Umbe tore, et on leidub asju ja inimesi, kes annavad põhjust positiivne olla. Olgu pealegi mul siiski selline sujuvalt negatiivne tuju, aga vähemalt on hetki, kus ma kõik probleemid unustan ja lihtsalt olen. Vahepeal tekib lausa tunne, et kõik ei olegi nii kehvasti, kui paisatb. Ju ta siis polegi. Alati saab kõike parandada, isegi kui asjad lähevad perse on ka nendest väjapääs. Kõik ei peagi minema nii nagu varem plaaninud olen. Nagu nii olen ma ülimalt kehv plaanide tegija. Pigem lasen asjadel minna nii nagu nad lähevad. Las nad siis lähevad. Küll hiljem on terve elu aega vinguda, kui midagi ei sobi. Praegu ei ole see hetk, praegu olen ma kaheksateist. See hetk, kus ma peangi lolliks minema, et siis avastada mõni hoopis uus lahendus ja hiljem maha rahuneda. Normaalseks saada.
Mis üleüldse on normaalne? Kogu oma noorus koolis veeta ja siis tööle. Teha ühte sama tuima tööd aastaid, et siis saada lahti lastud. Ning uuesti, otsid töö ja läheb sama rada? Põhimõtteliselt ju on, sest enamik inimesi nii elab. Mitte, et teisiti oleks ebanormaalne. Nalajakas, et kui ma loodan, et mul läheb elu teisiti, siis olen ma naiivne. Tegelikult olen vist ka, jah. Las ma siis olen. Elan oma unistustes, sest reaalsus pole pooltki nii lõbus. Küll ma ükskord kukun oma pilvedest alla ja hakkan elama. Ja kui ei kukugi .. mis siis? Mitte midagi.
Naljakas, et varsti on kool läbi. Põhimõtteliselt nädal veel, peale seda on vaid eksamid. Kaksteist aastat. Läbi .. kahju isegi. Toredakesed meil klassis tegelikult ju.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar