Tunded on peas mitte südames!

Millegi pärast märgatakse oma elus palju rohkem halbu sündmusi kui häid. Ma mõtlen, kui juhtub midai halba, on inimene kurb või isegi masenduses.. loogiline, eks. Kurb isegi siis, kui see sündmus pole midagi väga suurt. Lihtsalt väike negatiivne asi. Positiivseid asju ei panda tihti peale tähele, on vaja suurt sündmust, mis kellegi õnnelikuks teeks. Öeldakse, et õnn on väikestes asjades ja seda ta ka minu arvates on. Probleem on aga selles, et tihtipeale ei märka ega tunne me neid väikseid asju ära. Peaksime õppima rohkem neid märkama ning väikeste negatiivsete asjade üle vähem mossitama. Palju-palju toredam on ju olla rõõmus kui kurb. Või ei!? Ja mitte ainult väliselt rõõmus või hetkeks. Nagu päriselt rõõmus. Ma ei tea kuidas, aga mina olen viimasel ajal oma eluga suhteliselt rahul. Probleeme on ikka, aga ma ei tee neist suurt numbrit. Elu pole ilma probleemideta, ma tean seda ja suudan sellega elada. Ja vahel peab nutma ka, sest muidu koguneb kõik enda sisse ja tekibki masendus.
Kõige tähtsam on meeles pidada, et masenudus, kurbus, rõõm, õnn, armastus jne - kõik tunded mõtleme me välja oma peas. Lihtne! Süda ei tunne midagi, tema töö on vaid verd pumbata. Tunded mõtleme me välja kuidagi teisiti kui tavalised mõtted, kuid tegelikult on nad siiski meie peas. Alateadvus vms.. kui üritada, suudame me neid muuta ja "taltsutada". Alguses ainult natuke, kuid asi seegi.

Ühesõnaga, mida ma öelda tahan on see, et pole mõtet väikeste asjade üle kurvastada, olge pigem rõõmsad, et seeprobleem nii väike on! Ja otsige oma elust neid väikesemaid ja suuremaid positiivseid sündmusi.
Õnn pole eesmärk, õnn on eluviis (jah, see on mu lemmik lause)!