niuniu.

Peab ikka ruttu rajale saama ja siis ennast kaks korda nädalas trenni viima. Selline jama on, et mul on vaja ennast kuskil välja elada ja kui ma seda teha ei saa pöördub kõik see üleliigne energia minu vastu. Mudu ei olekski nagu midagi, aga kui palju vaba aega on, siis on nõme. Tekib tunne, et igavusse on tõepoolest võimalik surra. Või sellest vähemalt hulluks minna. Mitte, et mul enam kuskile minna oleks, kuid see selleks. Isegi see pole veel kõige hullem mure, aga kui tuju hakkab kehvemaks muutuma, on asjalood kehvasti.
Mul on liiga palju vabaega, millega pole midagi tarka ette võtta. Eks ma ikka üritan siia midagi plaanida, aga keeruline on. Mill Hillis pole midagi surt teha. Nädala sees läheks hea meelega trenni, aga selleks on raha vaja ning selleks peab kesklinna minema. Mis omakorda tähendab, et iga aeg ei sobi, sest kohale jõudmine/koju saamine võtab üle tunnikese aega. Vahepeal tahtsin tööle minna, mis oleks hea ja tark aja sisustus, plus teeniks raha. Pealegi oleks hea otsida töö, mis on nagu ametlik. Nii saaksin järgmine aasta juba õppelaenu võtta.. kuid sellise piiratud ajaga on jälle üks jama ja nädalavahetustel ma tõepoolest ei soovi töötada. Kui raha rohkem hakkab olema, saab keelekursutel käima hakata, tuleb kasuks. Võib-olla peaksin ise ettevõtlikum olema, et midagi orgnunnida. Maybe.
Tegelikult üks asi on see päevane vaba aeg, teine asi on see õhtuti kodus istumine. No see õhtune vaba aeg peakski muidug olema ja ma selle üle ei kurda. Mõtlen lihtsalt seda, et kui ma õhtul oma toas istun, tekib tihti see hetk, et halb tuju võib tekkida. Eriti kui ma õhtuti und ei saa. Mille põhjuseks on enamasti see, et ma olen väikse lõunauinaku päeval teinud, but I can't help it. Alati on selline seis, et olen kodus, midagi tarka pole teha ja tekib selline unekas. Ja kui ma istun seal voodi peal, on raske mitte ennast pikali visata ja natuke tududa.
Ühesõnaga jõuan ma selleni, et vinguks palju. Kõige üle, aga hästi korraks.