niuniu.

Peab ikka ruttu rajale saama ja siis ennast kaks korda nädalas trenni viima. Selline jama on, et mul on vaja ennast kuskil välja elada ja kui ma seda teha ei saa pöördub kõik see üleliigne energia minu vastu. Mudu ei olekski nagu midagi, aga kui palju vaba aega on, siis on nõme. Tekib tunne, et igavusse on tõepoolest võimalik surra. Või sellest vähemalt hulluks minna. Mitte, et mul enam kuskile minna oleks, kuid see selleks. Isegi see pole veel kõige hullem mure, aga kui tuju hakkab kehvemaks muutuma, on asjalood kehvasti.
Mul on liiga palju vabaega, millega pole midagi tarka ette võtta. Eks ma ikka üritan siia midagi plaanida, aga keeruline on. Mill Hillis pole midagi surt teha. Nädala sees läheks hea meelega trenni, aga selleks on raha vaja ning selleks peab kesklinna minema. Mis omakorda tähendab, et iga aeg ei sobi, sest kohale jõudmine/koju saamine võtab üle tunnikese aega. Vahepeal tahtsin tööle minna, mis oleks hea ja tark aja sisustus, plus teeniks raha. Pealegi oleks hea otsida töö, mis on nagu ametlik. Nii saaksin järgmine aasta juba õppelaenu võtta.. kuid sellise piiratud ajaga on jälle üks jama ja nädalavahetustel ma tõepoolest ei soovi töötada. Kui raha rohkem hakkab olema, saab keelekursutel käima hakata, tuleb kasuks. Võib-olla peaksin ise ettevõtlikum olema, et midagi orgnunnida. Maybe.
Tegelikult üks asi on see päevane vaba aeg, teine asi on see õhtuti kodus istumine. No see õhtune vaba aeg peakski muidug olema ja ma selle üle ei kurda. Mõtlen lihtsalt seda, et kui ma õhtul oma toas istun, tekib tihti see hetk, et halb tuju võib tekkida. Eriti kui ma õhtuti und ei saa. Mille põhjuseks on enamasti see, et ma olen väikse lõunauinaku päeval teinud, but I can't help it. Alati on selline seis, et olen kodus, midagi tarka pole teha ja tekib selline unekas. Ja kui ma istun seal voodi peal, on raske mitte ennast pikali visata ja natuke tududa.
Ühesõnaga jõuan ma selleni, et vinguks palju. Kõige üle, aga hästi korraks.

Kirjutasin veits..

23.09.2008

Õhtul unustasin ukse pisut praokile, see tekitas Danielis hommikul segadust. Mitu korda käis ukse taga ja arvas, et ma üleval. Eks ma olingi, peale seda kui ta siin natuke karjus. Mis seal ikka, oligi aeg ärgata nii või naa. Lõpuks ta siis julges sisse ka vaadata ja pistis kohe laulma. Ajasin end püsti, panin riide ja vedasin kööki. Hommikud pole minu teema. Igaljuhul seal seisi Emma, kes ka mulle laulma hakkas. Andsin Danielile süüa ja hiljem Amanda vihjas, et tegelikult olid mingid sokolaadi asjad selleks laua peal, et ma neid sööks. Specially for me. Eks ma sõin siis neid ka, head olid. Mulle isegi meeldib see, et teised neid väga ei armasta. Lõpuks jõudis Tash ka kööki ja laulis kaa, ainult, et tiba kiirema versiooni, sest nad hakkasid hiljaks jääma. Fine by me. Selle laulmise tobe külg on see, et what am I supposed to do while they sing? Vahin totaka näoga ja mõtlen, et miks seda laulu lühemalt ei tehtud. Igaljuhul, kingitusi sain ka, mis on eriti armas, sest ma ei oodanud seda.
Aga kooki polnud ja mina veel lubasin Maxule päeval pakkuda.
Päeval tegi Maxu hoopis sellise triki, et viis mu kohvikusse, kus ta kooki ostis ja kuuma sokolaadi. Need diivanid olid maru mugavad, sinna olekski jäänud. Pikali oleks ka visanud. Kingituse sain ka, milline üllatus.. lol. Ma iga päev juba seda kleiti selga proovind ja mõelnud, et tahaks minna sellega juba kuskile (pittu).
Vahepeal helistas Kingsly ka. Mina ikka algul arvasin, et tahab õnne soovida, aga kus sa sellega. Ta oli ära unustanud. Peale vihjamist, et ma olen väljas, sest mul on sünnipäev, hakkas ta jahuma, et ta teab, et homme on. Kui ta aru sai, et siiski täna, siis hakkas seletama, et ta selleks helistaski, et õnne soovida. No, vahel on ta ikka päris rumal.. lol.
Hiljem kodus, kui Daniel ka isaga jõudis, hakkas mingi hullem susserdamine pihta. Kõik kutsuti kööki, aga Tash tahtis mulle hoopis mingit laulu kuulata lasta. Ta sai natuke hilje aru, mis tomus, kui mina. No lõpuks ta taipas ja siis võisin mina ka minna. Nii armas šokolaadi koogike oli ja isegi küünal. Kõik laulsid taaskord ja ma mõtlesin, et nad ei lõpetagi. Ei, armas! Seekord ma olin targem ja lõikasin väiksemad viilud. Taipasin lõpuks miks nemad eriti suuri tükke ei söö korraga. Liiga magus. Ometigi nii hea. Ma mõtlen, et Eestis ma ei saand kunagi aru, miks nad seal filmides neid šokolaadikooke kiidavad nii palju. Minu arust polnud nii head nad midagi, aga on küll. Eestis pole lihtsalt normaalseid kooke.. või pole mina neid sealt saand.. lol.
Õhtu toredaim osa oli see, et ma pidin babysittingus olema, since I was home anyways. Daniel oli eriliselt tüütu ja ma ei saandki teda magama pandud, ema tuli ennem koju ja võttis asja üle. Muidugi oli köök veel segamini ja ma pidin seda koristama. Ah jaa, kui ma Danieli magam üritasin panna ja me ta unejuttu kuulasime nagu ikka. Teemaks olid sünnipäevad ja kasseti lõpus sooviti palju õnne neile, kellel täna sünnipäev on ning lauldi (again).
"Who are they talking about? Whose birthday is it? It's NOBODYs birthday!"
"Thank you, Daniel! Thanks a lot."
Selle peale oli ta naerukrampides. Ise oli mulle nädal aega meelde tuletanud, et mul varsti sünnipäev ning päev otsa ikka meelde tuletand, et TÄNA ongi minu sünnipäev ja lõpuks unustab ära.
Tegelikult oli tore päev. Tänud kõigile, kellel meeles oli või, kes reidist/orkutist vaadata oskasid.. lol.

***

other stuff..

Teisipäeval jõudis Liisi ka UK'sse. Eile (kolmap.) siis helistasin ka talle. Naljakas asi, et peale seda, kui ta häält kuulsin (mida ma pole umbes sellest saati kuulnud, kui siia tulin), tekkis igatsus. Kurat, ta muidugi ronis eriti kaugele ja mul pole raha, et talle külla minna, aga küll ma lähen. Saaks need lennukipiletid ostetud, oleks hea. Nendega on ka üks igavene jama.
Eile tuli ilge peo isu peale. Pole ime ka, pole ammu teind. Ilge jama!

Danieliga on pidevalt vaidlus, et kes on Chatterbox. Tema muidugi, sest tal tõepoolest ei püsi suu kinni.. lol. Üldiselt see mind väga ei kõgiuta, kelleks ta mind kutsub, aga igakord, kui ma temaga sellel teemal vaidlen, muutub ta lõbusaks. Hommikuti on see kasulik, sest nii unustab ta oma igahommikuse ei-taha-kooli-minna nutu vähemalt mõneks ajakski. Ta nutab jubedalt palju. Õigemini jonnib. Can't blame him, tõsi ta on, et enamasti see aitab ja ta saab, mida ta tahab. Võiks juba mõista samas, et kool ei käi selliste asjade alla. Kasvatuse viga, aga mida ma selle kohta ikka seletan. On ikka kergem näpuga nädata ja targutada, et mida keegi teine valesti teeb, aga see ei muuda midagi. Pealegi, kes ütleb, et ma ise vanemana head tööd teeksin. Mitte, et Amanda halb ema oleks. Nope, tegelikult on ta hea ema, mu arust. See selleks. Daniel uurib ikka aeg ajalt, et kas mina ka koolis nutsin. Ofc not, aga samas ei pidanud ma seal kella viieni istuma ka. Tiba nõme süsteem, tema jaoks, mulle täitsa sobib.. lol. Küll ta ka harjub.

Kohe on nädalavahetus. Mõtlen, et ma juba pikemat aega olen seda reedet oodanud, just seda reedet, sest plaan oli välja minna ja kõik. Bad luck! But I'm cool.

Kõik tahavad Eestist ära - Marge, mina, Elar, Sven, Kristi, Liisi, Brit, Kadi.. so on.. ja nüüd siis Merili ka. Ainuke asi, et temal kool pooleli. See idee ei meeldi mulle ikka veel, aga teada mind, ma saan temast ka aru. Pole midagi sellist, millega hakkama ei saaks, aga olemas on siiski. Pealegi, kui ta tõesti siin kooli läheks, ei oleks midagi halba. Loodan, et see õnnestub tal ka. JA SIIS TA EI UNUSTA MIND ÄRA nagu Kristi.. lol.
Nõme, et järjest tulevad inimesed siia kanti, aga on piisavalt kaugel, et neid siiski ei näe väga.

That's all for today, sest nälg on kallal.

Palju õnne mulle...

the L-word .

Ma olen koguaeg eeldanud, et ma tean, mis on armastus. Kuigi ma pole kindel, kas ma ise seda päriselt tundnudki olen. Igaljuhul .. minu jaoks on vahe armumisel ja armastusel. Tegelikult sellel ongi vahe ju, eks. Pidevalt ütlen, et that's not love, sest see tekib minu arvates liiga kiiresti või on midagi muud seal valesti. Ühesõnaga arvan ma, et tegu on armumisega, aga et inimesed ei tee neil asjadel vahet. Ma ei usu ka armastusse esimesest silmapilgust, sest pean seda tunnet armumiseks. Täna ma hakkasin mõtlema, et mis ütleja mina üleüldse olen? Kudas saan mina kellegile "ettekirjutisi" teha selle kohta, et kas nende tunded on armastus või mitte.
Me kõik oleme erinevad. Asjad, mis minu jaoks töötavad ühet moodi, võivad kellegi teise jaoks funksioneerida hoopis ristivastupidi. Täpselt sama on ka ju tunnetega. Mõni inimene armub kergesti, mõni ei armu üldse. Seinast seina. Ja võib-olla tõesti tekib armastus mõnede südames kergesti või kohe suhte alguses, aga edaspidi vaid süveneb ja suureneb. Võib-olla ütleksin mina selle kohta ikka ja alati, et tegu on vaid armumisega, aga sealjuures ei tea ma ju, mis nende sees toimub. Ma arvan, et inimeste jaoks on armastus erinev. Ja mina pole inimene, et selle koha pealt sõna võtta, kas asi on tõeline või ei.
Usun, et ma teangi, mis on armastus .. minu jaoks. Minu silme läbi. Aga natuke nahhaalne on võta sõna kellegi teise tunnete koha pealt. Mudugi on hetki, kus on ilmselge, et keegi kedagi armastab ja ka vastupidi .. kui ei armasta. Kuid siiski. Näiteks see, kui keegi väidab, et armastab oma kaaslast, aga samal ajal tõmbab teistega ringi. Kõik ütleks, et see on bullshit, aga samas, kui ta on teistega üheõhtu suhetes .. või nii, aga selle ühega on ta tõepoolest nõus koos olema. Selleks peab ka ju põhjus olema. Ühesõnaga inimesed on nii erinevad, nende mõtte- ja tundemaailm on erinev. Keegi ei saa ju öelda, mis on õige kellegi teise jaoks.
Üks asi millesse ma ei usu on siiski see pubekate paari kuuline "armastus", mis iga natukese aja tagant uue inimese vastu puhkeb. Sest no .. mingid piirid on ikka, eks. Täpselt nagu lapsed selles vanuses ikka üritavad täiskasvanulikumad olla, siis tundub armastus ka neid vanemaks tegevamana vist. See selleks.

Good things.

Täna tahaks kirjutada headest asjades. Ma ei tea täpselt millest, aga head asjad. Lihtsalt tuli selline tuju noh :)
Mis on hea? Hea tuju on hea, eks. Mis teeb tuju heaks.. mul.
Pargid, seal istumine ja lugemine. Eriti veel Hill Gardenis seal äärepeal istumine ja lugemine. Vahepeal vaatad kas loodust või mööduvaid inimesi ja mõtled .. loetu üle või on mõtted juba mujale ekselnud. Nii hea noh. Ma kujutan ette, et enamik inimesi sureks igavusse minuga pargis "tsillides". Või ma ei tea, nad pole ehk lihtsalt asja ilu veel avastanud. Muidugi alati ma e jõua parki, vaid istun seal muruplatsil, mis on minu ja Maxu kokkusaamis kohas. Kodule lähemal ja puha. Mõnikord sajab liiga palju vihma ja lihtsalt ei saa vabasõhus olla, siis on nii mõnus istuda kohvikus, nendes aknaalustes kohtades, mida ma juba kuskil maininud ka olen. Seal saab ka lugeda ja lattet juua. Tund aega.. lol. Seal on isegi toredam möödujaid vaadata, sest aknad on tänavale, mis on üsna busy.
Vihm on tegelikult ka maru hea. Lihtsalt lugedes kipub segama, sest raamatu lehed saavad märjaks ju. Maas on ka nigel istuda. Muidu on ta aga maru tore. Iseasi, kas ma aasta pärast ka nii mõtlen, aga praegu mõtlen. Siiski, kõnnid siis vihmaga. Aegajalt vaatad taeva poole, et vihmapiisad saaksid näole langeda. Mmmm... :) Mu üle naerdi, kui ma ütlesin, et vihm mind vahel õnnelikuks teeb või lihtsalt tuju parandab. Obviously most of ppl don't like it. Aga ma ei ootagi, et teised asju nii näeksid nagu mina.
Kõned, sõnumid või kuidagi muud moodi ühenust võtmised kellegi poolt, kellest pole ammu kuulnud või kellest meeldib lihtsalt palju kuulda. Võivad terve päeva heaks teha. Nagu näteks täna. Terve hommik ootasin halba õhtut, sest ma pidin Danieliga kahekesi olema ja ta oskab ikka paras peavalu olla. See halb õhtu jäi olemata. Üks väike kõne ja tuju oli hea. Terve õhtu, isegi, kui Daniel jonnima hakkas suutsin ta suhteliselt kiiresti maha rahustada (võrreldes sellega, kuidas ta tavaliselt jonnib). Üldiselt aga on ju nii nagu räägitakse, et kui ise oled heas tujus, siis on ümbrisevatel ka parem tuju. Kui see jonnimine välja jätta, sest see oli ka sellest õhtust üks väga lühike osake, siis oli Daniel heas tujus. Mis sest, et ta vahepeal mind lil' Miss Bossyks kutsus ja vihjas jälle, et mu shirt doesn't fit me cos I'm fat.. lol. Panin täna tähele, et ta oskab meil ka maru irooniline olla .. :D
Ok, vihmane ilm teeb mu tuju heaks, aga see ei tähenda sugugi, et päiksepaisteline ilm mulle vastumeelne oleks. I love them. Siis on ju veel parem pargis istuda. Mulle meeldib see ka, et siis saab lihtsalt särgi väel olla, ei pea sadat asja veel peale toppima. Naljakas on see, et tihti on natuke jahe, et särgi väel olla. Oleks parem, kui ma mingi pusa ikka peale paneks, aga ma kohe üldse ei raatsi. Neid ilusaid ilmi pole siinmail just jalga segada. Tegelt on see vahelduv ilm ka hea, see et ma ei saa seda ilma kunagi usaldada. Samas siis on natuke nõme, kui on soe ilm ja ma midagi välja kaasa peale panemiseks ei võta ja sadama hakkab. Aga eks isegi sellel ole oma head küljed olnud.
Ei saa mainimata jätta tantsimist. Mäletan neid aegu, kui meil JJ Streedis workshopid olid. Omg, kus ma olin pärast seda positiivne ja heas tujus. Ja nüüd, kus ma pole miljoneid aastaid tantsimas käind (noh, klubides jah, aga ma nimetaks seda rohkem klubitamiseks, kui tantsimiseks.. lol). Lõpuks sain trenni ja see oli lihtsalt nii hea tunne. Pole oluline, et me olime oma laiade riietega suht väga erinevad, aga see ei loe. Mulle meeldivad mu trenniriided täiega. Londoni elu on ilus :D Peale trenni olin ma väsinud eksole, aga samas tundsin, et mul oli nii palju rohkem energiat. Megahää!
Tantsimisega seostub lumelaud muidugi (tantsimine - JJ Street - ex. COHH - lumelaud). Tean, olen koba, aga sealjuures on siiski maru mõnus tegevus. Nagu ma lugesin, et paljud sellised asjad meeldivad inimestele, sest see ei lase neil muust mõelda, kui olevikust, sest kui su tähelepanu hajub võivad tagajärjed kehvad olla, eks. Endagi puhul panin tähele, et kui ma avastasin, et sõidu ajal saan igast muust jamast mõelda, üritasin midagi juurde mõelda, et peaksin ikka sõitmisele keskenduma. Ja isegi see ei ole kõik, vaid kõik, mis seostub mulle mäel käimistega. Slovakkia on muidugi perfecto.
Midagi leks väga valesti, kui ma ei räägiks muusikast, sest see on nagu 24/7 mu ümber. Tõega raske on elada ilma mp3 playerita. Te ei kujuta ette ka. Viimasel ajal ma olen järjest vähem hakkanud rocki jm kuulama, sest enamused selles stiilis lood on nii heartbroken ja hädaldamine. Mida on igalpool mujal ka, muidugi, but ritenow I just can't relate to this kinda music much. Muusikal on mu üle nagu suur mõju. Näiteks, kui ma ringi kõndisin ja kuulasin kurvemaid lugusi, siis need, kes minuga nondel hetkedel suhtlesid, küsisid kohe, et mis mul häda on, et näen nii kurb välja jne. Ma tundsin end ka ilma mingi põhjuseta kurvana. Samas positiivsed lood panevad mind naeratama .. ja klubilood muigama. Mõnusa biidiga lood panevad ette kujutama, kuidas selle järgi tantsida jne. Pean muidugi ära mainima Chris Browni "Forever", mis pole küll mu lemmik laul, aga iga kord, kui seda kuulan, paneb ta mu naeratama. Olenemata sellest, mis tuju mul eelnevalt on. Muusika on hea .. ja kuigi ma ütlesin, et ma kuulan rocki jm vähem, sest see on enamasti selline kurb jne, siis ka see on hea. Lihtsalt praegu pole ma selle muusika lainel.
Siis on veel hea omaette naerata ja muiata. On ju?! :)

.. jätkub. Natuke uniseks kisub olek. Siis kui jälle selline tuju tuleb. Btw asjade järjekord on random. Ja peaks mainima, et nende asjade üles kirjutamine on ka hea. Palju parem, kui millegi masendava kirjutamine .. loogiline lol.

random

Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Mis sest, et ma enda arust olin täiesti pankrotis ja leidsin vaevalt oystri laadimiseks ja trenniks raha. Kui poes armsaid räppisi pükse nägin, siis leidsin kohe raha, et need endale soetada ja muidugi sellega sobiva särgi samuti. Elu on ilus.. lol. Ja homme leian spordikoti jaoks ka raha, sest päris kilekotiga ei tahaks ka trennis käia ju a käekott jääb napilt väikseks vist vä.
Aga kohutavalt tore päev oli täna. No seda kõike tänu trennile, mis nii palju positiivsust kaasa toob ja energiat annab. Kuigi hetkel tunnen ma ennast nagu elav laip, aga u know.
Daniel ütles täna, et ma olen paks... lol. Hiljem vihjas ta mu kõhule. Isegi tema saab aru, et mul on vaja endaga midagi ette võtta, kohtuav.

Mul on hea meel, et ma suutsin kellegi tuju ja olemise paremaks teha. Vähemalt mõneks ajaks. Ühe ideega, mis kõlab nonsense'ina, aga tegelt pidavat toimima. Ma tean, et peaksin ka ise seda proovima, aga ennem pean ju välja mõtlema, mida ma tahan. Täpsemalt. Mul pole kiiret, terve elu jagu aega. Aga tema teab, mida ta tahab. Kaotada ei ole tal ka midagi, siis miks mitte proovida.

Ausaltöeldes, ega mul midagi tarka polegi öelda. Mitte, et mul seda kunagi oleks, aga no praegu ma ei ürita isegi teh nägu, et mul on midagi öelda. Lihtsalt.. random thoughts, sest tundub, et ma hakkan inimesi nendega tüütama. Siin vast ei tüüta :D

Kool.

12 aastat olen igal argipäeva hommikul lootnud, et oleks nüüd see kool juba läbi. Lugesin aastaid, kuid, nädalaid ja lõpuks päevi - kaua oodatud vabadus saabus. Nüüd on see vabadus juba mõnda aega kestnud. Maru imelik on mõelda, et kõik on jälle koolis. Omad vanad klassikaaslased on enamused ülikoolis. Kas ma oleks mõned aastat tagasi uskunud seda, et siis, kui kool tõesti läbi on, ei jõua ma oodata, kuna sinna tagasi saan? Ma tean, et kui ma ülikooli alustan, siis üsna varsti on jälle sama jutt, et kuna see kool nüüd läbi saab. Jutt jutuks, aga tegelikult ei ole see kool midagi nii hullu ju. Tahaks täiega kooli. Ma ei jõua järgmist/ülejärgmist aastat ära oodata.

Do I HAVE TO be saad every once in a while? Hell no!

Kui palju olen ma öelnud, et "vahel peab kurb ka olema, ei saa koguaeg rõõms olla"? Üsna palju ikka, eks. Aga kes ütleb, et ei saa koguaeg rõõmus olla? Kes ütleb, et keegi PEAB kurb olema? Noone. Me lihtsalt oleme ja kui keegi otsustab koguaeg rõõmus olla, siis pikapeale hakatakse teda imelikult vaatama. Mõeldakse, et oh, on tal alles kerge elu, aga mul, mul on nii meeletult raske. Tegelt pole kellegil aimugi, mis probleemid sellel rõõmsal inimesel olla võivad. Samad, mis igaühel, võib-olla hullemad, võib-olla mitte nii suured. Vahe on selles, et see inimene ei tee neist asjust lihtsalt probleemi. Ja keegi ei saa öelda, et see on võimatu neist mitte probleemi teha, sest tema ju ei tee. Tema saab sellega hakkama. Miks? Mitte selle pärast, et tema on teistsugune või eriline, ei, kaugeltki mitte. Ta on tavaline inimene, kes ei taha kurb olla. Ta tõepoolest ei taha ja ei olegi. Ta teab, et kõik on võimalik, kui vaid tahta. Ja muidgui ei saa sa päikest kustutada, kui tahad või midagi muud sama utoopilist. See ei teegi ju kedagi õnnelikuks ega rõõmsaks. Endaga saad sa kõike teha, and that's true, isn't it?! Lihtsalt enamik inimesi ei taha.. mingil määral tunnevad inimesed, et nad peavad kurvad olema. Või osad lausa tahavad seda. Kas just teadlikult, aga nii ta on. Minagi mõtlesin vahel, et mul peab ka kurbi hetki olema. Vahel näiteks selle pärast, et nii saab osadega lähedasemaks, sest siis jagad oma muresi jne, aga milleks on mul vaja inimesi, kes on lähedased ainult mures. Ma tahan inimesi enda ümber, kes on koguaeg olemas - heas ja halvas. So fuck the others. Jah, mul on lähedasi sõpru vähe, saab ühe käe näppudel üles lugeda ja näppe jääb ülegi. Las siis jääb. Ja hetkel olen ma tõepoolest selle üle rõõmus, sest mu unistused viivad mind Eestist vaid kaugemale ja kagemale. Pole palju, mis mind tagasi hoiaks. Freedom, oh sweet freedom. Mõnda aega tagasi tegin ma enda jaoks just sellest samast probleemi, look at me now. No problemo what so ever. Ühesõnaga ma ei pea kurb olema, ma võin naerda ja rõõmustada palju tahan. Fuck the miserable ppl. Olge omaette siis või saage iseendast üle. That's that.

Õnn .

Õnn.. kõik me otsime õnne. Kõik me tahame õnnelikud olla. Õnn on nagu mingi kauge ja kättesaamatu asi, milleni tuleb koguaeg püüelda. Mis saabub siis, kui saavutame millegi. Sealjuures jääb aga alati miski nagu puudu. Ükskõik, kui palju me saavutame. Kui küsida inimestelt, et kas nad on õnnelikud.. kui paljude vastus oleks kindel "jah"? Ehk neid vastuseid ikka oleks, sest paljud on õnnelikud, sest neil on palju antud ja neil on ehk paljuga vedand. Kui aga küsida, et kas nad on praegusel hetkel õnnelikud, siis nii palju kui mina olen aru saanud, leidub alati midagi, mis on õnnest puudu. Asi, mis isegi ei puutu praegusesse hetke. Kõik räägivad, et raha ei tee õnnelikuks, aga ometi on tihti peale just see puudu õnnest. "Olen muid enamvähem rahul, aga raha võiks rohkem olla..." selles mõttes. Jah, see on üks vähestest asjadest, mis võiks olla. See selleks.
Ja tegelikult on õnn siin samas, oskaks me ainult vaadata. Oskaks me ainult õnnelikud olla.

"Power of now" .. mõtted.

Ma olen viimasel ajal mõelnud, et ma üritan elada praeguses hetkes. Midugi mõsista pean tuleviku ka mõtlema, on vaja. Üldiselt siiski. Aga tegelt ma pole kunagi aru saanud, kui palju praeguses hetkes tegelikult on. Sest pidevalt on mõte ikka, kas selles, mis võiks kunagi olla või, mis on kunagi olnud. Sellele 'peaegusele hetkele' mõeldakse tegelikult vaid siis, kui on mingi väga eriline või esktreemne olukord, u know. Siis, kui saadakse aru, et tulevikku võib olla ei tulegi või on hetk lihtsalt nii hea, et sellest midagi muud mõelda. Ja need ongi ju need õnnelikud hetked, eks. Sest ei ole olemas tulevikku ega minevikku. On olevik, praegune hetk ja see loeb. Tore on, et ma hakkan järejst rohkem mõistma neid hetki. Neid on rohkem, kui varem. Enne oli neid ka. Nagu see, kuidas ma käisin üksi pargis lugemas, terve päeva jalutasin või lugesin ja mul oli jumalast hea olla. Pooled mu tuttavad oleksid vist igavusse surnud seal. Aga mul oli tore. Ja too kord, kui ma öösel pargis tsillimas käisin ja mul oli ainult too hetk ja nii hea oli. Enne selle raamatu lugemist oli ka nii. Nüüd ma lihtsalt saan neist hetkedest paremini aru ja oskan neid juurde tekitada.
Damn, mul on selle raamatuga nii palju mõtteid, aga.. ma peaks mingit väikest märkmikukest kaasas vedama koguaeg, et saan kirja panna midagi ja siis hiljem seda edasi arendada :D . Üleüldse on mul maru hea mälu.

Unistada peab oskama, sest unistused panevad sind pingutama, millegini püüdlema. Ilma nendeta ei ole inimesel tulevikku. Tulevikuplaanid tekitavad kindlustunnet. Ära ei tohi aga unustada praegust hetke, olevikku. Ka selleta pole meil tulevikku. Alati tulevikule mõeldes unustame praeguse hetke ja.. me ei ela, vaid plaanime elama hakata.