Dreamer ..

Ma tean, neist mõtteist loobuma pean, liiga hea on neis elada.
Kartus näha tõde, et maailm on halbmu mõtted viib rändama.

Jah, ma peaksin sellest unistamisest lahti saama. Sest unistustest on alati kõik nii hea. Või vähemalt parem, kui päris elus. Lõpuks on nõme, kui reaalsusesse tagasi tulen. Tegelt see segab täiega, aga oi, kui hea on reaalsuse eest ära põgeneda ja olla oma maailmas. Isegi kui mõtlen, et nüüd aitab, siis varsti leian jälle ennast kuskil teises maailmas ja mõtlen, et las olla. Can do no harm. Natuke raske on vahel lihtsalt. Lootused peksab üles see.

Tere, olen Kätš, olen wannabe. & muud teemat ka.

Täiesti imelik, kuidas inimesed üritavad koguaeg kellegile mingit head muljet jätta või meelejärele olla. Olles seal juures keegi teine. Kõigele lisaks pole tihtipeale kindlat inimestki, kellele seda muljet jätta, lihtsalt .. äkki keegi märkab. Kõige imelikum on see, et see on nii loomulik. Seda nagu ei olekski. Aga on ju, igal pool - sina, mina, tema - kõik üritame kellegile meeldida. Isegi need, kes on igaühega maru ülbed. Ei, nad ei ürita meelida nii nagu teised, nad üritavad lahedat vms muljet jätta. Mitte kõik muidugi .. või samas. Mingil määral ikka kõik .. vist. Jälgides inimesi kõrvalt, nagu mulle teha meeldib, avastad varsti, et maailm on nii feik. Ja see on normaalne. Ebanormaalne on see, kui sa lihtsalt oled nagu sa oled. Tegelikult häirib mind kõige rohkem see, et see tekst käib kõik vägagi minu kohta. Enda peale mõeldes ma sellest ju kirjutangi. Toome näiteks klubis käimised. Kannan selliseid riideid, mis näevad küll ilusad välja, aga on üldiselt ebamugavad. Eriti viimasel ajal: kingad, mis mul jala jumalast katk õõrund; seelik, millega ma normaalselt tantsida ei saa jne. Nii käivad kõik riides, sest see on normaalne klubiriietus ja las käivad, aga .. see ei ole ju mina. Kellele üritan siis muljet avaldada? Gd Question. Ma käind endale ikka tihkelt närvidele vahepeal.
Üks asi, mis mulle enda juures meeldib, on see, et selle asemel, et kõigi teise vigu otsida ja nende üle vinguda, otsin ma hoopis igas asjas enda vigu. Sel väga lihtsalt põhjusel, et mina ei suuda kedagi teist muuta. Inimesed muutuvad siis, kui nad ise aru saavad, et midagi on valesti. Või, kui keegi, kes neile väga-väga korda läheb, midagi kirub. So, noone will listen me. Aga iseennast, vot teda saan ma muuta. Sellele peaksid paljud mõtlema. Nagu .. igas tülis/probleemis on ju kaks poolt, eks. Seda teist poolt ei saa mina muuta, aga ennast saan. So why not? + ma suudan oma vigu tunnistada ja sealjuures ei oota kellegi poolt jama nagu "see pole nii, sa oled tegelt lahe", sest nemad ju ei tea mind nagu nii.

Tahtsin öelda,
I will never be happy 'til I return to SA-NA-TA-A-NNA!

Mulle meeldib ikka väga naerda. Keegi ütles, et need, kes naeravad palju, nutavad ka rohkem kui teised. Loogiline tegelikult, emotsionaalsed inimesed. Ainult, ma ei tahaks uskuda, et ma nutan sama palju kui naeran. Kindlasti mitte. Kunagi võib-olla tõesti. Ikka neid perioode, kus ma end iga õhtu magama olen nutnud, on tohhuijaa läbi elatud. Need on möödas. Või noh .. neid tuleb raudselt veel, aga mitte nii. Selles mõttes, et siis peab ikka väga kuradi tõsine põhjus olema. Mitte, et nood põhjused oleks ilgelt tühised olnud. Olid ikka tähtsad, kuid ma pean silmas siiski veeeeel olulisemaid põhjuseid. Anywayz, see polnud teema. Mõte oli selles, et ma olen järjest positiivsemaks muutunud. I mean .. ma mossitan, olen kurb, aga .. ma ei masetse. Ma ei leia endas nii palju tahtejõudu lihtsalt.

Kuulge, kas olen mina ainus (olgu, ma tean, et päris ainus ma ei ole) või on kõigil see probleem, et nad ei oska midagi oma vaba ajaga ette võtta? Ma tean, et see on mõeldud õppimiseks, aga .. c'moon seriously, mida te teete praegu? Pidu ei viitsi ka nii palju teha nagu näiteks eelmine vaheaeg oli ;D Huuh, muidugi ilma peota ka ei saa. Või .. iseenesest polegi enam sellist peotuju, aga kodus ka ei viitsi olla. Ning alati jääb lootus, et tuleb mingi eriti kõva pidu, millest ei saa ilma jääda. Nagu Liisil on aeg-ajalt kombeks teha, whatta hoe ;D No see selleks. Peaks midagi tarka oma ajaga tegema, tõsiselt kohe. Kaua ma looderdan? hmm .. kaua.

Mulle ei meeldi pühapäevad.

Päris õhtu on.

Umbe tore, et on leidub asju ja inimesi, kes annavad põhjust positiivne olla. Olgu pealegi mul siiski selline sujuvalt negatiivne tuju, aga vähemalt on hetki, kus ma kõik probleemid unustan ja lihtsalt olen. Vahepeal tekib lausa tunne, et kõik ei olegi nii kehvasti, kui paisatb. Ju ta siis polegi. Alati saab kõike parandada, isegi kui asjad lähevad perse on ka nendest väjapääs. Kõik ei peagi minema nii nagu varem plaaninud olen. Nagu nii olen ma ülimalt kehv plaanide tegija. Pigem lasen asjadel minna nii nagu nad lähevad. Las nad siis lähevad. Küll hiljem on terve elu aega vinguda, kui midagi ei sobi. Praegu ei ole see hetk, praegu olen ma kaheksateist. See hetk, kus ma peangi lolliks minema, et siis avastada mõni hoopis uus lahendus ja hiljem maha rahuneda. Normaalseks saada.
Mis üleüldse on normaalne? Kogu oma noorus koolis veeta ja siis tööle. Teha ühte sama tuima tööd aastaid, et siis saada lahti lastud. Ning uuesti, otsid töö ja läheb sama rada? Põhimõtteliselt ju on, sest enamik inimesi nii elab. Mitte, et teisiti oleks ebanormaalne. Nalajakas, et kui ma loodan, et mul läheb elu teisiti, siis olen ma naiivne. Tegelikult olen vist ka, jah. Las ma siis olen. Elan oma unistustes, sest reaalsus pole pooltki nii lõbus. Küll ma ükskord kukun oma pilvedest alla ja hakkan elama. Ja kui ei kukugi .. mis siis? Mitte midagi.

Naljakas, et varsti on kool läbi. Põhimõtteliselt nädal veel, peale seda on vaid eksamid. Kaksteist aastat. Läbi .. kahju isegi. Toredakesed meil klassis tegelikult ju.

Pfff.

Oii, ma ei jõua oodata. Saaks juba kõik see läbi. Saaks puhata ja vahelduseks rõõmus ka olla .. või midagi. Nädala pärast on vähemalt teada, kas on üldse põhjust rõõmus olla või on asjad täiesti persed. Ja nagu ikka .. kui midagi läheb perse siis ikka korraga. Raudselt!

Traa, peaks veel silmaarsti juurde ka minema, sest mul nägemine jumalast metsas.

Tere,

Viimastel päevadel tunnen ma ennast kuidagi maru kehvasti. Kuidagi nukker on olla koguaeg. Ja suur-suur väsimus on ka. Pole ime .. I have no fucking idea, mis mul kooliga saama hakkab. Või sealt edasi. Siis veel see eelmine nädalavahetus ka (I'm a dumbass hoe). Ilgelt on kopp ees ka kõigest. Iga päev ootan järgmist päeva ja siis järgmist. Teen kõik, et päeva võimalikult kiiresti mööda saata. Siis tuleb nädalavahetus, kus midagi ikka juhtub. See kord võiks midagi toredat juhtuda, mis mul aitaks jäänud koolinädala üle elada ja siis eksamid. Eriti mate eksam. MaXu ütles maru hästi: "Meie klassis on kõik nii lollid, et kes ikka mata eksamit valivad, aga ta ei teadnud, et me oleme veel lollimad ja valimegi selle." :D Hästi öeldud. Täna on proovieksam ja mina olen siin. Kui aus olla, siis ma ei teagi, kas on rumalam mitte kohale ilmuda või kohale ilmuda ja läbi kukkuda (, mis oleks minuga juhtunud). Valisin mugavama varjandi. Vähemalt saan sellest päevast nii paljugi kasu, et puhkan tiba ja õpin ka (täitsa ausalt kohe).
Ma mõtlesin, et tahan eksamitest vähemalt üle 60 punkti saada (v.a mate muidugi), aga vaadates proovieksameid, siis ei vea hästi välja. Kõik on napilt alla jäänud. Ajalugu ma ei tea muidugi, seal pole olnud veel. Mõte kõlab iseenesest hästi.
Soojad ilmad võiksid olla. Hullult niru on nedega muidugi koolis passida, aga palju ma seal ikka enam olen. Ikka on parem ärgata, kui päike väljas särab. Ja autos võib aknad lahti teha .. v.a ühes kohas. Saaks lihtsalt väljas passida ja näiteks kossu mängida. Või rõdu peal istuda ja õppida. Isegi Bessu ei kipu praegu väga rõdule, tema tahab ka päikest. Who wouldn't?!
Oh jah, mul ei ole taaskord midagi öelda, aga muud kui kirjutan. Nii on tore, lihtsalt kirjutada. Varsti saab aasta mõnest huvitavast sündmusest. Naljakas. Mis see kevad toob? Midagi ikka.