksi pargis lugemas, terve päeva jalutasin või lugesin ja mul oli jumalast hea olla. Pooled mu tuttavad oleksid vist igavusse surnud seal. Aga mul oli tore. Ja too kord, kui ma öösel pargis tsillimas käisin ja mul oli ainult too hetk ja nii hea oli. Enne selle raamatu lugemist oli ka nii. Nüüd ma lihtsalt saan neist hetkedest paremini aru ja oskan neid juurde tekitada.
Damn, mul on selle raamatuga nii palju mõtteid, aga.. ma peaks mingit väikest märkmikukest kaasas vedama koguaeg, et saan kirja panna midagi ja siis hiljem seda edasi arendada :D . Üleüldse on mul maru hea mälu.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar