Tere, olen Kätš, olen wannabe. & muud teemat ka.

Täiesti imelik, kuidas inimesed üritavad koguaeg kellegile mingit head muljet jätta või meelejärele olla. Olles seal juures keegi teine. Kõigele lisaks pole tihtipeale kindlat inimestki, kellele seda muljet jätta, lihtsalt .. äkki keegi märkab. Kõige imelikum on see, et see on nii loomulik. Seda nagu ei olekski. Aga on ju, igal pool - sina, mina, tema - kõik üritame kellegile meeldida. Isegi need, kes on igaühega maru ülbed. Ei, nad ei ürita meelida nii nagu teised, nad üritavad lahedat vms muljet jätta. Mitte kõik muidugi .. või samas. Mingil määral ikka kõik .. vist. Jälgides inimesi kõrvalt, nagu mulle teha meeldib, avastad varsti, et maailm on nii feik. Ja see on normaalne. Ebanormaalne on see, kui sa lihtsalt oled nagu sa oled. Tegelikult häirib mind kõige rohkem see, et see tekst käib kõik vägagi minu kohta. Enda peale mõeldes ma sellest ju kirjutangi. Toome näiteks klubis käimised. Kannan selliseid riideid, mis näevad küll ilusad välja, aga on üldiselt ebamugavad. Eriti viimasel ajal: kingad, mis mul jala jumalast katk õõrund; seelik, millega ma normaalselt tantsida ei saa jne. Nii käivad kõik riides, sest see on normaalne klubiriietus ja las käivad, aga .. see ei ole ju mina. Kellele üritan siis muljet avaldada? Gd Question. Ma käind endale ikka tihkelt närvidele vahepeal.
Üks asi, mis mulle enda juures meeldib, on see, et selle asemel, et kõigi teise vigu otsida ja nende üle vinguda, otsin ma hoopis igas asjas enda vigu. Sel väga lihtsalt põhjusel, et mina ei suuda kedagi teist muuta. Inimesed muutuvad siis, kui nad ise aru saavad, et midagi on valesti. Või, kui keegi, kes neile väga-väga korda läheb, midagi kirub. So, noone will listen me. Aga iseennast, vot teda saan ma muuta. Sellele peaksid paljud mõtlema. Nagu .. igas tülis/probleemis on ju kaks poolt, eks. Seda teist poolt ei saa mina muuta, aga ennast saan. So why not? + ma suudan oma vigu tunnistada ja sealjuures ei oota kellegi poolt jama nagu "see pole nii, sa oled tegelt lahe", sest nemad ju ei tea mind nagu nii.

Tahtsin öelda,
I will never be happy 'til I return to SA-NA-TA-A-NNA!

Mulle meeldib ikka väga naerda. Keegi ütles, et need, kes naeravad palju, nutavad ka rohkem kui teised. Loogiline tegelikult, emotsionaalsed inimesed. Ainult, ma ei tahaks uskuda, et ma nutan sama palju kui naeran. Kindlasti mitte. Kunagi võib-olla tõesti. Ikka neid perioode, kus ma end iga õhtu magama olen nutnud, on tohhuijaa läbi elatud. Need on möödas. Või noh .. neid tuleb raudselt veel, aga mitte nii. Selles mõttes, et siis peab ikka väga kuradi tõsine põhjus olema. Mitte, et nood põhjused oleks ilgelt tühised olnud. Olid ikka tähtsad, kuid ma pean silmas siiski veeeeel olulisemaid põhjuseid. Anywayz, see polnud teema. Mõte oli selles, et ma olen järjest positiivsemaks muutunud. I mean .. ma mossitan, olen kurb, aga .. ma ei masetse. Ma ei leia endas nii palju tahtejõudu lihtsalt.

Kuulge, kas olen mina ainus (olgu, ma tean, et päris ainus ma ei ole) või on kõigil see probleem, et nad ei oska midagi oma vaba ajaga ette võtta? Ma tean, et see on mõeldud õppimiseks, aga .. c'moon seriously, mida te teete praegu? Pidu ei viitsi ka nii palju teha nagu näiteks eelmine vaheaeg oli ;D Huuh, muidugi ilma peota ka ei saa. Või .. iseenesest polegi enam sellist peotuju, aga kodus ka ei viitsi olla. Ning alati jääb lootus, et tuleb mingi eriti kõva pidu, millest ei saa ilma jääda. Nagu Liisil on aeg-ajalt kombeks teha, whatta hoe ;D No see selleks. Peaks midagi tarka oma ajaga tegema, tõsiselt kohe. Kaua ma looderdan? hmm .. kaua.