Mõtlesin veits.

Mul on vist mingi tõestamis vajadus. Et ma võin teha mis tahan. Võingi, aga selle tõestamiseks tegin hoopis midagi, mida ma tegelikult ei tahtnud. Mida ma küll ei kahetse, aga siiski. Mis mõttega? Üleüldse kellele ma ennast tõestada üritan? Endale vist.. mõtekas eksole.
Võiksin lihtsalt tunnistada, kuidas asjad on ja lasta neil minna nagu nad lähevad. Praegu on ju kõik hästi. Jah, hiljem ma keeran perse kõik jälle, aga see on ju alles hiljem. On siis targem kohe alguses juba ära rikkuda asjad? Vist mitte. Mõnes mõttes võib-olla isegi. See selleks. Ma mõtlen liiga palju ette.. ja ise targutan, et elage praeguses hetkes.. so me.

Tore ju, et leidub inimesi, kes Eestis viibimise nii vastikuks teevad. Muidu ma oleks isegi natuke kurb, et reis just nüüd on. Ahh, hui olekski.

Mehed kogevad kummalist naudingut sellest, kui saavad end naisest kõrgemal tunda mõistmata, et enamikul juhtudel käituvad nad täiesti ettearvatavalt.
Paulo Coelho



Eks ta nii ole. Aga juhisks tähelepanu sellele, et nii on kirjutanud mees.. :D

?!

Ma olen vist õnnelik inimene. Ma olen oma elu jooksul ikka kuradi vähe kõrvetada saanud. Ja need vähesed korradki pole asi kunagi liiga tõsine olnud. Aga praegu tunneksin ma ennast kordi õnnelikumana, kui ma saaks oma kallikeselt kas või poolgi valust ära võtta. Jah, mul oleks endal raske ja ma vihkaksin seda, aga palju rohkem vihkan ma seda, kui ma pean ta kurbadesse silmadesse vaatama, sest ta pole seda väärt. Kurat, ta on kordi parem ja hoolivam inimene, kui mina.. või kui üldse enamik meist. Ometigi peab ta nii palju kannatama. Võib-olla ongi mulle kasuks tulnd see, et ma nii kinnine olen. Võimalik.. aga siiski.
Ja kuidas saab teha haiget inimene, kes teda ometigi nii hästi tunneb. Jah, haiget saavadki ainult lähedased ja kallid teha, aga ma mõtlen, et miks?! Kust võtab ta õiguse? Peaks ju ometigi ennast natukenegi tundma ja oskama asju ette näha!

No 2:2 noh :D

Liisi ! says:
kuradi libu raisk
Soulja Girl Njäuuuuuuu. [Käss+Mass=] says:
ikka juhtub
Liisi ! says:
ma ka
Liisi ! says:
ga sa oledki minu väike lipakas
Soulja Girl Njäuuuuuuu. [Käss+Mass=] says:
hoor ütleks lausa

[...]


Liisi ! says:
kle ma kaotasin tolmulapi ära
Soulja Girl Njäuuuuuuu. [Käss+Mass=] says:
no kuidas
Liisi ! says:
tegelt ka mai leia
Liisi ! says:
no türa kuhu ma panin ta
Soulja Girl Njäuuuuuuu. [Käss+Mass=] says:
ma ei tea kus sa oma türa panid
Liisi ! says:
ahhhaaaaa üles leitsin
Liisi ! says:
püksis oli
Soulja Girl Njäuuuuuuu. [Käss+Mass=] says:
no midaa.
Soulja Girl Njäuuuuuuu. [Käss+Mass=] says:
tolmune oli püksis v?

[...]


Liisi ! says:
mul on nii lõbus koristada et jube ma siin tantsin ja puha
Soulja Girl Njäuuuuuuu. [Käss+Mass=] says:
eks ikka ole lõbus, kui lapike püksis kõdistab

Tuli jälle tuju kirjutada.. midagi.

Ma tean, mida ma tahan, aga samas ei tea ka. Ühel hetkel tahan üht, teisel teist. Asi oleks iseenesest lihtne, kui jutt käiks näiteks jäätisest ja šokolaadist. Et ühel hetkel tahan jäätist, siis lähen ja ostan, teisel aga šokolaadi.. ja siis ma ei pea jäätist ostma, vaid ostangi šokolaadi, eks. Jama on selles, et osade asjadega pole kohe üldse nii kerge. Neid asju on palju.. kindlasti mitte rohkem, kui neid teisi, aga siiski. Kuradi palju. Pealegi on neist päris paljud tähtsad. Jama ta on, aga ei saa hädaldada ka. Saab, aga mis sa ikka hädaldad.. igav hakkab :D Aga ikka kõik koguaeg hädaldavad. Masendav. ja hädaldavad asjade üle, mis on väga mõtteutd.. tegelikult.


Praegu korraks mõtlesin, et kirjutaks siis need lood üles. Siia. Niisama huvitav.. mulle. Natukene. Rohkem ei meenu ;D

• Cascada - Everytime We Touch (M);
• Traffic ft. Maarja - Meie Laul (T/T);
• Dj Kalwin & Remi - Explosion (T);
• Peter Bjorn & John - Young Folks (A);

Pmtslt, ma praegu nagu unustasin ära, mida ma kirjutada tahtsin ä. :D Andeks.

Õnn on hea tervis ja halb mälu!
I. Bergman

Täiesti haige, millised osad inimesed on. Nagu oma elu üldse poleks. Aga jah, eks teiste elu ole ikka huvitavam, kui enda oma.. minu jaoks küll mitte, aga eks ma olengi omamoodi. Kõige armsam on see, et ei saada aru, et ma olen ka inimene, mul on ka tunded, ja kuigi ma seda välja ei näita, olen ma vahel ka hella hingega.

(:

Täiesti hull kui positiivne on JJ Street ja sealne rahvas. Üks nädalavahetus nendega ja voila - positiivsus garanteeritud. Ja võib-olla tõesti oli Joeli jutu kuulamine tiba väsitav ja külm oli ka, aga see töötab. See kõik, mis ta räägib, on jumalast õige. Ma tõesti ei tea, mida ma ilma nendeta teeks. Oleksin vist mingi veene näriv emo kid.. ;D

Workshop.

• Retro õhtu
• Trenn >> 2 step
• Trenn >> hip-hop
• Battle (Palju õnne Julz & Repsu :)!!!)
• Trenn >> hip-hop house biidis.

Ja siis vahepeal hästi toreda rahvaga ringi tsillimist ja niisama olemist. Megaaaa kõva oli. Ma armastab teid ! :)

Vahe peal mõtlen: "Damn, kuidas ma küll tema otsa sattusin?!" :D







ja POLE SINU ASI! :D

Cut tha crap..

Miks ma ei võta kätte ja ei käitu täpselt nii nagu süda ütleb? Ma tahan, et see jääks üheks toredaks hetkeks, mida on hea mäletada, kui üritan midagi edasi teha,võin kõik ära rikkuda. Siis pole enam hetke, mida mäletada. Vale! Tegelikult kardan ma riskida, põruda. Kardan, et mu katse lükatakse haledalt tagasi. P. Coelho ütleb: "Ihka elada. Mälestused on vanakeste jaoks." Ja nagu ikka in tal õigus. Mul on võimalus, loll on seda käest lasta. Jah, võib-olla ei tule sellest midagi välja, võib-olla pean pettuma. Vähemalt proovisin ja ei saa hiljem kahetseda, sest kahetseda võin ainult tegemata jäetut, mitte tehtut. Ning hea mälestus jääb ju nagu nii alles, see hetk ei muutu. Ma ei oska minevikku muuta, keegi ei oska. Ma ei saa kaotada, mida mul ei ole - seega on vaid võita.
See kord teen ma teisiti, olen teine mina. Ma ei peida ennast haledate vabanduste taha, vaid tegutsen. Lõppude lõpuks ei saa ma ennast välja vabandama jäädagi, nii lasen käest oma unistused. Praegune mina laseb käest oma unistused. Praegune mina peab muutuma. Järsud ja suured muutused toimuvad ise, peale mõnda rasket sündmust ehk. Et aga ise end muuta, tulebki alustada väikestest ja vähem olulistest asjadest nagu see siin.




Selle kirjutasin, kui olin lugenud läbi raamatud "Alkeemik" & "11 minutit" ning alusrtanud raamatuga "Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin" Põhimõttleiselt on siis nii, et Coelho on geenius!

(:

Ilusad asjad, hetked on selleks, et neid hoida ja mäletada. Mõni hetk peabki nii jääma nagu ta oli. Kui üritada seda ilu veel kord tunda/näha, võib ilu sellest kaduda. Kuigi me väga-väga tahaks veel olla selles hetkes, lootes, et asjad jäävadki nii. Kogemata aga rikkume kõik. Ja selle pärast lasengi asjdel olla nii nagu nad on. Vähemalt hetkel. Ega ma ennustaja ei ole ja seega ei oska öelda, mis edasi saab. Seda me ju alles näeme ;)

Tahtsin lihtsalt kirjutada..;)

Vahepeal tahaks, et unenäod jääksidki kestma, et nad ei oleks vaid unenäod. Reaalsus ei ole lihtsalt alati see kõige toredam. Mitte, et ma oma elu üle kurdaks. Ei, sugugu mitte. Aga eks ikka ole nii, et kui sa oled koguaeg söönud oma aia õunu, oled sa nendega rahul. Võib-olla oli nendel mõned ussiaugud, aga see ei häirinud. Kui sa aga ühel päeval saad kellegi käest maitsta õuna, mis on palju mahlasem ja maitsvam, ei ole enda aia õunad enam nii head. Tahaksd, et sinu aias kasvaksid need maitsvad ja mahlased õunad, aga ei kasva. Täpselt samuti on hetkel selle reaalsuse ja unenäoga - reaalsus on nagu oma aia õunad ja unenägu on siis see mahlasem ja maitsavm õun. Ma ei kurtnud oma elu üle, oma probleemid mul on, aga nendeta ju ei saagi, las nad olla siis. Unenäos said kõik ned probleemid aga lahendatud ja see oli hea tunne. Ärgates taipasin, et päris elus on kõik siiski nagu enne ja see tegi kurvaks. Tegelikult ei kurda ma oma elu üle ikka. Lihtsalt, hetkeks tahtsin, et elu oleks unenägu, et asjad oleks nii nagu seal. Tahan seda siiani, kui aus olla. Oeh, aga mis seal ikka.

Mõtlesin veel seda.. et hoolimine ja armastamine on imelikud asjad ;D Mõtlen, et kui see inimene, kellest hoolid/keda armastad, sulle kuidagi haiget teeb või jätab sind hädas üksi, siis mingil hetkel sa võid ju mõelda, et teed tagasi, aga lõpuks, kui sellel inimesel abi vaja on, kas sa jätad ta üksi?! HUI! Oleneb ka muidugi inimestest.. võib-olla olen mina ainult selline, aga võib-olla mitte. Vaevalt, et olen. Ja sama jama on sellega, et kui mõtled nendega rääkida sellest, et nende käitumine sulle kuidagi haiget tegi, aga tead, et nad solvuvad selle peale või midagi, jätad ikka räägimata, sest ei taha neile haiget teha. Kuigi nemad tegid. Aga äkki olen ma lihtsalt möku.. :)

Vaheajal olen avastanud, et pidutsemine polegi kõige toredam tegevus. Mulle meeldib hoopis lugeda (eelistan Coelcho raamatuid ofc) ja kitarr piinata. Tõeliselt rahustavad tegevused. Ja keskendudes ainult kas siis raamatulevõi kitarri mängimisele, ei mõtle ma teiste asjade üle. Pidutsedes on aga alati need vaiksemad hetked, kus ikka hakkad mõtlema. Ja praegu ma kardan oma mõtteid. Tobe, ma tean, kuid nii on ja ma ei oska sinna midagi parata. Ma ei tea, mida teha.. ainus, mida ma tean, on see, et mul on aega vaja.

Eile avastasin, et mul on nii palju lugusi, millega keegi meelde tuleb. Jah, keegi, kellega mul on suhe olnud. Õnneks üldjuhul panevad need lood mind muigama. Eriti "Explosion" ;D Huvitav küll miks. Tegelt on muusika maru rahustav. Alati kui mul mure on või paha tuju või ükskõik, siis muusika rahustab mind kõige kiiremini maha. Eriti Tupac & selline rahulik hip-hop / r'n'b. Naljakas, kui suur mõju muusikal mu emotsioonide üle on. Eks ta ole.

.. ja tänu Catale läks mul meelest, millest ma veel kirjuatda tahtsin (tänks täiega :D). I'm out! Sjau ;)

What makes people give their time but not their money?

The other day, while walking in the tourist center of an European town, I saw something that I had seen millions of times: a couple asking a passer-by, who was wearing a suit and walking hurriedly towards his home, to stop and take a picture of them. This common request somehow made me think about the following: why did the passer-by stop? Had the couple asked him 5 cents he would have never stopped, but asking him his precious time he agreed.
What makes people give their time but not their money?

P. Coelho

igatsus..

Üks nõme asi on see igatsus. Tekitab tunde nagu ei teaks mida tahad, aga ma tean küll. Ma tean, et tegin õige otsuse, aga õige otsus ei tähenda seda, et igatsust ei teki.

...

God damit, haige on see, et kui üritad midagi parandanda, keerad asjad veel hullemaks. Ma loodan vähemalt, et keerasin asjad hullemaks ainult enda jaoks.

Thank you (:

Õnneks leidub alati keegi, kes on valmis sind ära kuulama, nõu andma, lohutama. Näitma, et hoolib. Isegi, kui see pole tegelikult nii, kuid lastakse asjal nii näida, et mu tuju parandada. Oluline on see, et mu tuju paranebki. Ja kui tahetakse juba mu tuju parandanda, siis mingil määral siiski hoolitakse. Seda on tore teada.
Muidugi on olukorrad, kus sul pole mitte kedagi. Pead ise hakkama saama. Mõni kord tahad, et keegi oleks, mõni kord soovidki üksi olla. Sellised olukorrad peavad ka olema, siis oskad sõpru ja nende olemas olu hinnata. Näiteks ühel õhtul koju jalutades, tahtsin ma üle kõige, et keegi oleks mu kõrval, et ma saaksin kellegi õlal nutta. Ma ei tahtnud rääkida, ei tahtnud nõu, ma tahtsin esimest korda elus lihtsalt kellegi õlal end tühjaks nutta. Nutsingi, aga üksi ja see polegi kellegi süü. Ma ei öelnud seda kellegile, keegi ei teadnud.
Paulo Coelho kirjutas, et tõelised sõbrad pole need, kes vaid mure korral välja ilmuvad ning sulle kaasa tunnevad. Ise olles samas õnnelikud, et endil selline olukord pole. Tõelised sõbrad on need, kes on sinuga koos ka siis, kui sul läheb hästi. Nad tunnevad rõõmus sinu rõõmust ja täpselt sama moodi ka kurbust sinu õnnetuse üle. Nad on koguaeg olemas, sa tahad, et nad oleksid koguaeg olemas.
Ja nii ongi, ei vaidle vastu. Ma ei väidagi, et need, kes mu muresi kuulavad, on mu tõelised sõbrad. Ma tean, kes on tõelised ja need ei ole tekkinud probleemide käigus vaid elu jooksul. Kuid kes ütleb, et ainult tõelised sõbrad on vajalikud? Kõik sõbrad on.. omamoodi. Ja kes ütleb, et ainult tõelised sõbrad hoolivad? Mina küll ei hooli vaid oma tõelistest sõpradest, hoolin paljudest. Kellest rohkem, kellest vähem, aga hoolin.
Tegelikult tahtsin ma teid tänada. Teid, kes te vaevusite mind kuulama, mind lohutama. Te ei osanud ehk nõu anda, polnud vajagi. Nagu ikka, olid mul asjad juba enda jaoks välja mõeldud. Oli vaja, et keegi lihtsalt näitaks, et hoolib. See ei paranda olukorda, tean. Seda ei parandagi miski. Ainuke asi, mida ma teha saan, on edasi minna. Raske on aga edasi minna, kui kõik sinu sees on segi pekstud. Kõige pealt on sees vaja asjad korda saada ja täpselt seda aitaski teie lohutamine. Mitte, et ma täielikult korras oleks, ei. Aga ma kujutan ette, mis seisus ma oleks ilma teieta.
AITÄH! (:

Tera.

Südame murdmiseks oli mitmeid viise. Raamatud olid täis südameid, mis murdusid armastuse pärast, aga tegelikult murdis südame see, kui talt võeti ära unistus - milline see ka poleks olnud.

Täitsa kurjaks ajab noh =/!

• See tekst, mis siin ennem oli unustage ära. Tegelikult ajab mind hoopis närvi see, kuidas inimesed, kes asjasse üldse ei puutu ja midagi ei tea, kujutavad ette, et nad on maru targad. Hui teategi midagi. Ma arvan, et ma olen ainus, kes midagi teab. Selle teema kohta ma mõtlen. Mina pole süüdi, et mul seletada ei lastud ega lasta tõenäoliselt siiani. Lisaks veel see ka, et selliseid õhtuid enam ei oleks, peaks asjad selgeks rääkima. Ma ei ole mõtete lugeja ja kui mulle öeldakse, et enam vihane polda, siis ma ei näe sellest väga ohtu. Andke andeks, kui ma selle pärast eriliselt loll olen. Ja hui ongi minu teene see, et keegi teine minu eest asju üritab ajada. Mina ei palunud, ei palu ka praegu. Mina kuulsin sellest hiljem ja seda ka ühe segase lausega, mis mul tõenäoliselt juba ununenud on. Nii et *üra olge vait, kui midagi ei tea. Aga samas keegi polegi mind juba pikka aega suutnud nutma ajada, tublid!

• kasvatus komisjon või mis iganes. No ma ei saa aru, mille kuradi pärast pean ma minema kellegile selgitust andma, miks mul poole perioodi peal on osad ained kahe seisus. Vahet ju ei ole, et mõnedes neist ainetes meil ongi ainult üks hinne ja et järelvastamised on alles tulemas. Lisaks saame me veel nagu nii hindeid veel ja veel. Gümnaasium on vabatahtliks, seda meile koguaeg korrutatakse. See tähendab ju ometigi, et meie vaba valik on, kas me käime kohal või ei. No muidugi, enamused tunnis peaks ikka kohal käima, aga andke andeks, kui ma sisse magan ja mis mõttega ma istund tundides, kus me nagu nii midagi tarka ei tee vaid vahime niisama. Ma saan aru, et tööl me ei saa tulla ja minna kuna tahame, aga ma ei ole tööl, ma olen koolis. Lihtne! Pealegi ma võin ju sebida endale tulevikus töö, kus ma ei pea kella ajast kelle ajani töötama, eksole. Nii paljudes asjades räägitakse ise enda vastu. Öeldakse, et käituke nagu täiskasvanud, aga samas koheldakse meid kui lapsi. Jah, põhikooli õpilastele on vajalik selline komisjon, sest paljudel neist ei ole mõistust peas ja nemad PEAVAD koolis käima nii kaua, kuni saavad 17. Kui meie ei õpi, visake välja. Seda muidugi juhul, kui meie "mitte õppimist" kajastavad perioodi hinded. Andke andeks, et ma ei näe vene keelega vaeva. Mind ei huvita see, mul pole seda vaja ja suhtlemistasemele ma seda nagu nii enam ei saa. Ja ma tean, et ma käin sellises koolis, kus see aine on ettenähtud ja see pole kellegi mure, et ma seda ainet ei oska. Selle pärast ma üldse selles aines vähegi vaeva näengi, sest ma pean. Ja kui see teie asi pole, siis mille kuradi pärast see komisjon!? Jälle räägite iseendile vastu. Lisaks.. mida annab mulle õpetajatega rääkimine. Nad küsivad põhjuseid, ma ehk annan neile mõne, aga neile sellest ei piisa. Hui kuulavadki, mis mul öelda on. Nad ei vaata ju asju minu seisukohalt. Sellest pole kasu lihtsalt. Väljaviskamisest nii palju, et mu klassis käib õpilane, kellel oli eelmise aasta lõpus 6 või 8 ainet puudulikud + ta puudus pidevalt. Kas ta visati välja? Ei, ta on täpselt sama moodi koolis nagu enne - käib koolis nagu juhtub ja sama loll on ta samuti edasi. Mida meid siis üldse ähvardatakse!? Ainukesed asjad, mida see komisjon saavutab on õpilaste ärritamine ja suur aja raiskamine. Ah jaa, lisaks ka vanemate ärritamine. Masendav.. kas tõesti on neil nii palju vaba aega? Mul küll ei ole.

• Miks mul peab selline tropp vend olema? No tõega. See pole normaalne, kuidas ta käitub. Näiteks olen ma väga õnnelik, et me ei söö hommikuti enam ühel ajal, sest iga kord kui ma kööki läksin ütles ta midagi halvasti.. ilma, et ma oleks eelnevalt midagi talle öelnud. Ja kuigi need on küigest mingid mõttetused, rikuvad nad tuju ära. Hommikut pole tore nii alustada. Ja üleüldse ta lihtsalt tuleb ja möliseb minuga. Nagu praegu. Tõsiselt rikub närve. Pole ime, et ma ei taha kodus olla. Ta on täielik idioot.. ma tõesti loodan, et ta rahuneb kunagi maha ja saab oma esinemisvajadusest lahti. Esinemisvajadus on tal tõesti väga suur, ma ei tea mida ta kõige ära ei teeks, et jumala eest keegi teda vaataks. Pealegi on ta kahepalgeline värdjas. Ma tean, et õel on oma vennast nii rääkida, aga mina ei ole süüdi, et ta selline on. Ja muidugi on ka hetki, kus ta normaalselt käitub, aga neid on vähe. Kõige parem on teda lithtsalt vältida.. aga vahel sattub ta sellest paanikasse ja siis hakkab eriti tõmblema, et tähelepanu saada. Oeh, miks ma küll ainus laps pole =/?

Ok, that's all 4 today.

Usaldus.

Ma olen hästi palju mõelnud selle üle, et miks ma nii kuradi kinnine inimene olen. Ma usaldan väga väheseid, VÄGA väheseid. See tähendab siis, et hetke seisuga on ainult kaks sellist inimest, keda saan täielikult usaldada ja neid olen teadnud praktiliselt kogu oma elu. Teisi usaldan ka vahel, aga mitte pidevalt. Mõnikord räägin midagi, aga on väga paljusi asju, mida ma neile ei taha rääkida. Mitte, et ma arvaks, et kohe edasi räägitaks või midagi. Ei, ma lihtsalt ei tunne, et peaksin kellegile rääkima. Ja muidugi ei räägi ma ka neile kahele kõike, mõned asjad jäävad lihtsalt endale, see on loomulik. Igaljuhul olen selle kinnisuse suhtes omad järeldused teinud. Põhjused, nagu ka teiste iseloomjuoonte kujunemisel, on lapsepõlvest.
Kui ma päris väike olin, sain endale sõbra Ragnari. Ta on mu kõige esimene sõber. Mäletan, et tegime kõike koos. Lasteaiaski ei tahtnud me teisi oma mängudesse kaasata. Ei, tegelikult oli veel kaks last, kellega me pidevalt koos mängisime - Angret ja Kevin. Kuid siiski, mu parim ja suurim sõber oli Ragnar.. või nagu ma teda siis kutsusin - Raki. Aga ühel hetkel kolis ta pere Tartusse. Ma tean, Tartu ja Tõrvandi vahemaa on väga väike, aga siis oli ta piisavalt suur, et meie sõprust lõpetada. Esiteks olime me liiga väiksed, et ise üksteisele külla sõita. Ei olnud ka eriti telefone, mille teel oleksime saanud suhelda.. räägimata siiis avrutist, MSNist ja muust sellisest. Kirjutada me ka veel õigeti ei osanud. Ma ei mäleta, et tema lahkumise pärast oleksin väga kurb olnud. Või noh, kindlasti olin, aga ma lihtsalt ei mäleta seda perioodi väga. Ja ma ei saa aru, miks meie vanemad meid üksteisele külla ei viinud.. kas või sünnipäevadelgi. Ju siis olid seal omad põhjused. Nüüd olen ma Rakit vahel veel näinud. Kunagi kui ma veel Tõrvandis elasin, käis ta seal oma vanaema juures. Mäletan, et tahtsin hullult teda näha, aga samas häbenesin natuke ja tema oli Britule ka mitu korda öelnud, et tahab mind näha. Armas. Peale seda suve käis ta veel korra mu sünnipäeval ja siis oli jälle pikk vahe, kuni ma teda läbi neti otsisin ja seal natuke suhtlesin. Me mõlemad oleme palju-palju muutunud. Praegu me sõbrad ei ole, vahel linnas vaid teretame üksteist.. kui sedagi.
Teine parim sõber oli mul Roland (tegelikult pole ma täiesti kindel, et ta nimi ühe o-ga kirjutatakse). Ta hoidis mind nagu oma väikest õde. Ma ei mäleta kuidas ja kuna ma temaga tuttavaks sain. Pildid reedavad, et juba üsna ammu enne seda, kui mina mäletan. Mingi aeg kolisin ühest majast teise ja sain seal tuttavaks uute inimestega. Naljakas, et need kaks maja, kus ma elanud olin, asusid üksteisele väga lähedal (neid eraldasid vaid mõned garaazid ja autotee ning aknast oli võis üks teist näha), aga ometi polnud ma Papli tänavas elavaid tüdrukuid kunagi varem kohanud. Nagu täiesti uus keskkond. Need oli mul tollel ajal ainsad sõbrannad. Nimelt varem suhtlesin ma koguaeg poistega, mõni harv kord ka mõne tüdrukuga, aga sealsed tüdrukud olid oma vahel juba ammu tuttavad ega võtnud mind oma seltskonda väga vastu. Igaljuhul, kui ma sain endale uued sõbrannad, veetsin vahel ehk nendega rohkem aega, aga Roland jäi ikka mulle parimaks sõbraks. Aga tuli aeg, kus ka tema kolis.. kuskile Kambjasse kui ma ei eksi. Ka tema lahkumist ma ei mäleta ega tea öelda, kui kurb ma olin. Olen tal vist ühe korra seal külas käinud, väga palju aega pärast seda, kui ta ära kolis. Mäletan, et ta oli kuskil väljas ja ema kutsumise peale ei tahtnud väga koju tulla, aga kui ta kuulis, et mina seal olin, saabus ta mõne aja pärast. Alguses olime me natuke häelikud ega leidnud ühist jututeemat, aga leidsime selle varsti. Mäletan, et teda oli väga tore näha.. kui ma Rakil viimane kord külas käisin, ei osanud ma näiteks temaga midagi suurt rääkida. Mitte, et ma üldse poleks temaga suhelnud, aga ma ei tundnud, et tegu oleks mu sõbraga, me olime ikkagi võõrad. Roland see vastu tundus kohe nagu sõber mitte võõras. Nüüd pole ma aga temaga enam aastaid kohtunud. Mulle kaks aastat tagasi tundus, et nägin teda, aga ei julgenud kõnetama minna, sest ma polnud kindel. On ju nii palju aega möödas, tema poleks mind kohe kindlasti ära tundnud, hakka siis veel seletama.
Roland oli mulle veel nii palju kasulik, et tegi mu tuttavaks Sandraga, kellest hiljem sai minu parim sõbranna. Mäletan, kui ma augustis enne esimesse klassi minekut murdsin jalaluu. Me mängisime mingit sellist mängu, kus kõik tahtsid olla platvormi peal ja teisi alla lükata. See ei olnud kõrge platvotm.. hästi madal tegelt, ju siis jäi mu jalg lihtsalt kuidagi valesse asendisse, ei tea. Igaljuhul üks nendest, kes mind tol korral alla lükkas, oli just Sandra. Ta nii väga kartis pärast, et ma olen vihane jne. Tegelikult ma ju polnud, ma teadsin, et see oligi selline mäng ja tema asemel oleks võinud olla kes iganes.. lihtsalt tollel korral juhtus see tema olema. Ausalt öeldes mäletan ma hoopis, et olin vihane Lauri peale, kelle tõttu ma veel välja läksin. Ta oli nimelt mu rattaga sinna läinud. Kui ma järgi läksin mõtlesin ka natuke mängida. Tegelikult oli ka tema peale üldse vihane olemine väga tobe, aga ma talle seda ei öelnudki. Igaljuhul, kooli ei saanud ma esimesel veerandil minna, sest alguses olin ma pikka aega haiglas ja hiljem kipsiga kodus ja siis jälle haiglas. Sandra oli aga juba kooli läinud ja seal omale pinginaabri leidnud. Siis aga kui mina ka lõpuks kooli sain, otsustas ta kohe minuga istuma hakata. Minu arvates oli see hästi armas, sest ma hullult kartsin kooli minna. Kõik oli ju uus ja teised lapsed olid omavahel ammu sõbrunenud.. vähemalt oli mul hea tuttav pinginaaber. Kuskil kolmandas klassis selgus, et Sandra vanemad otsustasid Luuniasse kolida. Ma olin kurb, mäletan ühte päeva, kus ma lihtsalt oma toas nutsin ja mõtlesin, et mida ma ilma temata edasi teen. Ma ei tahtnud, et ta koliks, aga otsus polnud minu teha. Hiljem hakkasime me kirjavahetust pidama. Kirjad on mul ikka veel alles. Vahel loen neid.. esimene kiri temalt on väga-väga armas. Tema kaudu sain ma veel omale palju kirjasõpru. Isegi liiga palju, sest lõpuks malihtsalt ei jõudnud neile kõigile vastata. Olen veel temaga läbi neti suhelnud ning korra olen teda ka näinud. Mööda minnes ja alles hiljem jõudis kohale, et see tema oli. Hetkel me väga ei suhtle, tal on oma pere ja meil pole väga ka ühiseid jututeemasi.
Peale neid kolme oli mul veel nn. parimad sõbrad, keda ma tegelikult väga usaldada ei saanud. Välja arvatud nüüd. MaXut olen ma tegelikult teadnud lasteaiast saati. Kui ta linna kolis hakkasime mingi aeg väga tihedalt suhtlema ja nüüd siis ei saagi enam temast lahti :D olgu, olgu, ei tagakski temast lahti saada (: Catat peaksin teadma esimesest klassist. Tihdealt hakkasime me suhtlema üheksandas klassis, olime siis pinginaabrid ja käisime koguaeg koos Tõrvandi vahel. Kusjuures mul on temaga tehtud sõbrapilt kuskil kolmandas/neljandas klassis vist. Ma ei mäleta, et ma siis oleks temaga väga suhelnud, aga ju siis suhtlesime.
Nii, selle pikka jutu mõte oli siis see, et ma usaldan inimesi raskelt, kuna väiksena jäin oma kolmest parimast sõbrast ilma. Siis ma seda nii ei vaadanud, et see mind kuidagi mõjutada võiks, aga tegelikult oleks see loogiline. Muidugi ei väida ma, et just täpselt sellepärast olen nii kinnine. Seda ma väita ei saa. Ja need inimesed, keda usaldan, olen teadnud kaua ja olen kindel, et nemad ei kao minu jaoks mitte kuhugile. Isegi, kui me ei ela samas riigis, suhtleme me edasi. Ma tean.

aga Miks?

Mõtlesin, et miks mind huvitab, kellega on koos keegi, kellega mul kunagi ammu suhe oli. Arvestades seda, et ma ei ole temast huvitatud. Suhte mõttes. Aga ometi on kuidagi ebamugav näha teda kellegi teisega. Mitte kõiki. Mõnedest on mul täiesti ükskõik. Mõnedest mitte. Mõnede puhul on mul tegelikul hea meel vaadata, et ta kellegiga õnnelikult koos, aga samas on natuke ikka ebamugav. Küll hästi natuke, aga siiski. Ja nüüd, kui ma selle peale veel edasi mõtlen, jõuan järeldusele, et see ei puuduta neid, kellega mina suhte olen lõpetanud. Või vähemalt nii ma arvan. Tegelikult ei ole see mingi selline teema, mis mind hullult piinaks, aga lihtsalt mõtlesin korra selle üle.. kui Cataga rääkisime. Sellest järeldasin, et ma pole ainus. Mitte, et see tegelikult loeks.
Näiteks poiss, kes oli nö. mu esimene bf. Viimane kord, kui teda teise tüdrukuga koos nägin, ei olnud mul tema üle hea meel, oleks ju pidanud. Mõtlesin küll, et tore, et ta endale kellegi leidnud on, aga mul polnud tegelikult ju hea meel. Samas olen ma väga-väga kindel, et ise ma temaga suhet ei tahaks. Seda näitas see, kui ma eelmine aasta korvi andsin talle.. ja üleeelmine aasta. Eelmise aasta juures oli naljakas see, et kui ma praegu sellele mõtlen, tundub nagu oleks ma tahtnud tagasi teha. Tegelikult see nii polnud, siis ma nii ei mõelnud. Aga ikkagi, miks mind kotib?
ja kui ma nüüd jälle natuke mõtlen, siis äkki on asi hoopis selles, et temasse olin ma sitaks armunud. OLIN. See oleks kohati ehk isegi loogiline. Ma ei tea. Tegelikult see polegi oluline.. taaskord. Ma lihtsalt mõtlesin ja panin kirja, sest muud polnud teha. Ja ilma kirja panemata ma poleks nii kaugelegi seda välja mõelnud. Jah.. nii ta kipub olema.

Tegelikult on 'miks?' kõige haigem küsimus, mis olla saab. Selle pärast, et seda saab alati küsida ja lõpuks pole sellele nagu nii vastust. Aga mõnikord on huvitav sellele vastata üritada, sest nii võid palju asju selgeks saada. Viimane 'miks?' jääb siiski vastamata, aga see polegi tegelikult oluline. Oluliseda on need miksid, mis vastatud said.

ILUSAKS JOOMISE VALEM!

An – tarbitud alkoholiühikute hulk
S – õhu suitsusisaldus ruumis (0–10; 0 = selge, 10 = väga suitsune)
L – huvipakkuva persooni valgustatus (1 = pilkane pimedus; 150 = normaalne valgustus)
Vo – Snelleni nägemisteravus (6/6 = normaalne, 6/12 = juhiloa saamise viimane piir)
d – kaugus huvipakkuvast isikust (meetrites, 0,5 kuni 3 meetrit)


TULEMUSED:

...-0 >> tulemus pole saavutatud.

1–50 >> kole tundub vähem koledana.

51–100 >> mittehuvitav isik muutub järsku huvitavaks.

100-... >> koletisest saab supermodell!

Väsinud olen lihtsalt.

Kõik on nii väsitav. Mitte ainult selles mõttes, et tahaksin magada. Mõistus on ka väsinud kõigele mõtlemisest. Jaa nende kahe väsimuse koostööl olen ma tüdinud. Tegelt ma ei ta, kas tüdimus on see päris õige sõna. Päris õige sõna saaks, kui mitu sõna kokku panna.. ma arvan. Tegelt ütleb kõik lause: "Tahan puhata, tahan mäele!" Olgu, teiste jaoks ei ütle, aga teised pole praegu olulised. Kas teised üldse ongi olulised? Hmm, tegelt vist ikka on. Muidu oleks kõik kergem.. muidugi mitte alati. Praegu küll oleks, sitaks. Tegelt JJ Streedi omad oleks ikka olulised, sest ilma nendeta ma vist hüppaks praegu alla kuskilt. Või saadaks lihtsalt kõik nahhui. Ei, tegelt ma saaks hakkama, aga palju raskem oleks. Tegelt ma ju ei teagi.. mis siis oleks. See polegi oluline. Oluline on see, mis praegu on. Ja isegi see pole alati oluline. Vahel teeme me tühisest liiga olulise. Tihti teeme. Ja vahel teeme olulisest tühise. apohh, seda teemat edasi arendades jõuan lõpuks mingi vihjamiseni, aga ma ei viitsi, ei vihja, ei taha. Pole oluline. Mõtlemine pole tore. Või on ikka, aga valitud teemadel. Mõned teemad peksavad seest poolt sodiks. Neid teemasi leiab alati. Praegu ei saa ma neist üle ega ümber. Võib-olla nii peabki olema. Ei, midagi ei pea. Vahel me lihtsalt tahame. Tahame olla kurvad, vihased, masenduses. Mina tahan olla praegu nii nagu ma olen? Mingi osa minust kindlasti. Või ma pean lihtsalt jõudu koguma natuke. Ma ei tea. Ei peagi teadma. Pean ainult seda teadma, et liiga kauaks ei tohi nii jääda. Ajutine nali.

g2g, bye.

Õnn / elu .

Täna filosoofia tunnis kirjutasime, mida tähendas küünikute jaoks 'õnn'. Õpetaja juttu kuulates mõtlesin "bulllllllshiiiiit". Kes on üleüldse nii tark, et defineerida õnne või elu? Mitte keegi, kuigi kõik üritavad, aga täppi nad ometi ei pane. Ega ilma asjata pole nende kahe asja jaoks mõeldud eraldi sõnu. Õnn on õnn ja elu on elu, lihtne. Keegi ei saa öelda, et õnn on vot täpselt see, mis mina ütlen, sest vat kellegi teise jaoks ei ole nii.

Ja ma tean, olen isegi püüdnud neid kahte asja sõnadesse panna, aga mitte kellegi teise jaoks. Enda jaoks. Pealegi pole ma kunagi väitnud, et ma sellega hakkama sain (;

Pimedas on kõik ilusad.

Te kõik teate ju seda kollast silda, mis Eedeni juurest üle Emajõe läheb. Jah, see sama kole ja lagunev sild. Aga kas teate, et pimedas Anne kanali kaldal istudes, on see sild hoopis kenam, need tuled on ilusad ja kõik. Pimedas on isegi Anne kanal ise kena. Nii hea on seal istuda ja rahulikku vett vaadata, milles vahel vaid mõned pardikesed ujuvad, või siis vaatan seda silda. Mulle meeldib. Hea on seal mõelda ja lihtsalt olla.

Sügis; õpetajatepäev.

Sügis on masendav. Mitte ainult see ilm ja kõik. Tegelikult on langevad ja värvilised lehed isegi ilusad. Ja ööd on ka ilusad, juba teist korda läksin tiiruga koju, et mõelda ja nautida sead õhtut. Aga olgem ausad, talve pole tal millegagi üle trumbata. Igaljuhul, just sügis on see aeg, kus mul tekib üleväsimus ja mingi stressi taoline olek. Kool-trenn-autokool ja ega millekski muuks aega jäägi. Päeva lõpuks olen lihtsalt nii läbi omadega, et ei jõua muud peale teleka vaatamise teha. Selle pärast ei edene mul kuidagi raamatu lugemine ja kitarri harjutamine on ka unarusse jäänud. Nojah, selle viimase tegevusega on üldse see jama, et keel katki. Kui ma selle avastasin, siis istusin oma toas nagu üks suur õnnetusehunnik ja üritasin kuidagigi seda kellekest kinni panna. Saaks vähemalt nii kaua kuidagigi mängida, kuni uued keeled ostan ja ma ausõna ei tea, kuna ma selleni jõuan. Olgu, see selleks.
Tegelikult tahaks lihtsalt mäele. Ei, mitte lihtsalt mäele - Slovakkiasse suurele lumega kaetud mäele. Lauaga sõitmine on nii kuradi rahustav.. või noh, närvi võin ma ikka minna, kui millegagi seal hakkama ei saa, aga see pole sama, mis praegu. Praegu on selline suur-suur tüdimus kõigest/kõigist. Mäel olles probleeme ei eksisteeri, mitte selliseid. Kui neid tegelikult ongi, siis seal ma neile ei mõtle. Ma usun, et kõik, kes lauaga natukegi tegemist on teinud, saavad aru, mida mõtlen. Teised ei peagi saama, minge proovige lauatada, siis saate. Tegelt oleks nii tore, kui mul oleks kuskil ilusa suure mäe otsas oma majake ja ma saan seal aegajalt puhkamas käia. Kõlab toredalt.
Aga tegelt mul pole midagi hullu viga. Väike väsimus, stress - mis nad ära ole. Küll üle lähevad ;)

Muide, täna oli õpetajate päev. Õpetajat minust ei saa, päris tõsiselt kohe. Kaua ma ikka jõuaks ennast tagasi hoida ja neile mitte kallale minna? :D Juba niigi pidin mõne ukse juurest ära tõmbama, ütlesid kohe, et koolivägivald. Vägivald my ass, nad pole vägivalda näind, ma ütlen ;D Ei tegelt. Õpetamine oli küll suht-koht võimatu, aga tegelikult oli isegi tore. Oleks ise pidanud ennast rohkem kehtestama, oleks nemad ka rohkem kuulanud ja kaasa teinud. Aga vähemalt olid väiksed poisid õnnelikud, et Maxu neile tundi andis "Maxu oleme sõbrad" ;D Naerda sai ka. Oi, kui hea tunne oli kodus kingad jalast võtta, põrand oli nagu vatist tehtud.. nii pehme ja mugav. Kätši jallud on harjunud pehmete, mugavate, suurte ja armaste tossudega mitte kingadega, mis lisaks kõigele on number/kaks mulle väiksed. Nu olgu, see selleks. Vahva oli tegelt ja ma ei kurda..väga. Võib-olla natukene, aga see poleks ju mina kui ma ei kurdaks veits või natuke rohkem (:

Olgu, aitab praegu.
Kätlin.

Sorry, blame it on me.

As life goes on I'm starting to learn more about rensponsibility. I realize everything I do is affecting the people around me.
So I want to take this time out and apologize for things I have done and things I have not occurred yet.
And the things they don't want to take rensponsibility for. You can put the blame on me.

Tere,

"Noh, mis tunne on täisealine olla?" No kuulge, küsige siis midagi normaalselt vähemalt. Oo, hull valgustus tuli kohe pea kohale. Elu on niiiiii muutunud nüüd, kus ma olen juba tervelt päeva 18 olnud. Ühe sõnaga, see on nagu VÄGA loll küsimus. Vanus nagu vanus ikka. Muide, EI, ma ei jooksnud esimesel võimalusel poodi alkot ostma. Ärge küsige enam nii!!!!!! ;)
aga Tänud kõigile, kes õnne soovisid muidugi. JA eriti neile, kes kohal käisid ja peo toredaks tegid. Isegi need, kes ennast korrakski kohale vedasid, armas teist ! :)

Tegelt tahtsin öelda, et trenn on tore. Päriselt ka! Joeli gruuvi-tants on ka lahe. Näeme, siis tantsime. Nunnu ju ;D Trennikaaslased on armsad, treenerid on armsad, kõik on armas seal. Now and forever! Jj Street kindlustab siis selle, et kui mul peaks tahtma stress, masendus või midagi analoogset peale tulla, siis see neil ei õnnestu. Thats so nice. & muidugi on mul veel kitarr. Nii lihtsad asjad teevad elu positiivseks :)



Thats all, have a nice life.

"Kunst olla hea"

tarku mõtteid, mida sellest raamatust leidsin, on suhteliselt mitu ja mõned tahtsin siia kirja panna. Pole mõtet vast nende jaoks mitut eraldi teemat tegema hakata, kuigi nad on erinevatest teemadest. Ühesõnaga panen siia kirja nad.

"Täiuslike inimesi pole olemas ja me peaksime ette vaatama nendega, kes arvavad, et neil pole vigu ega puudusi. Päev, mil usume, et oleme ideaalsed, tuleb otsast peale hakata."

"Midagi saame me alati ära teha. Kui me ei saa ravida, siis saame leevendada. Kui me ei saa leevendada, saame lohutada. Ja kui me enam lohutada ka ei saa, siis saame lihtsalt olemas olla."

"On üldlevinud arusaam, et igaüks peab oma muredega ise toime tulema, mitte nendega teisi koormama. See mõteviis on päris kindlasti vale, sest kui üks küsib teiselt nõu, võidavad mõlemad. Küsija saab nõuande ja vastaja saab kaasinimesega mõtteid vahetada. See, kellelt nõus küsitakse, tunneb ennast reeglina austatuna ning kaasinimesega mõtteid vahetades kasvab ta inimesena. Nõuküsimine näitab, et me usaldame oma kaasinimest. Nõuküsimine on nagu üks viis kingitust teha."

"Tõeline headus on tahe head teha ja see tahe teoks teha. Hea olemise motiive on mitmesuguseid, ka egoistlike, kuid kuni mõeldakse kaasinimesele, on tegu hea. Ja lõpuks loeb ikkagi tegu, mitte mõte."

"Pole lihtne inimeselt nõuda, et ta lõpetaks vihane olemise. Viha on tunne, mis ei allu päriselt meie tahtele. Kuid seevastu on meie enda teha, kas elame selle tunde välja."

"Ei saa pidevalt elus edasi tormata, ilma et naudiksime ja hindaksime seda, mis meil on. Me ise otsustame, kas klaas on pooltühi või pooltäis, kas olla sellega rahul, mis meil on või mitte."

"Ent iga kord pole vaja asja teisega arutada. Vahel on vaja hoopis iseendaga üksi olla. Selles kollektiivses ühiskonnas, kus me praegu elame, on meil harva aega iseenda jaoks, et järele mõelda, iseendale silma vaadata ja endalt küsida, kes ma olen, kuhu ma lähen ja miks."

- Stefan Einhorn.

Kuidas on võimalik teha seda, mis on võimatu? Vaimustusega.
P. Coelho

Reply.

Ma küll mõtlesin, et vastan otse, mida ma põhimõttleiselt teengi, aga panen selle siia kirja, sest MSNis ei saaks ma nii põhjalikult kirjutada ja rääkida ma hetkel ei saa ning ei oskaks ennast nagu nii välejendada. See, kellele see vastus mõeldud saab ise aru.

Alustaks sellest, et minu eelmine postitus ei olnud suunatud Sulle. See oli lihtsalt mõte, mis pähe tekkis. See polegi tegelikult oluline, aga tahtsin selle kõigepealt ära mainida. Ja sellest eelminst lugesin kuskilt ja kirjutasin siia. Sellega ei mõelnud ma, et ma arvan, et teised ei tea, et ka mul on probleeme. Ega et Sina või keegi teine arvaks, et ainult temal on probleeme jne. Selle all mõtlesin, et isegi kui mõni inimene näeb välja muretu.. osad näevad.. siis tõenäoliselt on ka temal omad probleemid.

Nii.. ma ei väidagi, et armastust saab ise tekitada / välja mõelda. Ei saa tõesti. Ma väljendasin ennast valesti. Kui ma ütlesin, et tunded mõtleme me välja peas ja saame neid muuta, siis ma ei mõelnud seda nii, et kõike saame ise mõelda jne. Armastus, vihkamine ja sellised tunded tekivad küll peas, aga selles osas, mida me kontrollida ei suuda. Ka kurbust, rõõmu, õnne ei saa me ise tekitada, aga saame neid natuke muuta.. juurde tekitada, vähemaks võtta. Seda kõike aegamisi.
Seda ma seletada ei oska, kuidas me südames valu tunneme.. kuid tegelikult ei tunne ju süda tuneid. Liblikad kõhus on aga hormoonidest. Armastusega, mida me tunneme vastasoost isiku vastu kaasneb füüsiline tõmme, mis peakski vist need hormoonid möllama ajama. Täpsemalt ma seda seletada ei oska, sest pole seda eriti uurind.
"Tähtis pole mitte see, mis on meie ümber ja meie ees, vaid mis on meie sees." - See, mis on meie sees, ongi meie mõistuses. See pole ju tähtis, kui suur on meie maks, kopsud, veresooned. Oleneb muigugi, kuidas seda lauset mõista tahetaks, aga ma oletan siiski, et sa päris nii ei mõelnud, vaid räägid siiski inimese olemusest ja iseloomust. Aju on see, mille abil me mõtleme, liigume.. elame. Aju juhib kõike meie sees - hingamist, rääkimist.. kõike noh. Tunded ka.

Ma ei väidagi, et positiivselt mõtlemine tähendab seda, et oled koguaeg rõõmus ja õnnelik, ei. Ja mina ei ole samuti megalt õnnelik. Ma ei usugi, et on võimalik väga pikka aega järjest õnnelik olla, sest täpselt nagu sa ütlesid, kui olla koguaeg õnnelik, siis ei saagi lõpuks aru, mis on õnn. Eelmises postituses ütlesin ka, et vahel tulebki nutta, et kõik halb su sisse ei koguneks ja masendus ei tekiks. Ma usun, et õnn on hetk, mida tunned mõnede sündmuste korral. Mõni kord kestab see kaueb, mõni kord vähem, aga päriseks ei jää ta kunagi. Jah, on inimesi, kes peavad end õnnelikeks, aga see ei tähenda seda, et nad 24/7 õnnelikud oleks, vaid seda, et nad on oma eluga üldiselt rahul.
Õnn ja kurbus on kaks äärmust. Nende vahel on ka võimalik olla. Samuti nagu armastus ja vihkamine on kaks äärmust - kui sa inimest ei armasta, ei tähenda see seda, et sa teda tingimata vihkad ning vastupidi. Kui sa pole õnnelik, ei tähenda see, et oled tingimata kurb. Täpselt nagu peab vahe peal olema kurb, peab ka vahel olema õnnelik. Mõlemat mitte liiga kauaks, sest õnne tähendus ununeb, kui seda koguaeg tunda ja kurbus sööb sind seest. Ma ei tea, kas Sa mu mõttest täpselt aru saad. Võib-olla ei saa ega hakkagi saama, sest täpselt nii palju, kui on inimesi on ka sellest asjast erinevaid arusaamasi.

Mis on siis positiivne mõtlemine? Mina olen aru saanud, et see, kui probleemide üle oled õnnetu vähese aja, üritad neist kiiresti üle saada ning leiad elus neid positiivseid asju. Tunnete muutmise all mõtlengi seda, et suudad negatiivsetest asjadest üle olla.. või.. ma ei oskagi seda sõnastada. Võib-olla mõistad.

Küsimus: kuidas peaksid inimesed sulle näitama, et nad Sind armastavad? Olgu, ma arvan, et Sa ei oska ise ka sellele vastata ja pole vaja. Põhimõtteliselt saan ma sellest aru. Või kui oskad vastata, siis vasta.

Tunded on peas mitte südames!

Millegi pärast märgatakse oma elus palju rohkem halbu sündmusi kui häid. Ma mõtlen, kui juhtub midai halba, on inimene kurb või isegi masenduses.. loogiline, eks. Kurb isegi siis, kui see sündmus pole midagi väga suurt. Lihtsalt väike negatiivne asi. Positiivseid asju ei panda tihti peale tähele, on vaja suurt sündmust, mis kellegi õnnelikuks teeks. Öeldakse, et õnn on väikestes asjades ja seda ta ka minu arvates on. Probleem on aga selles, et tihtipeale ei märka ega tunne me neid väikseid asju ära. Peaksime õppima rohkem neid märkama ning väikeste negatiivsete asjade üle vähem mossitama. Palju-palju toredam on ju olla rõõmus kui kurb. Või ei!? Ja mitte ainult väliselt rõõmus või hetkeks. Nagu päriselt rõõmus. Ma ei tea kuidas, aga mina olen viimasel ajal oma eluga suhteliselt rahul. Probleeme on ikka, aga ma ei tee neist suurt numbrit. Elu pole ilma probleemideta, ma tean seda ja suudan sellega elada. Ja vahel peab nutma ka, sest muidu koguneb kõik enda sisse ja tekibki masendus.
Kõige tähtsam on meeles pidada, et masenudus, kurbus, rõõm, õnn, armastus jne - kõik tunded mõtleme me välja oma peas. Lihtne! Süda ei tunne midagi, tema töö on vaid verd pumbata. Tunded mõtleme me välja kuidagi teisiti kui tavalised mõtted, kuid tegelikult on nad siiski meie peas. Alateadvus vms.. kui üritada, suudame me neid muuta ja "taltsutada". Alguses ainult natuke, kuid asi seegi.

Ühesõnaga, mida ma öelda tahan on see, et pole mõtet väikeste asjade üle kurvastada, olge pigem rõõmsad, et seeprobleem nii väike on! Ja otsige oma elust neid väikesemaid ja suuremaid positiivseid sündmusi.
Õnn pole eesmärk, õnn on eluviis (jah, see on mu lemmik lause)!

Tera.

Absoluutselt kõigil on probleeme, ja kui teile tundub, et mõnel inimesel ei paista olevat, siis ärge selle õnge minge - tal on teist tüüpi probleemid.

No muidugi, muidugi. Seda oligi oodata. No on alles ilma roju! Kõik iluad ja toredad plaanid PIDID lihtsalt metsa minema. Aga mida sinna parata saab!? Ei saagi. See ongi elu ilu :D

Suvi saab varsti läbi ja ma pole õieti puhatagi saanud. Võib-olla oleks siiski targem olnud vaid üheks kuuks tööle minna.. vähemalt oleks puhata saanud korralikult. Samas nüüd saan rohkem raha ja see on ju tore. On mida kulutada, ei pea vanemaid peksma. Praeguseks. Masendav on mõelda, et esimesest palgast on kaardil alles vaid 50 krooni ja sellegi olen ma Railile võlgu. Nii ta läheb. Kõik panused on pandud järgmisele nädalale. Siis lõpuks tööst vaba. Tegelikult olen vaba juba laupäeval (jah, kõigest kaks päeva veel, aga need kaks päeva venivad nagu kaamli ila, tõega). Huvitav, huvitav, mida suvel mulle siis veel pakkuda. Loodame ikka parimaid ilmasi. Tean, see nädal pole just eriti pikk aeg, kui pole hullu. Lohutan end sellega, et järgmine suvi on kõik parem, siis on üks suur pidu ja pillerkaar. Gümnaasiumi lõpp siiski ju - "the end of the begining". Fäänsi! Harjumatu mõelda, et siis on selle kooliga asi ühel pool. Siiski 12 aastat, suurem osa mu elust, on veedetud kooli seinte vahel. Seal on nii-nii palju toredaid hetki olnud. Naljakas, alles nüüd, kui olen käinud kaks kuud tööl, suudan hinnata, kui tore on kool tegelikult. Muidugi mõistsin ma juba varem, et kool polegi nii hull ja ilma selleta oleks kordi igavam. Aga nüüd oskan ma tegelikult hinnata, milline vabadus meil seal on. Üldse paneb see tööl käimine mõtlema tulevikule - ei kujutaks ette, et kunagi sellist tööd tegema hakkangi. Ei, see pole minu jaoks. Järelikult pean hakkama õppima, pingutama. Loodame, et ka kooli ajal nii mõtlen ja ennast tõsiselt käsile võtan. Ma tean, et see on tegelikult minu oma teha, aga minu iseloom on teada. Kuid annan endast parima. Võib ju ühe aasta kaheteistkümnest pingutada ja vaeva näha. higi, verd ja pisaraid tahan näha!!! :D Jah.. aga suvi, vot sellega pean ma ruttu midagi ette võtma. Ei saaks öelda, et ma puhanud oleksin ja veel vähem saab öelda, et ma päikest näinud oleks. Või noh, päevitanud ma õieti ju pole. Suve alguses veidikene. Tegelt see töö polegi nii paha. Mitte ainult selle pärast, et oma raha jne vaid see on hea aja sisustus. Mida ma teeksin muidu!? Igavleksin päevast päeva. Ja nagu ma eespool mainisin, tekitab see töö tahte õppida ja kooli minna. jah..

"Valust ma saan aru, see paneb mõtlema, aga masendusest ma enam ei saa aru. Ma ei mõitsa inimesi, kes praktiliselt teadlikult keeravad oma elu perse, tekitades endale masendust asjade pärast mis kas väärivad seda või mitte, vahet pole, sama teeb välja. Ja siis mulle alati öeldakse, aga sa ei tea kui raske mul on ja bla bla ja selle peale ma tahaks alati öelda ühtteist, kuid hoian end tagasi. Mul on ka raske olnud. Ja mitte mingi pubekakriis, vaid ikka nagu tõeliselt raske. Kuid samas iga inimese jaoks on tema mured alati need kõige suuremad, tuleb osata neid jagada, sest sulle lähedane inimene saab osa neist muredest su õlgadelt ära võtta."

Britta Gassmann aka BB

Lihtsalt lugesin seda, pani mõtlema & meeldis.

teiste vead.

Ükski inimene pole täiuslik - nagu me kõik teame. Meil kõigil on omad vead. Millegi pärast näeme me rohkem teiste vigu kui endi omi. Miski kellegi juures ei meeldi meile, me vingume selle üle. Ütleme ehk isegi, et teame, et võib-olla oleme ise samasugused. aga Sel juhul peaksime me ju ometigi mõistma neid vigu, mõistma, miks keegi teine on nagu ta on või käitub kuidas ta käitub. Aga ei! Teiste vead on alati hullemad, kui enda omad, ning enda probleemid on alati suuremad, kui teiste omad. Tegelikult on selline suhtumine hale. No olgu. Oma probleemid on tõesti meie enda jaoks suuremad, kui teiste omad, sest enda probleeme peame me ise läbi elama, teiste omasi mitte. Kuigi jah, me võime kaasa tunda / mure tunda, kuid see pole siiski kunagi päris sama. Meie enda jaoks.. teiste jaoks ei saa võõras probleem kunagi olla number üks. Seda on tegelikult ka palju palutud. Mitte ma ei väida, et abi palumine on palju vaid see, et nad keskendukis ainult sinule ja oma mured unustaksid sootuks. Võib ju küsida, miks hoopis tema muret number ühena ei kohelda?! See selleks. Põhi teema oli ju meie vead. Me kõik võiksime aeg-ajalt vaadata endasse ja kirdua enda vigu. Enda vigade juures on kõige parem see, et neid me saame muuta. Teiste omasi mitte nii palju. Või kui me tahame taaskord vinguda kellegi mingi omaduse üle, siis mõtleme, kas ka meie sellised pole.. kui oleme, siis saab ju enda peal selgeks teha, miks me sellisedoleme / nii käitume.. on palju kergem teisi mõista. Ja ma tean, et teiste vigade üle arutada on kergem, aga ma ei arvagi, et enda vigade üle peaks arutama kellegagi koos vaid ise endaga. Kellegagi koos on muidugi selle pärast hea, et asjad, mida sa ise ehk ei märka võivad kellegi teise poolt juba ammu-ammu avastatud olla. Jah, alati on kergem süüdistada oma probleemides teisi, alati on kergem süüdistada kõiges teisi. Kuid kuidas nemad ennast sel juhul tundma peaksid? Sellele me taaskord ei mõtle.
Kokkuvõttes tahan ma öelda seda, et miks hädaldada kellegi teise kallal, kui endagagi on piisavalt tööd teha.

Olen kui jää, kes sulab ja ei jää..

mõte.

Miks on nii, et kui sul on pastakas, on paber ning soov oma peas keerlev mõttehunnik kirja panna, on pea nii tühi. Ometigi hetk tagasi jooksis su ajurakkudest tuhat mõtet. Keegi võiks leiutada seadme, mis soovi korral mõtted paberile talletaks. Üks kõik, mis hetkel või kus. Nii ei pea raiskama aega vahendite leidmiseks; mõtted ei vea end peast läbi kiiremini, kui käsi veab pastakat mööda paberit - kõik saaks kirja ja nii oleks kergem.. vähemalt minul.

Usk.

Ma ei usu Jumalat. Olgu see selge. Aga jumal... kes? Lubage öelda: tühi vaimunärimine! Ning ma lähen veelgi kaugemale: ma ei usu jumalusi, kodukäijaid, vaime, laare, kummitusi, ufosid, ingleid, soerdeid ega kalevipoegi. Aga peamiselt ei usu ma Jumalat. Kui jumal oleks olemas, tuleks talle vastu lõugu anda!

Jan Kaus "Tema"

Usume, sest alati on hea
näidata, et kõike tead,
näidata, et pole lahendamata küsimust.
Näidata, et elu on lust,
kui "õigete" reeglite järgi elad.
Näidata, et kuri ei võida kunagi head.
Ja varjata, et need reeglid on lollus,
välja mõtles need keegi tühi ollus.
Varjata, et need reeglid on meie kontrollimiseks
saab allutada rahva nii ehk.
Varjata, et reeglite taga ei peitu head,
varjata, et inimkond tegi vea
lastes end kontrollida olematust jõust
ja osa võttes sellest showst.
Kuid usume ikka, sest paljud ei tea,
et usu läbi kurjus meile lõksu seab.
Tahame näidata, et on kõik korras siin,
näidata, et elu pole piin.
Tehes kurja on hea mõelda,
et keegi ei julge miskit öelda,
sest tehtud tegu sai usu nimel.
Näida, et voolav verenire
ei ole valatud asjata vaid
enne oma jumalalt käsu said.
Näidata, et usk vabandab välja kõik.
Näidata,et sulle jääb alati võit,
kui pühendan end jäägitult talle
- narride jumalale!

Tera... !

Sinuga juhtub ainult head, kui sa ise hea oled. Hea? Aus on õigem öelda. Mitte seaduse ees aus, vaid aus enese ees. Ole, kes sa oled, ainult mitte argpüks, silmakirjateener, kelm, libu - mina eelistan valelikule südamele vähki. Sest vähk võib su varbad külmaks teha, aga see muu teeb kindlasti.

T. Capote "Hommikueine Tiffani juures"


Tegelikutl me ei mõista, kui valelikud me iseenda ees oleme. Ja olles valelik enda suhtes, kuidas saaksimegi olla ausad teiste ees?

Tera... !

Keegi pole sündinud ilma surema. Nagu ei käi me koolis, et lõpetada vaid et õppida. Seega sünnime me ilma, et elada. Võib-olla oleks parem näida suhted. Me ei loo neid ju, et lahku minna vaid selleks, et koos olla. Suremine on lihtsalt elu üks osa nagu lahku mineks üks suhte osa. Kõik peab kord lõppema, nii ka meie. Me elame siin ja praegu. Unistused, eesmärgid tuleb täita selles elus. Ehk ongi olemas elu peale surm, aga sellele ei saa lootma jääda.

Kasutu.

Hetk tagasi jõudis mulle just kohale kui kasutu inimene ma olen. Kas ma olen abiks, kui mind vaja? Ma mõlen, kui mind tõesti vaja. Tõenäoliselt mitte. Mõtlen lihtsalt, et ma tahan olla, aga ma ei oska.. ja nii ma selle jätangi. So like me. Vihkan oma iseloomu, aga arvata on, et ma ainult kirjutan sellest ja mõtlen, kuigi oleks vaja ennast muuta ja tegutseda.. aga millegi pärast ma ei tee seda. Kui ma selle käitumisega oma unistuste täitumise ära nullin, elan ma selle tõenäoliselt üle, aga asi pole selles. Asi pole minus. Asi on kõigis teistes. Näen juba seda, kuidas inimesed, kes mind veel mingil moel vajavad, asendavad mind teistega. Mitte isegi meelega, ma lihtsalt.. asendun kellegagi, kes oma osaga paremini hakkama saavad. Ja siis olen ma üksi ja mõtlen, miks ma ei võtnud midagi ette. Loen seda blogi ja mõtlen, et olin ma ikka loll. Ning olen sama loll edasi. Täiesti mõttetu!
Tegelt olekski vist parem, kui minu asemele tuleks paremad. Minule ei saa loota.. kui ma isegi ei looda. Nii oleks teistele kergem, tõega. Aga võib-olla ma ükskord olen nii tubli ja saan aru, et ainult mõtlemine ei muuda midagi. Mõte on mõte ja selleks ta jääb, teised ei oska mu mõtteid lugeda. Kui oskakski, siis poleks ka sellest suuremat kasu.. mingil määral kindlasti, aga on vaja tegusi.
Räägitakse, et millegi saavutamiseks on vaja oskust unistada. Kui sul on unistus, on sul millegini püüelda. Täiesti õige, aga kui sul puudub teostusvõime, pole unistamisest kasu. Sel juhul on unistamine mõttetu tegevus. Samas on see ehk ainuke võimalus näha oma elus suuri sündmusi jne. Muidugi teeb omamoodi kurvaks see, et miski ei täitu, mõte, et reaalsus pole kunagi selline. Sellega harjub nagu kõige muuga. Parem oleks, kui ei harjuks, sest siis oleks ehk nii palju odiu, et end kokku võtta ja tegutsema hakata. That would be pretty nice!
Tegelikult olen ma ikka veel mõttetu. mõttetu halaja. Virisen, vingun, aga ei tee midagi, et ennast parandada. Nagu ootaks, et kõik kukkub mulle sülle. Ei kuku, ma tean. Aga teeks nii, et tänasest hakkan ma pingutama ka selle nimel, et ma ei asenduks kellegi teisega.. ja kui ma ei muutu. Teeme nii, et sellist valikut enam ei ole!? Ei ole valikut "ma ei saa" ega "ma ei oska". Ja kui ma anna taaskord alla? Ei saa ju, sellist valikut ei olnud ka! Lihtsalt nii. Praegu tuli mõte ja otsustasin nii ja nii ma teengi, sest muud moodi ei saagi. Ei tule mingit jõuluvana, kes mulle toob kotitäie täitunud unistusi või mida iganes. Jah, ei ole nii! Näed siis, mõni kord tuleb siia kirjutamine kasuks ka, mõtted hakkavad liikuma igatpidi. Mis sest, et pooltki siia kirja ei saand, aga see polegi oluline. Oluline on see, et..

pettumine..

Kas on võimalik seletada, mida kujutab endast pettumine?
Pettumine toimub peas. Kui süda mäletab veel sõnu, pilku, käsi. Aga mõistus juba taipab: pettus. Nii sõnad kui pilk.. ja koguni käed.
Ning siis hakkab pea südamega võitlema. Kui võidab süda, on sul nii kerge olla ning sa oled õnnelik.
Kui aga võidab mõistus, võid kergesti kõike vihkama hakata. Ja kõiki.
Ning tuleb hakata endale kinnitama - elu pole üldse nii halb. Tuleb ette koguni õnne ja õnnelike inimesi. Lihtsalt Sinul pole vedanud.
Aga kindlasti hakkab vedama. Teine kord.

O. Robski "Armastusest armastusse"


Asi, mida üle kõige vihkan - pettumine. Üks kõik kelles või milles. Pettumine on sama. Vahel, jah, suurem vahel väiksem, kuid siiski vastik. Mõtled, et miks on antud inimesele kõnnevõime, kui ta seda kasutada ei oska. Isegi lihtsalt vaikimine on parem kui valetamine või tühjade sõnade rääkimine. Keegi ei sunni sind rääkima seda, mida sa ei mõtle. Mina vähemalt ei sunni. Ma ei ootagi teilt midagi. Ja ma ei saa aru miks.. ma ei küsinud ju. Võib-olla olen ma korraks rõõmus, aga selle eest on hiljem, kui pettuse avastan, veel raskem.
Huvitav, kas minu silmadest loeb välja pettumuse?! Kas inimesed on aru saanud, mida ma tunnen?! Kas neid on huvitanud?! Tõenäoliselt mitte.. ei mäleta, et keegi oleks vabandanud või vastanud pilguga, millest peegeduks süütunne. Kui nii on, siis on. Ei saa sinna midagi parata. Tuleb lihtsalt väga valida, keda endale lähedale lasta. Või siis mitte kedagi lasta. Sest isegi head valikud suudavad endast pettuma panna.. peaaegu alati. Tekidavad suuremat sorti pettumuse, kui suvalised inimesed. Loogiline, peavadki tekitama, sest ootused nende suhtes on suured. Võib-olla ei tohiks inimestest lihtsalt midagi oodata.. aga nii me keegi vist ei oska.

klatš..

Üks väsitavamaid asju on kuulata inimesi lõpmatult klatšimas. Kuidas nad suudavad? Lihtsalt päev otsa rääkida kellegist midagi halba.. jummi, what could be better. Jajah! Eriti sobib laita inimeste juures neid külgi, mis sul endalgi olemas. Tore ju. "Iga kord, kui sa näitad kellegi peale näpuga, näitavad kolm näppu sinu suunas." Proovige ;) ja siis mõelge, mis valesti on. Tegelikul.. miks peavad kõik alati HALBA rääkima? Kui tõesti pole muud jututeemat peale inimeste, kes hetkel seltskonnas ei viibi, siis miks mitte rääkida neist hoopis head?! Ei leidu ju inimest, kes oleks üdini halb. Alati on igaühe juures ka midagi positiivset, leidke see! Arutage selle üle. Uskuge mind.. kõrvalistel inimestel on kohe palju parem kuulata. Vahel on mul selline tunne, et ma tõmban end oksa, kui veel ühte klatši kuulen. Tegelikult ei pea seda juttu nii paljugi kuulma, et aru saada täpsemalt, mida räägitakse. Hääle toon ja selline salatsemine reedavad. Ja juba see ajab südame pahaks. Eriti positiivne tuju tuleks, kui inimesed lihtsalt räägiksid kui tore ja abivalmis keegi on. Või midagi muud sarnast. Oeh! Ja ma ei väida, et mina mitte kunagi mitte kedagi taga ei räägi - räägin küll, see on inimestel, või vähemalt eestlastel, loomuses vist. Nõme, ma tean. Igaljuhul teen ma seda harva ja natuke. Samas arutan ma ka teiste positiivseid külgi. Ja ma mõtlen päriselt ka inimestes heade külgede üle rohkem. Kord ma avastasin, et räägin taga ja mõtlen negatiivselt inimesest, kes pole seda väärt ega pole mulle mitte midagi teinud. Lihtsalt teised rääkisid temast halvasti. Lõpuks jõudsin järeldusele, et tegu on igati toreda inimesega, kes on kukkunud kahepalgeliste "sõprade" otsa. Kahju on temast! Ning muidugi on temal ka omad vead ja halvad küljed, meil kõigil on. See lihtsalt on nii ja me võiks kõik koos sellest üle saada. jah..

Igaljuhul, kui teile tundub, et klatšist loobumine on liiga raske, siis olge minu läheduses vähemalt kuss. Ja kui teid kellegi juures midagi väga häirib, siis minge rääkigea tema ENDAGA sellest. Ehk ongi midagi valesti, seda saab ju muuta. Ja kindlasti kohe ärge olge kellegagi "üliheasõber" ning hetkel, mil ta vaateväljast kaob, olete tema suurim vaenlane. Heade sõprade vigu peategi nägema, kuidas muidu saaksite sõbrad olla!? Aga neid ei pea teiste ees mõnitama või mida iganes. Loogiline, et ma usaldan väga vähe inimesti (kahte täpsemalt), tean neid peaaegu terve oma elu ja võin kindel olla, et nemad ei tee mind seljataga maha. Teisi ei julgegi kohe usaldada nähes, kuidas osad käituvad. Kas see ongi inimlik? Loodan et mitte või siis pole ma ihtsalt väga inimlik.

Jah, hakkab vist kätte jõudma see periood, kus tahaksin maale ära põgeneda. See kord vähemalt tean põhjust. Jah, tean. Huvitav, kas inimesed üldse mõistavad, kui palju haiget nad oma sõnadega teevad? Kas nad üldse mõtlevad selle üle? Või teevad nad seda meelega? Ma ei tea, tõesti. Võib-olla ei tahakski teada. See on masendav, kuidas ma üritan positiivne olla ja lõpuks hakkab see isegi välja tulema ja siis on ikka midagi valesti. Alati peab midagi valesti olema. Praegu on sellest raske mööda ka vaadata. Oijah, kurb on olla, tuju on miinustes, midagi öelda ei oska. Polegi oluline. Miski pole oluline.

Tera... !

Kõige valusam on siis, kui sind süüdistatakse milleski põhjendamatult ja laskmata enda eest seista.

Kõik peaks olema hästi. See tähendab.. ongi hästi. Millegi pärast tundub ikka, et midagi on valesti. Või läheb valesti. Ma ei tea. See tunne on kuradi ebameeldiv. Võib-olla kujutan ma endale jälle probleeme ette, võimalik. Loodan seda, sest siis ma saan sellest kohe üle ja kõik on hea. Tahaks asju ette näha, oleks palju vähaem põdemist ja närvitsemist. Palju vähem raisatud aega. Jah.. võib-olla polegi minuga midagi valesti. Jälle kord on ümberringi inimestel jamad kaelas. Need mõjuvad mulle ka, tõesti mõjuvad. Ei, ma ei mõtle aafrika laste probleeme või midagi sellist. Mõtlen oma lähedaste probleeme, nende, kellest hoolin. Raske on nii, et sa ei oska nende olemist kuidagi paremaks teha, ei oska neid aidata. Kuigi tahaksid. Tekib selline tunne, et sa ei hooli ega ürita. Tegelt ei ole nii. Mina tean seda, aga kas nemad teavad? Ma tean, ei oska oma tundeid väljendada ega midagi. Hoian kõike oma sees, nagu ikka. Loodan samas, et mind mõistetakse, samas tean, et keegi ei oska mõtteid lugeda. Ei, sellel kirjutisel pole ühte kandvat mõtet. See läheb täpselt nii edasi, kuidas mu mõte käib. Vahel tahaks lihtsalt ajsu kirja panna, sest öelda ei oska. Ma ei tea miks ma ei oska. Näiteks ei suutnud ma välja öelda, et keegi on mulle ka kallis. Ma ei tea miks. Lihtsalt ei tulnud sõnad välja. Olin lihtsalt seal ja vaikisin. See kord ehk ei olnud sellest midagi, aga kui ma ei suudagi kunagi öelda, mida ma mõtlen, võidakse minust valesti aru saada. Arvatakse, et ma ei hooli. Jälle, aga hoolin ju. Kõik peab nii kuradima keeruline olema. Võiks ju palju kergemalt, aga ma ei oska. Ma ei oska üldse mitte midagi. Ma ei oska öelda midagi lohutavat neile, kes lohutust vajavad. Ei oska. Sellest on kahju, sest ma tõesti tahaksin neil tuju paremaks teha. tahaksin, et nad ennast paremini tunneksid. Jah..

Tera... !

Jah, ma tean, et tõenäoliselt kisub kõik varsti metsa. Väga varsti! Kuid see ju ei tähenda, et ma praegu peaksin juba selle pärast mossitama. Siis on aega küll, kui täbar olukord käes on ja kõik metsas on ju. Las ma siis natukene veel säran ja olen õnnelik.

Niisama mõtlesin...

See on vist koht, kus peaksin meelde tuletama oma vana terakese.

"Kui keegi on kättesaadav, teda ei taheta. Kui aga see keegi on kättesaamatu, joostakse tema peale tormi. Täpselt nii on. Siis, kui on keegi, kes sind tahab, pole ta huvitav. Sel hetkel, mil ta huvitama hakkab, on ta kättesaamatu."

Aga kas praegu on ka asi selles? Või kas üldse on see jutt mu tujuga seotud?

Sedasi...

Keeruline inimene olen. Samas kõik me oleme keerulised nii iseenda kui teiste jaoks. Ühel hetkel tahan olla vaba, teisel aga soovin, et mul oleks keegi. Muidugi on see kõik seletatav.. minu jaoks. Tahan vaba olla, sest ei ole leidnud kedagi, kellega midagi aretada. Üldiselt tahaks jubedalt sellist inimest leida, tahaks armunud olla jälle. Olen selle täiesti ära unustanud ega oska enam armuda. See on kurb! Mingi lähedusvajadus kipub jälle peale, aga see pole selline nagu varem oli. Võib-olla on asi kevades. See oleks iseenesest loogiline ju. Ilmad lähevad soojemaks ja ilusamaks. Positiivsust on palju ja tahaksin seda kellegagi jagada. Oh well! Tuju on hea nii või naa.

The hole truth about Une Mati.

Kunagi ammu lugesin ühte raamatud Une Matist. Ehk on mul see veel kuskil alles ka, ei tea. Seal oli teda kuutatud kui pikka ja peenikest härrat, kes kandis korraliku lillat smokingut ja torukübarat, käes olid tal valged kindad ja selline must kepp. Täpselt ei tea, kas see kepp pidi olema jalutuskepp või võlukepp, see selleks. Raamatu teksti ja piltide alusel võis aimata, et tegu on väga korraliku ja disiplineeritud mehega. Kas nii on ka päris elus?

Paljud arvavad kindlasti, et Une Matisi on ainult üks nagu jõuluvanasigi. Nii see ei ole. Une Mati on amet nagu iga teine amet. Võib-olla selline salapärasem tõesti jah, aga siiski mitte midagi ülierilist. Ei ole just raske oma piirkonnas õhtuti ringi liikuda ja inimestele liiva silma puistada. See töö on võrreldav ajalehekulleri tööna. Ka Une Mati peab oma liiva algselt oma raha eest välja ostma, hiljem saab nii palju tagasi, kui palju ta on suutnud laiali jagada, väikse kasumiga muidugi. Väga lihtne. Probleem on aga selles, et paljud liivamüüjad on oma hinnad lakke ajanud ja suurema kasumi saamiseks otsitakse odavama liiva müüjaid. Nii võidakse sattuda diilerite klientideks. Nende liiv pole väga kallis, kui nende liiva sisse on segatud igasugu muid aineid, et tunduks liiva rohkem olevat. Mõju on aga muidugi kehvem. Seega on kõige ohutum osta liiva tehastest - mõistlik hind ja hea kvaliteet. Tehaseid pole aga väga palju ning osade Une Matide jaoks asuvad need liiga kaugel.

Nagu ennist mainitud sai, on Une Matisi mitu. Igaühel neist on oma kvartal, kus ta peab iga öö und puistamas käima. Kvartalid pole suured, sest une Matisi on üpris palju ja pealegi ei jõuaks nad liiga palju. Nad ju kõigest inimesed.

Igaüks on läbi elanud unetuid öid. Nende põhjuseks on kas halva kvaliteediga liiv või Une Matid. Nimelt on mõnedest Une Matidest alkohol võitu saanud ja nad elavad joodiku elu. Veedetakse õhtud baaris ja töökohustused hakkavad ununema. Alguses jääb vahele paar unetud, hiljem aga juba terve kvartal. Selliste Une Matidel võib töökoht alles ääda kauaks, sest nad ei pruugi vahele jääda. On küll olemas Une Mati kontroll, aga need töötavad harva ja etteteatatult. Kui aga inimesed kaeblema hakkavad saadetakse tööle Une Kati. Tema ongi eelkõige Une Mati asendaja. Töötab ta nii kaua, kuni leitakse uus Une Mati.

Kõlavad kuuldused, et Une Matid on perverdistunud ja käivad inimesi piilumas ja nendega igasugu trikke tegemas. Ka see on kahjuks õige. Lohutuseks võib öelda vaid seda, et paljud on selle üle õnnelikud. Une Matist on saanud mõndadele lausa nii hea sõber, et päevasel ajal käidakse koos väljas ja õhtul adiatakse teda tööl.

Apteekides on müügil ka roht nimega Une Mati. See roht kannab sellist nime, kuna Une Mati osutas selle rohufirma omanikule erinevaid teeneid (if you know what i mean). Toode sisaldab endas väga head ja kvaliteetset uneliiva. Seega, kui teie Une Mati on muutunud joodikuks ja teie kodu ei külasta või puistab teile silma ebakvaliteetset liiva, siis soovitan seda rohtu osta.

Cut tha crap!

"Everything is okay in the end. If everything is not okay, then it is not the end yet."

B U L L S H * T ! ! !

Lugege vähem muinasjutte ja vaadake vähem seepe.

Esiteks meie elu lõppeb surmaga. Kui surres on kõik sitt, siis see ei tähenda ju, et see pole lõpp. Surm on lõpp. Väljaarvatud siis, kui sa usud hauatagusesse elu või midagi. Mis sealgi saaks paremat olla? Mingi inglid teenindavad sind või midagi? No kuule, kes seda jama ikka usub enam.
Teiseks ei pea kõik hästi lõppema. Vanemad lugesid meile õnneliku lõpuga muinasjutte sellepäras, et halva lõpu korral oleks me nutma hakanud ja mõelnud, et elu on ebaaus. Ongi, aga ega seda ei pea ju lasteaia lastele näitama, lapsepõlves peaks kõik ilus ka tore olema. Seebikad ja movies with happy ending ei tähenda samuti seda, et kõik hästi peab lõppema. Need on ju kõigest näitemängud, inimesed seal on näitlejad ja filmi sisu on välja mõeldud. Lihtne!

Üldiselt on elu täpselt nii hea kui heana sa teda näha tahad. Paraku on enamustel inimestel meelepärane vingumine ja irisemine. Mul ka aeg ajalt. See ei tähenda, et ma aru ei saa, kuidas asjad tegelikult on. Siia võiks nüüd kirutada igasugu tarkuseteri nagu: "Pööra nägu päikese poole, siis jäävad varjud seljataha" jne, aga neid teavad kõik nagunii juba peast ja mis ma hakkan aega raiskama!?

Valimised, ajee.

Kunasest sai normaalseks, et erakonnad võivad üksteist maha teha? I mean.. c'mooon, it's so stupid. Nagu mingi kuramuse pubekate kari. Tõsiselt haige ju. Niigi ajavad närvi need igasugu reklaamid ja asjad, aga no see.. see on lausa nõmedus ju. Need valimised võiks juba kähku ära toimuda. Isegi see jätab külmaks, kes valitakse. Valima ma minna ei saa ega läheks ka. Annaks ma jah kellegile oma hääle. Nagu see midagi muudaks, kes võimule saavad. Hullult armas on see, et nad nii palju rääkida ja lubada oskavad. Ahh, who gives a shit?
Üldiselt on Mart Laari reklaamid minu arvates üle kõige. Vennal on nalja soont noh. Osav, ütleb vaid "jah" ning mina juba naeran. "Kohuke ja kuuletu" - mees ise ka ei uskund, et suutis selle välja öelda, häälest oli kuulda, et oli ehmunud. Ei, tubli ma ütlen, suutis endki üllatada. Ja need Kristlikud Demokraadid. Muidugi me tahame usuõpetust kooli, jipiikajei! Minul isiklikult oli kultuuriõeptusestki kõrini ja seal rääkis kõigest lühidalt igasugu uskudest. "Praegu on valikud kasiino ja kaubanduskeskuse vahel" - koomik, minu arvates ka on kõik noored, kas kasiinos või kaupsis. Nad ei mahuks ära ju?! Ühesõnaga.. mida iganes.

FUCK THA POLITICS !!!

28. veb.

See pole normaalne. Ühe päeva sain koolis käia ja juba jälle haige. Ja kõik on nende kuradi antibiootikumide süü. It sucks big time. Vähemalt said Laguna Beach kaks hooaega tõmmatud ja neid oli tore vaadata. Algul mõtlesin küll, et raudselt pole aega nende vaatamiseks. No ega ma ju ei arvanud, et suudan kohe haigeks jääda jälle. Nüüd panin kolmanda hooaja tõmabama. Vaevalt, et see nii ruttu kohale jõuab, et haigena selle vaadatud saaks. Polegi oluline. Alati saan ju uuesti haigeks jääda - kolm on kohtu seadus! Oleks tore!? No way. Ma ei elaks üle seda. Loodan, et tähetede mängule saan minna, see oleks tore. Yeah! Mitte, et see eriti tõenäoline oleks, et ma pileti saan sinna. Armas, aga mis seal ikka.
Fuuck, kaua ma haige olen. Ausõna ei viiitsi kauem.

Note to myself!

You gotta dance like nobody's watching, dream like you will live forever, live like you're going to die tomorrow and love like it's never going to hurt!

Arsti juures pole äge.

Üks maailma tüütumaid asju on arsti juures käik. Võib-olla selle pärast ma seda vältida üritangi. Aeg ajalt ikkagi juthub. Pärast pooleteise tunnist ootamist tuli arst mu juurde ning küsis nime, vastuse saanud ütles ta "Sul oli ka kunagi aeg...". Kas tõesti? Ma arvasin, et ma niisama istusin seal. Igaljuhul umbes poole tunni pärast sain ma lõpuks arsti jutule. Ootamise juure oli kõige nõmedam see, et mul oli suhteliselt halb olla. Lisaks sellele ei olnud seekord järjekorras ühtegi Rocki mängijat ka :( Näiteks Kristo Aaba, kes on mu "parim sõber" :D See selleks, te ei peagi aru saama. Väga kahtlane oli see, et arsti häirisid mu mandlid rohkem kui see kuramuse alapalavik. Ah, mis seal ikka, esmaspäeval saab kooli ja puha. Kool pole iseenesest hea uudis, aga sellega kaasnevad ka trenn, rocki mägnud ja mägi - tore. Tegelikult on nii, et ma olen jube väsinud. Paks oma tee ära jooma ja siis tuttu pugema.

Muide, mul nüd pikenudsed ja blond pea... mitte! Andeks, ei suutnud kiusatusele vastu panna, teid jälle ninapidi vedad on ju tore :D

Note to myself!

Öösiti võtan ainult valitud kõnesi vastu või ei võta üldse. Need teised võivad igast jamasi kaasa tuua!

Tera... !

Teate, mulle on täiesti mõttetu valetada. Kohe tõsiselt noh. Ma pole nii loll, kui te arvate. Minu lollide silmade taga peitub ka pisike aju, mis oskab mõelda. Ja see pisike aju näeb teid läbi muide. Näen teid nii läbi nagu te oleks läbipaistvad. Kõige mõnusam osa on see, et ma ei pruugi teile öelda ka, et ma juba ammu tõde tean. Lihtsalt, lasen teil edasi valetada, et näha kaugele te jõuate. Võib-olla ma ei ütlegi kunagi. Võib-olla ütlen seda siis, kui mul kopp ees on. Kopp ees mitte ainult teie mölast vaid ehk hoopis mõnest muust asjast. Vahet ei ole. Igaljuhul, kui teile meeldib valetada, siis valetage kellegile teisele. Kõikse parem oleks muidugi, kui te üldse ei valetaks.
Jah, võib-olla pole see jutt mõeldud kõigile vaid kellegile kindlale. Ei, kõigile ikka aga.. eks selle teksti kirjutamiseks oli keegi armas valevorst põhjuse andnud.

Lihtsalt.. mainisin :)

Osavusetipp.

Ma ei saa aru. See pole normaalne, et just nüüd haigeks jään. Head sõbrapäeva mulle! Mitte, et praegu sõbrapäev oleks, aga siis jäin ma haigeks ju. Mul ei olnud ühtegi plaani ju kolmapäevaks, oleks võinud siis halastada, aga eii, EIII. Nädalavahetuseks olid mul ju plaanid, loogiline, et need peavad rikutud saama. Üldiselt ei saa ma alapalaviku ideest aru. Üle ei taha minna juba või? No muidugi olen ma ise ka aru saanud, et enne esmaspäeva pole paranemist oodata. Ehk on nii palju õnne, et palavik tõuseb lakke ja saan nädalakese gripis veeta. Hea oleks ju.. mitte! Tahaks juba vaikselt mäele ronida, raudselt sulab lumi selle ajaga ära kui ma haige ja lõpuks ei saagi ma enam see hooaeg mäele.. see oleks jube nõme muide. Väsind olen juba sellest arvuti ees istumisest. Jah, muidugi saaksin ma mujal istuda, aga see oleks veel tüütavam ju. Nii et ma parem istun lihtsalt siin ja turtsun vaikselt. Nõme, nõme, nõme.

Ps. Teate karjuge minu eest ka homme rockimängul. Jube armas oleks. Ja kui te võitu koju ei too, siis... urr-urr. Ärge asja nii pidi keerake, et mina olen süüdi, kuna ma polnud kohal. Asjad ei käi nii, ma pole rocki mängijagi ju. Kuigi Joel seda arvas. Anname talle adneks, ju ta pole siis väga korvpalli inimene. Võib-olla on asi lihtsalt selles, et ma tundun rocki mängija!? :D Miks mitte..

Seda et..

Ära loe nah! Rocki mägnule lähed homme v? Aga 17. ? (patspats) :P

Õelus

Me kõik olema omamoodi õelad. Tegelikult soovime me kõik aegajalt, et meie kõrval olev isik libastuks ja kõik kondid murraks, et tema asemel mõnda head kohta saada. Mina pole veel ühtegi läbinisti head isikut kohanud ja vaevalt et kunagi kohtan ka. Õelus on normaalne, aga seda vaid piiratud koguses.

Määäel!

Esmaspäevane mäel käik jäi kahjuks ära, aga selle eest jõudsime me eile mäele ja ma arvan, et see oli isegi parem variant. Miks? Sest saime kauem mäel olla. Esmaspäeval oleks aega väheks jäänud vast. Mis seal ikka. Väga tore oli. Tegelikult ei saanud ma aru, miks Maxult see tõstukipulk vms koguaeg alt ära tuli. Noh ühel korral olin mina selles süüdi. Tegelikult tahtsin ma seda tal ilusti panna, aga tuli teisiti välja. Vähemalt saime siiski üles. Sellest me ei räägi, et hakkasime alla tagasi libisema ja, et ma võisin öelda: "ära tõmba mind alla" ja siis hetk hiljem oleks mina Maxu alla tõmmanud. See selleks. Kõige toredam oli siiski see, et ma sain juba vaikselt seda tagurpidi kanti selgeks ja siis läks hoog liiga suureks ning ma kukkusin. Peal oli pisut valus ja eriti midagi aru ei saanud, aga tore oli. Siiamaani mõtlen, et mida see tüüp mult küsis? Arvatavasti, et kas kõik on korras vms. No siis oli ju vastus "ma olen elus" täitsa sobiv? Nojah, vähemalt ma tõusin suht kähku püsti ja lasin veel kähkumini alla. Tegelikult paneb mind imestama tõstuki ülbus. Ma mõtlen siis kui Maxu mu käte vahelt libisies nagu liiiiv. Küll ma üritasin seda pilka ilusti panna, aga ei õnnestund, ta muudkui hakkas vastu. Isegi kurjad sõnad ei aidanud. Lõpuks andsin ma alla ja leppisin poole mäe pelt alla laskmisega. Las ta olla. Tegelikutl sain ma pooleldi üksi ka üles korra. Siis kui Maxu jällegi mul käte vahelt pudenes nagu liiiiv. Sel hetkel olin ma enda üle uhke (mitte siis kui Maxu ära kadus vaid siis, kui üles sain). Üe sõnaga oli siis ülimalt tore ja äge. Teinekordki kunagi vast ikka. Võib-olla jätan ma siis selle pea peale kukkumise osa vahele, aga muidu jah. Kordame :)

Note to myself!

Pea peale kukkumine on valus!

Note to everybody else!

Palun ärge laske mul endas enam pettuda! Ma ei taha enam. Ei jõua ka!

And this goes out to everyone.

Lihtsalt..

Halb tuju. Miks? Ei tea ise ka täpselt. Arvatavasti on põhjuseks paljud pisiasjad. Näiteks sina. Pole hullu, saan üle. Homme tuleb hea päev, eksole!?

Note to myself!

Asjade üle, mille vastust ma nagu nii ei tea, pole mõtet pikalt mõtiskleda. See ajab vaid rohkem segadusse!

Note to myself!

Homme meid võib-olla enam pole!

Kurb (w)

Miks on elu nii õel, nii karm?
Selle asemel, et jätta vaid arm
hoitauseks ja meenutuseks ta eelistab
jätta nooruk lihtsalt eluta.
Mõtlemata, mida tunda võivad
lähedased ja need kes Ta ilmale tõivad?
Neilt kõigilt tahaksin võtta
kurbuse, et nad ei peaks nutma
kibedaid pisaraid, tundma kaotusvalu.
"Tooge mu sõber tagasi, palun."
enamus nii põlvili anub.
Kuid ei, see otsus on lõplik
jääb vaid pilk meeleheitlik.
Saab kõigest öelda: "Puhk rahus!"
ausalt öeldses mulle pähe ei mahu,
millest tal puhata palume?
Oli alles ees ju Tema elutee.
Kahju, selliseid otuseid teeb elu
nagu oleksime me ta väiksed lelud.
Muud öelda enam ei oskagi...
Pidage vastu, olge tublid!

Tera... !

Kui keegi on kättesaadav, teda ei taheta. Kui aga see keegi on kättesaamatu, joostakse tema peale tormi. Täpselt nii on.
Siis, kui on keegi, kes sind tahab, pole ta huvitav. Sel hetkel, mil ta huvitama hakkab, on ta kättesaamatu.

Aga miks nii on?

Ei saa aru.

Ma ei saa aru. Ühel hetkel oled sa hästi armas ja hea, teisel hetkel väldid. Mis toimub?
On see mingi uus võte või midagi? Kui jah, siis mulle see ei meeldi =/

Muinasjutud erinevates metallmuusika stiilides.

Ma ei tea, kes selle teksti autor on, aga liiga hea tekst ju.. :D

POWER METAL Kangelane saabub valgel ükssarvikul, pääseb lohe käest, vabastab printsessi lossitornist ning nad armastavad teineteist võlumetsas.
THRASH METAL Kangelane saabub, tapab lohe, päästab printsessi ja kepib teda. Kiirelt ja tõhusalt.
HEAVY METAL Kangelane saabub "Harleyl", tapab lohe, joob natuke õlut ja kepib printsessi.
FOLK METAL Kangelane saabub sõprade seltskonnas, kes mängivad lõõtsa, viiuleid, flööte ja teisi sarnaseid pille; tantsimisest väsinud lohe vajub väsinult kokku ning jääb magama. Pärast lahkuvad kõik ... ilma printsessita.
VIKING METAL Kangelane saabub lahingdrakkaril, tapab lohe oma võimsa tapriga, nülib sellel naha seljast ning sööb lohe ära, vägistab printsessi surnuks, korjab kokku kõik tema kalliskivid ja väärtasjad ning enne, kui lahkub, süütab lossi põlema.
DEATH METAL Kangelane saabub, tapab lohe, kepib printsessi, tapab printsessi ning sõidab ära.
BLACK METAL Kangelane saabub keskööl, tapab lohe ning torkab selle lossi väravate ette teibasse. Pärast tegeleb printsessi kallal sodoomiaga, viib läbi Tumeda Rituaali, juues printsessi verd ning seejärel tapab printsessi. Seejärel torkab printsessi lohe kõrvale teibasse.
GORE METAL Kangelane saabub, tapab lohe ning loobib tolle soolikad lossi ette laiali, kepib printsessi ja tapab ta. Pärast kepib printsessi laipa, lõikab selle kõhu lõhki ja järab soolikaid. Siis kepib laipa veelkord, süütab põlema ning kepib uuesti.
DOOM METAL Kangelane saabub, näeb lohe tohutut suurust ning mõistab, et ei suuda teda iialgi võita; langeb depressiooni ja tapab end. Lohe sööb kangelase ära ja järelroaks maiustab printsessiga. Nii lõpebki see kurblik lugu.
PROGRESSIVE METAL Kangelane saabub koos kitarriga ning laseb kuuldavale 26-minutise soolo. Lohe tapab end igavuse pärast. Kangelane tõuseb treppe mööda printsessi magamistuppa ning mängib veel ühe soolo, kasutades kõiki konservatooriumi viimasel kursusel selgeksõpitud võtteid. Printsess põgeneb, otsides kangelast, kes sõidaks "Harleyga" ning kuulaks HEAVY METALit...
GLAM METAL Kangelane saabub, lohe ei suuda teda nähes naeru pidada ning laseb ta lossi sisse. Kangelane paneb printsessi kosmeetikakoti tuuri ning üritab lossi kenasti roosaks võõbata.
GRINDCORE Kangelane saabub, vehib umbes paar minutit kätega ja kisendab midagi mõistetamatut, seejärel lahkub.
NU METAL Kangelane saabub räsitud Honda Civicul ning püüab lohega võidelda, ent põleb elusalt ära, kuna ta idiootlikult laiasäärelised püksid võtavad draakoni leekidest kenasti tuld.
INDUSTRIAL METAL Kangelane saabub räämas keebis, teeb lohe suunas igasuguseid sündsusetuid liigutusi ning valvemeeskond heidab ta muinasjutumaalt välja.
GOTHIC METAL Üleni musta riietatud ja musta kiivriga koleda näoga rüütel saabub oma pikki musti juukseid järgi lohistades. Nähes lohet ja printsessi, näeb, et elu on NII MÕTTETU. Siis ta läheb lähimasse nurka ja puhkeb nutma. Lohel viskab üle ja astub ta laiaks...Printsessi käsul..

News!

Kunagised tegijad on nüüd minevik? Täna, 31. jaanuaril, selgus, et tegija-tiitel ei pruugigi jääda terveks eluks. Kaks nooruspõlve staari ja tegijat on praeguseks lihtsad inimesed. Kuidas selline asi juhtus ja kas see on pöördumatu?

"Kunagi käisime koos kossus ja olime tegijad," rääkis Kaisa (pildidl vasakul) Kätlinile (pildidl paremal). Algselt on tegu tavalise lausega, keegi ei oskagi arvata, et sisu on sellel palju sügavam. Nimelt oli just see lauseks, mis kinnitas ametlikult nende kahe staari-hetkede lõppu. Väikese paanika järel mõistis aga Kätlin, et staar on oldud juba kaua ja ehk olekski õige aeg oma troon nooremale põlvkonnale üle anda.

Küsimusele, kas staari-tiitlist loobumine on pöördumatu, ei osanud kumbki kindlat vastust anda. Mõlemad loodavad siiski kunagi jälle staarid olla. "Praegu on palju tegemist kooli ja muu eluga, ei jõuagi ena korralikult staar olla," rääkis Kätlin.

Lil' poetry.

Donovaly.

Vaatan ringi siin toas, mis koduks oli mitu päeva
varsti hüvasti jätma pean armsaks saanud mäega
kuigi tõstukil sõidust sai igapäevane rutiin,
selle kõik ma hea meelega koju kaasa viiks
või kui aus olla, siis see, mis mind ootab kodumaal
pole üldse hea, mind sinna ei tõmba.
Palju parem oleks jääda lihtsalt siia
pole siin mõttetut rahvast, vedenda kes mind piinaks.
Saaksin nautida kõike, mida pakub see paik
on midagi paremat pakkuda Tartul? Yeah right.
Jään igatsema meie mäge, korterit ja rahvast
isegi pisut ehk Tsivood ja Lukast :D
Jäävad alati meelde hetked, mis said veedetud siin
meile südamesse pugenud Donovaly'l.

01.01.2007

Lil' poetry.

Tahaksin teada, miks vahel teeme
otsuseid, mis vere ajavad keema.
Algusest peale teada, tegu on vale,
miks ei tee me teisiti, et oleks parem?
Oma lollust süüdistada on ainuõige,
nedne tegudega vaid halba kaasa tõime,
kuid kas lõpetame ära, rohkem nii ei tee?
EI, oma viga kordame veel ja veel.
Seejärel üritame end vabandada välja:
"Sorry, ma ju elan esimest korda."
Kõige haigem on hoopis see,
et oma vigadega haiget teeme
neile, kes kallid, kes meist hoolivad,
Me peale vihased nad ja noomivad.
Vastame näoga nagu aru ei saaks,
et viga on meis "end muuta ei saa eks"
VALE, vale, vale-vale-vale!
Selline vabandus on, ausalt, lihtsalt hale.
Miks räägime lollust, võiks ju vabandada
ja see läbi kalleid vähem pahandada.

Saabunud see hetk, jama ongi käes
enda ees kedagi sellist ei näe,
keda süüdistada tehtus, oled ise süüdi.
Mõtes sa lubad nüüdki:
"Enam ei tee, homsest olen paerm!"
Ise ka tead, palju sa seda lubanud varem?
Häbi-häbi! Tahaks öelda vabandust,
ei ava see aga võluust
sellesse aega, kus oma tegu muuta
oleks pidanud pahele vastu astuda suutma
juba siis kui see kõik alles toimus
ei oma endi otsuste üle üldse võimu!?

20.10.2006

I've found the one.

http://www.rate.ee/show.php?id=10383050#big_pic

Kuidas ma suutsin siiani elada ilma Temata? Ilus naine.

Tera... !

Ei, tegelikult ei ole nii, et ma tahaksin vaba olla.
Tahan lihtsalt leida kedagi, kelle pärast ei tahaks enam vaba olla ;)
Nii kaua, kuni ma teda otsin, olen vaba!

Tõstukigeeniused 2007 !

Lõpuks sai siis mäel ära käidud. Tore oli muidgi. Väga tore oli muidugi see, et üks tüüp (Sergei) pidevalt mu üle naeris. Mina polnud süüdi ju, et mul tasakaal ära kadus. Ja see pole ka oluline, et ma enda üle nagu nii kõige rohkem naersin. Selle naermise eest tegin ma talle pärast napika ja pritsisin lund varvaste peale (kõrgemale ei saand :D).
Jube tore on see, et Maxuga saime tõstukist lõpuks üles.. KOOS. Erladi proovisime korra (seda ka mitte meelega) ja ei tulnud välja. Koos oli ikka parem. Kõige toredam oli algus. See kui Maxu hüppesse läks ja maandus tagumiku peal mingi elektri kasti peale. See võis valus olla. Märkimisväärselt tore oli ka see, et ta suure salgu juukseid kaotas. Püksid on ka armsalt terved. Ei, tegelt ei olnud nii, et ainult temal õnnetusi juhtus. Ma olin ka seal, mul juhtus ka. Kõige rohkem meeldis mulle pikali kukkuda ja siis mõned meetrid veel edasi lohiseda. Varvaste peal oli ka väga tore tsillida. Ei saa mainimata jätta seda, et tõstuk katki läks ja me oma 20 minutit niisama seisma pidime seal. Ei, meil ei hakanud külm. Kus sa sellega!?
Tegelikult oli jube münus üle pika aja jälle mäel olla. Hästi hea. Reedel saab veel. Ma elaksin seal mäel, kui saaksin. Aga eiii, eii. Mina elan mingis Tartuus. Otsen Tartu ;)

Mägi on elu (kl) !

Jama, see periood ei olegi meil ühelgi päeval reedeti esimene tund vaba. Seda sain ma muidugi teada alles täna teisel tunnlik ehk esimesse tundi ma ei jõudnud, sest ekoolis polnud sinna midagi märgitud. Või siiski oli.. aga ma oleks pidanud miskit kuupäeva vahetama seal, aga seda ma ei teadnud. Mina pole süüdi, ekool on! Järelikult pole meil päeva sees ka ametlike vabasi tunde. See tähendab, et on inglis keel, mis minu jaoks on vabatund. Kõige hullem on aga see, et täna polnud mitte seitse vaid kaheksa tundi. Õelad õpetajad. Kes rääkis, et see periood pidi kergem olema? Tunde on küll rohkem. Ah, mis seal ikka. Ma ei kurda... väga. See tähendab, et kurdan küll, aga sellest pole kasu.

Tegelikult on jube kahju, et mägi veel kinni. Me peaksime ikka enne reedet mäel ära käima ja tõstuki selgeks saama. Jube piinlik oleks klassikaaslaste ees seal tõstukil ukerdada, ise käisime Slovakkias ja puha. Aga seal olid teised tõstukid - paremad! Loodame, et kolmapäeval on juba lahti, sest vaevalt, et ema mind neljapäeval laseb, kui reedel nagu nii lähen. Mis seal ikka. Aga tore uudis on ka. Ma ostisn endale lõpuks mäepüksid ära. Suht armsad on, mulle meeldivad noh ega ma neid muidu ostnud poleks ju. Eile juba vihjasin lauakesele ka, et varsti saab mäele. Jube kahju on vaadata teda seal nurgas nukrutsemas. Tõsiselt kohe. Endal ka kurb teda vaadata ja mõelda, et mäele ei saa. Kohe-kohe saab tegelt :)

Nädalavahetus.

Ma ei saa aru. Jälle üks nädalavahetus, mida on pisut piinlik meenutada ja seekord ei saa ma isegi alkoholi süüdistada. Kurat!

Üldiselt oli nädalavahetus edukas, et puhkus siiski toimis, mida ei saa mõne teise pöhjpödra kohta öelda. :D Valus vesika nädalavahetus oli tegelt.

Reede, 19.01 - The end!

Lõpuks on see käes - kaua oodatud perioodi lõpp. Nüüd võime kõik endale midagi ilusat lubada, välja arvatud need, kes oma asju korda ei suutnud ajada. Või siiski.. ka nemad võivad. Ma luban!

Aga see nädalavahetus paneme möllu!? (paus) NOOOOT! Mäletate küll, pöhjapötradel on veel puhkus. Samas on tõeline põhjus see, et mul pole mitte mingit möllu tuju. Selle pärast saigi ju see puhkus tehtud. Oh well! Aga teie.. teie pidutsege.

Suva.

Inimesed kõnnivad, nad ei peatu - neil on suva... SUVA SOKID!

Tera... !

Kui inimesel on väga raske, siis teeb ta kõik selleks, et uusi raskusi vältida.
Kui ta aga neid vältida ei ürita, teheks näiteks nägu, et tal on suva, siis järelikult pole tal ikka nii väga raske.

News!

Proovieksam.
16. jaanuaril toimus Ülenurme Gümnaasiumis geograafia proovieksam, mida olin sooritamas ka mina. Peale eksamit oli tunne normaalne, olin kindel, et läbi ei kuku hetkeni mil...
Järgmisel päeval, 17. jaanuar, hakkasid levima kuulujutud, et kõrgeimaks tulemuseks oli kõigest 58p sajast, ning enamused õpilased kukkusid läbi. Selline uudis jahmatas kõiki, enam polnudki ma nii kindel oma läbisaamises, olin suhteliselt kindel, et sain alla 45p.
Eksami tulemused avaldati õnneks juba täna, 18. jaanuaril. Sai teatavaks, et kõrgeim punkti summa oli senise 58 asemel hoopis 72. Pinge tõusis... minnes uurima oma eksamitulemust sain teada, et olin selle läbinud 64 punktiga.
Jätkuvalt oli paljude õpilaste töö alla läbisaamis piiri. Õnneks otsustati, et piiri alandatakse 32 punktini.
Soovin õnne kõigile, kes proovieksami edukalt sooirtasid ja veel rohkem edu läheb teil tarvis päris eksami jaoks.

Pöhjapötrade puhkus.
Sellel nädalal sai teatavaks, et pöhjapödrad on otsustanud puhkuse võtta. Algselt polnud teada selle pikkus isegi mitte ligikaudselt, aga näib, et nüüd on nad otsusele jõudnud. Puhkus lõppeb järgmisel nädalavahetusel.
Nimelt toimub järgmisel laupäeval, 27. jaanuaril, TÜ Rock vs. Kalev mäng. Selle võitu minnaksegi suure lauluga tähistama.
"Ei saa ju ometigi siis niisama passida, peab ikka korralikult tähistama!" kõneleb üks pöhjapötradest.

Maxu sünnipäev.
Nagu me kõik teame, saab 5. veebruaril Maxu 17 aastaseks. Pärast pikka heitlus iseendaga, kas pidada või mitte, otsustas ta siiski mitte pidada. Nüüdseks on plaanid juba muutunud. Sünnipäev toimub ja kuidas veel. "Kes ei ropsi, see autoga koju ei saa, sest tal pole selleks piisavalt põhjust," need karmid sõnad ütles pöhjapötrade ema R.
Korraldajateks pole ainult Maxu vaid ka tema ema R ja veel kaks inimest. Koht pole veel täiesti kindel, aga võib oodata väga spetsi kohta ja ilgelt lahedat pidu.
P.S! ärge Maxule õnne soovige. On tegu küll tema sünnipäevapeoga, aga see toimub enne viiendat, seega EI TOHI SOOVIDA!

Perioodi lõpp.
Jah, see on tõsi. See nädal on selle perioodi viimane. Sellele viitavad massilised gümnaasiumi järelevastajad. Veel viimased pingutused ja siis saab natuke puhata, kuid ärge sellega liiale minge, muidu tuleb järgmise perioodi lõpp sama hull, kuid siis on ju kevad!
Tehkse siis kähku oma hinded korda, homme on veel viimased võimalused!

See on tänaseks kõik. Tänan teid lugemast!

No respect for you.

Oh my god, Becky, look at her face. It is soo ugly!
She look like one of those wannabe politics.

Küsimus: Mille kuradi pärast topitakse kõik kohad neid inetuid valimisplakateid täis?

Need on tõsiselt rõvedad. Mingid haiged lõustad vahivad koguaeg vastu. Isegi bussiga ei saa enam linnas normaalselt ringi liikuda. Oleks ju võinud miskit loovamat ja ilusamat välja mõelda. Neid vaadates tekib iga kord tuju minna ja need plakatid täis sodida või nad lihtsalt maha tirida. Sodimine oleks iseenesest lõbusam variant. Südame ajavad pahaks! Hui tahakski keegi selliseid lõustu valima minna. Mina korraldaks sellise nahhaalsuse eest streigi ja ei läheks üldse valima enne kui need debiilsused maha võetakse, kõik võiksid minuga ühineda. Kui aus olla, siis ma pole veel valimisealinegi, aga ega see midagi ei muudaks.

Häbi neile kuulsustele, kes teevad pähe näo, et nad hullud poliitikud ja neid see pahn huvitab. Hohoho, lähen poliitikuks, olen äge. Igav hakks või? Minge purustage maailmarekordeid või aidake näljahädalisi parem. Mul oleks piinlik ennast niimoodi maha müüa. Ära ostetavad kaltsud olete! No respect for you.

Teeks tartlastele heateo ja põletaks kõik need plakatid öösel ära. Kas keegi ühineks minuga?!

Pöhjapödrad on ajutiselt puhkusel!

On levimas kuulujutt, et pöhjapödrad on võtnud endale puhkuse. Tõsi ta on. Miks ja kuidas langetati selline otsus?

Esmaspäeval arutades viimase nädalavahetuse sündmusi jõuti lõpuks ühisele järeldusele, et hoog on tiba liiga suur. Järeldust aitasid teha erinevad sündmused. Suurimaks põhjuseks peeti just lapupäeva ööd vastu pühapäeva.

Ilmselt oli viimane nädalavahetus neile liiast ja nad otsustasid pisut aega maha võtta. Rõhutan sõna PISUT, sest päris ära nad nüüd kohe kindlasti ei kao. Lihtsalt pisut vaiksem periood mõnda aega.

Nädalavahetuse sündmusi kumbki kahjuks komenteerida ei soovinud. Küll aga räägivad mõlemad sellest, et vaikne perioodi ei tähenda neile tingimata korraliku perioodi, pigem võiks seda nimetada siidri/gini perioodiks. Sellest võib järeldada, et pidudele tasub neid siiski kutsuda.

Kuna toimub comeback?

Seda ei osanud kumbki osapool kindlalt öelda. Nimelt oli neil algselt mõtteis 5. veebruar, aga segavatel asjaoludel otsustati kuupäev määramata jätta. Ei osatud öelda isegi puhkuse umbkaudset pikkust. Vihjati vaid, et puhkus võib piirdud kõigest selle arginädalaga. Samas võib see kesta mõni nädal või isegi kuu kauem. "Kõik oleneb sellest, kus mis toimub ja kuidas meil tuju on. Kindlaid piiranguid me endile seadma ei hakka. Piirangud on ikka rohkem ületamiseks mõeldud," kõneles üks pöhjapöder. Ootame näeme.

NB! Neile, kes aru ei saanud. Tegemist pole põhjupõtradega vaid pÖhjapÖtradega. Ma ei pea silmas neid jõuluvana sõbrakesi vaid miskit muud.

Teisipäev 16.01.2007 - Geo proovieksam ;)

Täna oli siis see armas geograafia proovieksam. Mis ei olnduki eriti raske, aga raskem kui ma arvasin. Loogiline. Läbi sain vast ikka. Muidugi on vägagi usutav ka see, et mul tuli tuju end üllatada ja kukkusin läbi. Naljakas.
Peale eksamit oli tunnike vaba aega. Muidugi oli ka võimalis külastada Gordoni tundi, aga ju siis oli meil paremat teha. Nagu näiteks taga mattide juures pikutada ja aega surnuks lüüa. Ma oleks peaaegu magamagi jäänud sinna, mis oleks iseenesest kasuks tulnud. Nimelt ei jäänd ma õhtul kuidagi magama, alateadvuses oli ehk mingi närv sees või midagi!? Kui ma olin alles silmad sulgend, helises äratuskell. Pidasin seda algselt kõneks, aga minu kahjuks oli see siiski see kuradima kell. Ei tea, pole oluline. Eniveiiz ei lasnud Maxu mul magama jääda. Ta pildus minu suunas paar toredat ähvardust (seoses möödunud laupäevaga) ja minu püsti tulek oli suhteliselt kiire.
Ma päris täpselt ei saanud aru, miks pidi geofraafia tund toimuma. Meil oli just see eksam ju siiski. Taibukus! Vahet pole, lahendasin terve tunni sudokusi. Korraks tegin õpiku ka lahti, et targemat muljet jätta. Tegelikult polnud see isegi vajalik.
Eesti keele tund oli ka "tore". Arvutisse me jälle ei läinud, sest õpetaja reageeris mingi mõttetute komentaaride pärast üle.
http://www.koolielu.ee/pages.php/03030405?txtid=4190&mode=readcomment
No tõesti, kas keegi üldse loeb neid kommentaare - vaevalt. Aga mis seal ikka, ta on alati omamoodi olnud. Ei, tegelt on ta toredam kui müningad teised õpetajad.
Viimane tund oli füüsika, mis sai suhteliselt kiiresti läbi, aga mitte pissavalt kiiresti, et õigele bussile jõuda ja seejärel trenni. Jäin oma kümme minti hiljaks oma lahendusega. Samas, kui aus olla, olen ma nagunii liiga väsinud, et mingit jõutrenni teha. Ehk oligi parem, et ei jõudnud trenni. Tegelikult oleks tahtnud siiski minna, sest ka eelmine kord ei jõudnud ma sinna ja kodus rikutakse järjekindlalt mu tuju. Aitähh! Kaalun tõsiselt plaani peale keskooli kuskile kaugele-kaugele õppima minna. Või midagi muud tegema. Eesti ülikoolid ei tundu üldse huvitavad, tahaks midagi põnevat (mina ju).
Tänane päev on suhteliselt läbi ka minu jaoks. Praegu lähen magan pisut, ärkan üles ja vaatan, mida teha ning lõpuks lähen jälle magama. Boring. Nädalavahetuseks peab midagi head (mitte alkohoolset) välja mõtlema.

Note to myself!

Päris eksamiteks hakkan küll varem õppima!

"Parimad sõbrad."

Miks me oleme nii öelad? Suhtume negatiivselt inimestesse, kes seda kuidagi välja teeninud pole. Lihtsalt selle pärast, et keegi ütles tema kohta halvasti. Peaksime ju suhtuma halvasti neisse, kes halvasti ütlesid, sest nemad on ju halvad.

Sinuga koos olles on nad su "parimad" sõbrad, aga seljataga.. sa ei kujuta ettegi, mida nad kõik räägivad. Ja teised suhtuvad sinusse halvasti, sest sinust ju räägitakse halba. Nendele juttudele pole keegi tõestust saanud, aga neid usutakse.

Tegelikult peaksime halvasti suhtuma neisse "parimatesse" sõpradesse, kes sulle nii teevad. Nemad on ju need kurjajuured. Nemad on havlad ega hooli tõelisest sõprusest. Sina oled see, kellest meil peaks kahju olema ja keda me peaksime aitama.

Tõeline õelus on mängida kellegile head sõpra ja samas teda räigelt taga rääkida. Kui keegi tundis, et tema on just selline õel inimene, siis palun, muutke endit. See pole väga raske. Tähelepanu keskpunkti saate ka muud moodi, kui oma sõpru kaltšides. See jätab teile halva mulje. Alguses ehk olete te tänu sellele popid, aga ei lähe kaua aega kuni taibatakse, kellesse peaks negatiivselt suhtuma.

Vabandan kõigi nende ees, kellesse ma olen negatiivselt suhtunud klatši tõttu. Olen oma veast aru saanud.

Sisutu jutt. (SOOVITAN MITTE LUGEDA :D)!

Viimaks jõudis ta maanteeni. Ta heitis veel hetkeks pilgu taha, ehk siiski keegi märkas tema kadumist. Kuid kedagi ei tulnud. Jägides mööduvaid autotulesi jõudis ta kindlale otsusele - tagasiteed enam ei ole. Ta oli tihti loobunud, aga seekord mitte. Seekord pidi minema teisiti.

Ta ohkas raskelt ning astus seejärel teele lähemale. Vaatas veel korra tagasi, silmades lootus, kuid ei midagi. Ta sirutas oma käe välja ning tõstis üles pöidla. Tagasiteed enam ei olnud, esimene samm oli tehtud. Lõpuks ta hääletaski.

Kaua ta niimodi väljasirutatud käega seisis, ta ei tea. Autod ei peatunud. Mitte ükski. Neil kõigil oli temas suva. "Kellel poleks?" mõtles ta.

Lõpuks otsustas ta loobuda. ta lasi oma käe alla ja just sel hetkel peatas tema kõrval must, toonitud klaasidega BMW. Aken lasti alla ja sealt vaatas välja kena 20ndates noormees.
"Kuhu minek?"
"Koju.. " ütles tüdruk vaikselt.
Noormees naeris: "Ja kus su kodu asub siis kah?"
"Või sobib sulle ükskõik kelle kodu?" lisas ta kavalalt.
"Ei, ma tahan enda koju."
Järgnes vaikusehetk. Kumbki ei osanud midagi öelda. Järsku keeras tüdruk selja ja hakkas liikuma suunas, kust ta tulnud oli. Seljatagant kuulis ta kuidas bmw minema sõitis.

Taas ei suutnud ta hääletamist lõpuni viia.







Mis on loo mõte? Mõtet ei ole. Lihtsalt. Las ta olla, pole vaja aru saada. Mina ka ei saa.

Note to myself!

Tekiiila + scotish leader = otsen bääd.

Lihtne võib olla raske!

Kui väiksest asjast tekib liiga palju kära, on midagi valesti. Miks on inimsed liiga isekad, et öelda "palun vabandust"? Need on ju kaks nii lihtsat sõna. Neid on juu nii kerge öelda!? Ei, pigem tekitame me väiksest asjast suure jama ja alles siis saame aru, et ehk oleks siiski olnud kergem lihtsalt vabandada. Näeme oma viga, teame selle olemasolust, aga ei tee midagi. Isegi olles aru saanud, et vabandamine oleks kõige õigem, kas me siis teeme seda? Kas me neelame alla oma uhkuse ja ütleme need sõnad? Ma tahaksin seda väga loota. Kahjuks on tihti nii, et kui tüli on aetud juba väga suureks, on palju raskem vabandada, palju raskem oma uhkust alla neelata. Nii võime kaotada endale väga lähedased/kallid inimesed. Teades seda kõikke ei oska me siiski õigel ajal õigesti käituda. Oleme pimedad ja rumalad. Uhkus - inimese üks kõige suurimaid vigu. Ei tahaks kuidagi tunnistada, et uhkus on sõprusest tähtsam. Tegelikult ei olegi, kuid siiski on just see palude tülide ning sõpruse purunemise põhjuseks. Miks? Muud ma ei oska öelda. Tuleb vaid loota, et kõik see tekst tuleb mulle tülitsedes meelde ja ma ei riku paljalt uhkuse pärast ära midagi erilist!