Ma ei saa aru inimeste vajadusest masetseda. Ei, ma ei mõtle seda, kui sul on midagi rasket juhtunud ja sa oled kurb. Ma mõtlen seda, kui keegi konkreetselt otsib ja tekitab endale probleeme, et saaks jälle maailmale näidata, kui raske ta elu on. Kui keegi aidata püüab, siis tehakse ikka nägu, et tahetakse enda elu parandada, aga ometi pöördutakse vanale rajale ikka ja jälle tagasi. On millestki rääkida teistega.
Eriti häirib mind, kui keegi üritab inimesi end haletsema saada. See on mu arust alati natuke nõme olnud. Sealjuures ikka mainitakse, et "oi, mull ei meeldi, kui mind haletsetakse". Kui aga keegi otsustabki siis mitte haletseda ja inimesele näidata, mida targemat võiks teha mosstiamise asemel, on selline jama lahti. Kõigele lisaks on inimesed, kes lausa pressivad teiste haletsust välja. Loodavad sellega midagi saavutada. Näiteks selle asemel, et korralikult andeks paluda ja siis natuke madalamat profiili hoida mõnda aega, on ikka ju targem pinda käia selle teemaga. Rõhutada kindlasti, et sa ise oled nii halb ja mõttetu ja kui raske see on, et sa andestatud ei saanud. Üsna otsene näide sai, jah, teadlikult.
Jah, elu on pask. Mitte midagi ei lähe mitte kunagi paremaks, ainult halvemaks läheb. Mitte kunagi ei tule enam ühtki teist inimest, mitte kunagi ei tule suhet, mis oleks hea. Istume kodus ja lakume oma haavu, laseme kõigil ennast haletseda. Elus polegi muud, kui suhted. Kui need ka ei toimi, siis miks üldse olla? Pole muud eesmärki. Ärgem jumala eest välja mine, ärge üritage midagi muud saavutada. Pole mõtet. Kõik on nii halb ja põrumisele määratud. Need, kellel elu hea on, nemad on teistsugused. Nendeks ei saa, nemad on eraldi liik.
MA OLEN KA SIIS ERALDI LIIK! Lihtslt, ise hakkasin selleks. Mingi eelsoodumus oli. Teil seda pole. Teie elu on just selline nagu ma eelmises lõigus kirjeldasin.
Jaa, ma ikka vaatan asju kahe külje alt. Mõistan, saan aru. Saan ka sellest aru, et inimesed, kes on koguaeg õnnetud on selles ise süüdi. Mitte koguaeg. Jah, vahel on neil tõesti põhjust, aga mitte koguaeg. Asi on mõtlemises.
Ühest asjast ma ei saa aru. Miks inimesed tahavad olla kurvad. Tähendab, ma leian põhjuseid selleks küll, jah. Eks mul oli ka puberteet.
Never mind. I'm just damn annoyed. Ja see oli asi, mis ette jäi hetkel. But it's not only that. I'm seriously annoyed by ppl.
kolmapäev, 1. oktoober 2008
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)


Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar