Reply.

Ma küll mõtlesin, et vastan otse, mida ma põhimõttleiselt teengi, aga panen selle siia kirja, sest MSNis ei saaks ma nii põhjalikult kirjutada ja rääkida ma hetkel ei saa ning ei oskaks ennast nagu nii välejendada. See, kellele see vastus mõeldud saab ise aru.

Alustaks sellest, et minu eelmine postitus ei olnud suunatud Sulle. See oli lihtsalt mõte, mis pähe tekkis. See polegi tegelikult oluline, aga tahtsin selle kõigepealt ära mainida. Ja sellest eelminst lugesin kuskilt ja kirjutasin siia. Sellega ei mõelnud ma, et ma arvan, et teised ei tea, et ka mul on probleeme. Ega et Sina või keegi teine arvaks, et ainult temal on probleeme jne. Selle all mõtlesin, et isegi kui mõni inimene näeb välja muretu.. osad näevad.. siis tõenäoliselt on ka temal omad probleemid.

Nii.. ma ei väidagi, et armastust saab ise tekitada / välja mõelda. Ei saa tõesti. Ma väljendasin ennast valesti. Kui ma ütlesin, et tunded mõtleme me välja peas ja saame neid muuta, siis ma ei mõelnud seda nii, et kõike saame ise mõelda jne. Armastus, vihkamine ja sellised tunded tekivad küll peas, aga selles osas, mida me kontrollida ei suuda. Ka kurbust, rõõmu, õnne ei saa me ise tekitada, aga saame neid natuke muuta.. juurde tekitada, vähemaks võtta. Seda kõike aegamisi.
Seda ma seletada ei oska, kuidas me südames valu tunneme.. kuid tegelikult ei tunne ju süda tuneid. Liblikad kõhus on aga hormoonidest. Armastusega, mida me tunneme vastasoost isiku vastu kaasneb füüsiline tõmme, mis peakski vist need hormoonid möllama ajama. Täpsemalt ma seda seletada ei oska, sest pole seda eriti uurind.
"Tähtis pole mitte see, mis on meie ümber ja meie ees, vaid mis on meie sees." - See, mis on meie sees, ongi meie mõistuses. See pole ju tähtis, kui suur on meie maks, kopsud, veresooned. Oleneb muigugi, kuidas seda lauset mõista tahetaks, aga ma oletan siiski, et sa päris nii ei mõelnud, vaid räägid siiski inimese olemusest ja iseloomust. Aju on see, mille abil me mõtleme, liigume.. elame. Aju juhib kõike meie sees - hingamist, rääkimist.. kõike noh. Tunded ka.

Ma ei väidagi, et positiivselt mõtlemine tähendab seda, et oled koguaeg rõõmus ja õnnelik, ei. Ja mina ei ole samuti megalt õnnelik. Ma ei usugi, et on võimalik väga pikka aega järjest õnnelik olla, sest täpselt nagu sa ütlesid, kui olla koguaeg õnnelik, siis ei saagi lõpuks aru, mis on õnn. Eelmises postituses ütlesin ka, et vahel tulebki nutta, et kõik halb su sisse ei koguneks ja masendus ei tekiks. Ma usun, et õnn on hetk, mida tunned mõnede sündmuste korral. Mõni kord kestab see kaueb, mõni kord vähem, aga päriseks ei jää ta kunagi. Jah, on inimesi, kes peavad end õnnelikeks, aga see ei tähenda seda, et nad 24/7 õnnelikud oleks, vaid seda, et nad on oma eluga üldiselt rahul.
Õnn ja kurbus on kaks äärmust. Nende vahel on ka võimalik olla. Samuti nagu armastus ja vihkamine on kaks äärmust - kui sa inimest ei armasta, ei tähenda see seda, et sa teda tingimata vihkad ning vastupidi. Kui sa pole õnnelik, ei tähenda see, et oled tingimata kurb. Täpselt nagu peab vahe peal olema kurb, peab ka vahel olema õnnelik. Mõlemat mitte liiga kauaks, sest õnne tähendus ununeb, kui seda koguaeg tunda ja kurbus sööb sind seest. Ma ei tea, kas Sa mu mõttest täpselt aru saad. Võib-olla ei saa ega hakkagi saama, sest täpselt nii palju, kui on inimesi on ka sellest asjast erinevaid arusaamasi.

Mis on siis positiivne mõtlemine? Mina olen aru saanud, et see, kui probleemide üle oled õnnetu vähese aja, üritad neist kiiresti üle saada ning leiad elus neid positiivseid asju. Tunnete muutmise all mõtlengi seda, et suudad negatiivsetest asjadest üle olla.. või.. ma ei oskagi seda sõnastada. Võib-olla mõistad.

Küsimus: kuidas peaksid inimesed sulle näitama, et nad Sind armastavad? Olgu, ma arvan, et Sa ei oska ise ka sellele vastata ja pole vaja. Põhimõtteliselt saan ma sellest aru. Või kui oskad vastata, siis vasta.