Tahtsin lihtsalt kirjutada..;)

Vahepeal tahaks, et unenäod jääksidki kestma, et nad ei oleks vaid unenäod. Reaalsus ei ole lihtsalt alati see kõige toredam. Mitte, et ma oma elu üle kurdaks. Ei, sugugu mitte. Aga eks ikka ole nii, et kui sa oled koguaeg söönud oma aia õunu, oled sa nendega rahul. Võib-olla oli nendel mõned ussiaugud, aga see ei häirinud. Kui sa aga ühel päeval saad kellegi käest maitsta õuna, mis on palju mahlasem ja maitsvam, ei ole enda aia õunad enam nii head. Tahaksd, et sinu aias kasvaksid need maitsvad ja mahlased õunad, aga ei kasva. Täpselt samuti on hetkel selle reaalsuse ja unenäoga - reaalsus on nagu oma aia õunad ja unenägu on siis see mahlasem ja maitsavm õun. Ma ei kurtnud oma elu üle, oma probleemid mul on, aga nendeta ju ei saagi, las nad olla siis. Unenäos said kõik ned probleemid aga lahendatud ja see oli hea tunne. Ärgates taipasin, et päris elus on kõik siiski nagu enne ja see tegi kurvaks. Tegelikult ei kurda ma oma elu üle ikka. Lihtsalt, hetkeks tahtsin, et elu oleks unenägu, et asjad oleks nii nagu seal. Tahan seda siiani, kui aus olla. Oeh, aga mis seal ikka.

Mõtlesin veel seda.. et hoolimine ja armastamine on imelikud asjad ;D Mõtlen, et kui see inimene, kellest hoolid/keda armastad, sulle kuidagi haiget teeb või jätab sind hädas üksi, siis mingil hetkel sa võid ju mõelda, et teed tagasi, aga lõpuks, kui sellel inimesel abi vaja on, kas sa jätad ta üksi?! HUI! Oleneb ka muidugi inimestest.. võib-olla olen mina ainult selline, aga võib-olla mitte. Vaevalt, et olen. Ja sama jama on sellega, et kui mõtled nendega rääkida sellest, et nende käitumine sulle kuidagi haiget tegi, aga tead, et nad solvuvad selle peale või midagi, jätad ikka räägimata, sest ei taha neile haiget teha. Kuigi nemad tegid. Aga äkki olen ma lihtsalt möku.. :)

Vaheajal olen avastanud, et pidutsemine polegi kõige toredam tegevus. Mulle meeldib hoopis lugeda (eelistan Coelcho raamatuid ofc) ja kitarr piinata. Tõeliselt rahustavad tegevused. Ja keskendudes ainult kas siis raamatulevõi kitarri mängimisele, ei mõtle ma teiste asjade üle. Pidutsedes on aga alati need vaiksemad hetked, kus ikka hakkad mõtlema. Ja praegu ma kardan oma mõtteid. Tobe, ma tean, kuid nii on ja ma ei oska sinna midagi parata. Ma ei tea, mida teha.. ainus, mida ma tean, on see, et mul on aega vaja.

Eile avastasin, et mul on nii palju lugusi, millega keegi meelde tuleb. Jah, keegi, kellega mul on suhe olnud. Õnneks üldjuhul panevad need lood mind muigama. Eriti "Explosion" ;D Huvitav küll miks. Tegelt on muusika maru rahustav. Alati kui mul mure on või paha tuju või ükskõik, siis muusika rahustab mind kõige kiiremini maha. Eriti Tupac & selline rahulik hip-hop / r'n'b. Naljakas, kui suur mõju muusikal mu emotsioonide üle on. Eks ta ole.

.. ja tänu Catale läks mul meelest, millest ma veel kirjuatda tahtsin (tänks täiega :D). I'm out! Sjau ;)

What makes people give their time but not their money?

The other day, while walking in the tourist center of an European town, I saw something that I had seen millions of times: a couple asking a passer-by, who was wearing a suit and walking hurriedly towards his home, to stop and take a picture of them. This common request somehow made me think about the following: why did the passer-by stop? Had the couple asked him 5 cents he would have never stopped, but asking him his precious time he agreed.
What makes people give their time but not their money?

P. Coelho

igatsus..

Üks nõme asi on see igatsus. Tekitab tunde nagu ei teaks mida tahad, aga ma tean küll. Ma tean, et tegin õige otsuse, aga õige otsus ei tähenda seda, et igatsust ei teki.

...

God damit, haige on see, et kui üritad midagi parandanda, keerad asjad veel hullemaks. Ma loodan vähemalt, et keerasin asjad hullemaks ainult enda jaoks.

Thank you (:

Õnneks leidub alati keegi, kes on valmis sind ära kuulama, nõu andma, lohutama. Näitma, et hoolib. Isegi, kui see pole tegelikult nii, kuid lastakse asjal nii näida, et mu tuju parandada. Oluline on see, et mu tuju paranebki. Ja kui tahetakse juba mu tuju parandanda, siis mingil määral siiski hoolitakse. Seda on tore teada.
Muidugi on olukorrad, kus sul pole mitte kedagi. Pead ise hakkama saama. Mõni kord tahad, et keegi oleks, mõni kord soovidki üksi olla. Sellised olukorrad peavad ka olema, siis oskad sõpru ja nende olemas olu hinnata. Näiteks ühel õhtul koju jalutades, tahtsin ma üle kõige, et keegi oleks mu kõrval, et ma saaksin kellegi õlal nutta. Ma ei tahtnud rääkida, ei tahtnud nõu, ma tahtsin esimest korda elus lihtsalt kellegi õlal end tühjaks nutta. Nutsingi, aga üksi ja see polegi kellegi süü. Ma ei öelnud seda kellegile, keegi ei teadnud.
Paulo Coelho kirjutas, et tõelised sõbrad pole need, kes vaid mure korral välja ilmuvad ning sulle kaasa tunnevad. Ise olles samas õnnelikud, et endil selline olukord pole. Tõelised sõbrad on need, kes on sinuga koos ka siis, kui sul läheb hästi. Nad tunnevad rõõmus sinu rõõmust ja täpselt sama moodi ka kurbust sinu õnnetuse üle. Nad on koguaeg olemas, sa tahad, et nad oleksid koguaeg olemas.
Ja nii ongi, ei vaidle vastu. Ma ei väidagi, et need, kes mu muresi kuulavad, on mu tõelised sõbrad. Ma tean, kes on tõelised ja need ei ole tekkinud probleemide käigus vaid elu jooksul. Kuid kes ütleb, et ainult tõelised sõbrad on vajalikud? Kõik sõbrad on.. omamoodi. Ja kes ütleb, et ainult tõelised sõbrad hoolivad? Mina küll ei hooli vaid oma tõelistest sõpradest, hoolin paljudest. Kellest rohkem, kellest vähem, aga hoolin.
Tegelikult tahtsin ma teid tänada. Teid, kes te vaevusite mind kuulama, mind lohutama. Te ei osanud ehk nõu anda, polnud vajagi. Nagu ikka, olid mul asjad juba enda jaoks välja mõeldud. Oli vaja, et keegi lihtsalt näitaks, et hoolib. See ei paranda olukorda, tean. Seda ei parandagi miski. Ainuke asi, mida ma teha saan, on edasi minna. Raske on aga edasi minna, kui kõik sinu sees on segi pekstud. Kõige pealt on sees vaja asjad korda saada ja täpselt seda aitaski teie lohutamine. Mitte, et ma täielikult korras oleks, ei. Aga ma kujutan ette, mis seisus ma oleks ilma teieta.
AITÄH! (:

Tera.

Südame murdmiseks oli mitmeid viise. Raamatud olid täis südameid, mis murdusid armastuse pärast, aga tegelikult murdis südame see, kui talt võeti ära unistus - milline see ka poleks olnud.

Täitsa kurjaks ajab noh =/!

• See tekst, mis siin ennem oli unustage ära. Tegelikult ajab mind hoopis närvi see, kuidas inimesed, kes asjasse üldse ei puutu ja midagi ei tea, kujutavad ette, et nad on maru targad. Hui teategi midagi. Ma arvan, et ma olen ainus, kes midagi teab. Selle teema kohta ma mõtlen. Mina pole süüdi, et mul seletada ei lastud ega lasta tõenäoliselt siiani. Lisaks veel see ka, et selliseid õhtuid enam ei oleks, peaks asjad selgeks rääkima. Ma ei ole mõtete lugeja ja kui mulle öeldakse, et enam vihane polda, siis ma ei näe sellest väga ohtu. Andke andeks, kui ma selle pärast eriliselt loll olen. Ja hui ongi minu teene see, et keegi teine minu eest asju üritab ajada. Mina ei palunud, ei palu ka praegu. Mina kuulsin sellest hiljem ja seda ka ühe segase lausega, mis mul tõenäoliselt juba ununenud on. Nii et *üra olge vait, kui midagi ei tea. Aga samas keegi polegi mind juba pikka aega suutnud nutma ajada, tublid!

• kasvatus komisjon või mis iganes. No ma ei saa aru, mille kuradi pärast pean ma minema kellegile selgitust andma, miks mul poole perioodi peal on osad ained kahe seisus. Vahet ju ei ole, et mõnedes neist ainetes meil ongi ainult üks hinne ja et järelvastamised on alles tulemas. Lisaks saame me veel nagu nii hindeid veel ja veel. Gümnaasium on vabatahtliks, seda meile koguaeg korrutatakse. See tähendab ju ometigi, et meie vaba valik on, kas me käime kohal või ei. No muidugi, enamused tunnis peaks ikka kohal käima, aga andke andeks, kui ma sisse magan ja mis mõttega ma istund tundides, kus me nagu nii midagi tarka ei tee vaid vahime niisama. Ma saan aru, et tööl me ei saa tulla ja minna kuna tahame, aga ma ei ole tööl, ma olen koolis. Lihtne! Pealegi ma võin ju sebida endale tulevikus töö, kus ma ei pea kella ajast kelle ajani töötama, eksole. Nii paljudes asjades räägitakse ise enda vastu. Öeldakse, et käituke nagu täiskasvanud, aga samas koheldakse meid kui lapsi. Jah, põhikooli õpilastele on vajalik selline komisjon, sest paljudel neist ei ole mõistust peas ja nemad PEAVAD koolis käima nii kaua, kuni saavad 17. Kui meie ei õpi, visake välja. Seda muidugi juhul, kui meie "mitte õppimist" kajastavad perioodi hinded. Andke andeks, et ma ei näe vene keelega vaeva. Mind ei huvita see, mul pole seda vaja ja suhtlemistasemele ma seda nagu nii enam ei saa. Ja ma tean, et ma käin sellises koolis, kus see aine on ettenähtud ja see pole kellegi mure, et ma seda ainet ei oska. Selle pärast ma üldse selles aines vähegi vaeva näengi, sest ma pean. Ja kui see teie asi pole, siis mille kuradi pärast see komisjon!? Jälle räägite iseendile vastu. Lisaks.. mida annab mulle õpetajatega rääkimine. Nad küsivad põhjuseid, ma ehk annan neile mõne, aga neile sellest ei piisa. Hui kuulavadki, mis mul öelda on. Nad ei vaata ju asju minu seisukohalt. Sellest pole kasu lihtsalt. Väljaviskamisest nii palju, et mu klassis käib õpilane, kellel oli eelmise aasta lõpus 6 või 8 ainet puudulikud + ta puudus pidevalt. Kas ta visati välja? Ei, ta on täpselt sama moodi koolis nagu enne - käib koolis nagu juhtub ja sama loll on ta samuti edasi. Mida meid siis üldse ähvardatakse!? Ainukesed asjad, mida see komisjon saavutab on õpilaste ärritamine ja suur aja raiskamine. Ah jaa, lisaks ka vanemate ärritamine. Masendav.. kas tõesti on neil nii palju vaba aega? Mul küll ei ole.

• Miks mul peab selline tropp vend olema? No tõega. See pole normaalne, kuidas ta käitub. Näiteks olen ma väga õnnelik, et me ei söö hommikuti enam ühel ajal, sest iga kord kui ma kööki läksin ütles ta midagi halvasti.. ilma, et ma oleks eelnevalt midagi talle öelnud. Ja kuigi need on küigest mingid mõttetused, rikuvad nad tuju ära. Hommikut pole tore nii alustada. Ja üleüldse ta lihtsalt tuleb ja möliseb minuga. Nagu praegu. Tõsiselt rikub närve. Pole ime, et ma ei taha kodus olla. Ta on täielik idioot.. ma tõesti loodan, et ta rahuneb kunagi maha ja saab oma esinemisvajadusest lahti. Esinemisvajadus on tal tõesti väga suur, ma ei tea mida ta kõige ära ei teeks, et jumala eest keegi teda vaataks. Pealegi on ta kahepalgeline värdjas. Ma tean, et õel on oma vennast nii rääkida, aga mina ei ole süüdi, et ta selline on. Ja muidugi on ka hetki, kus ta normaalselt käitub, aga neid on vähe. Kõige parem on teda lithtsalt vältida.. aga vahel sattub ta sellest paanikasse ja siis hakkab eriti tõmblema, et tähelepanu saada. Oeh, miks ma küll ainus laps pole =/?

Ok, that's all 4 today.

Usaldus.

Ma olen hästi palju mõelnud selle üle, et miks ma nii kuradi kinnine inimene olen. Ma usaldan väga väheseid, VÄGA väheseid. See tähendab siis, et hetke seisuga on ainult kaks sellist inimest, keda saan täielikult usaldada ja neid olen teadnud praktiliselt kogu oma elu. Teisi usaldan ka vahel, aga mitte pidevalt. Mõnikord räägin midagi, aga on väga paljusi asju, mida ma neile ei taha rääkida. Mitte, et ma arvaks, et kohe edasi räägitaks või midagi. Ei, ma lihtsalt ei tunne, et peaksin kellegile rääkima. Ja muidugi ei räägi ma ka neile kahele kõike, mõned asjad jäävad lihtsalt endale, see on loomulik. Igaljuhul olen selle kinnisuse suhtes omad järeldused teinud. Põhjused, nagu ka teiste iseloomjuoonte kujunemisel, on lapsepõlvest.
Kui ma päris väike olin, sain endale sõbra Ragnari. Ta on mu kõige esimene sõber. Mäletan, et tegime kõike koos. Lasteaiaski ei tahtnud me teisi oma mängudesse kaasata. Ei, tegelikult oli veel kaks last, kellega me pidevalt koos mängisime - Angret ja Kevin. Kuid siiski, mu parim ja suurim sõber oli Ragnar.. või nagu ma teda siis kutsusin - Raki. Aga ühel hetkel kolis ta pere Tartusse. Ma tean, Tartu ja Tõrvandi vahemaa on väga väike, aga siis oli ta piisavalt suur, et meie sõprust lõpetada. Esiteks olime me liiga väiksed, et ise üksteisele külla sõita. Ei olnud ka eriti telefone, mille teel oleksime saanud suhelda.. räägimata siiis avrutist, MSNist ja muust sellisest. Kirjutada me ka veel õigeti ei osanud. Ma ei mäleta, et tema lahkumise pärast oleksin väga kurb olnud. Või noh, kindlasti olin, aga ma lihtsalt ei mäleta seda perioodi väga. Ja ma ei saa aru, miks meie vanemad meid üksteisele külla ei viinud.. kas või sünnipäevadelgi. Ju siis olid seal omad põhjused. Nüüd olen ma Rakit vahel veel näinud. Kunagi kui ma veel Tõrvandis elasin, käis ta seal oma vanaema juures. Mäletan, et tahtsin hullult teda näha, aga samas häbenesin natuke ja tema oli Britule ka mitu korda öelnud, et tahab mind näha. Armas. Peale seda suve käis ta veel korra mu sünnipäeval ja siis oli jälle pikk vahe, kuni ma teda läbi neti otsisin ja seal natuke suhtlesin. Me mõlemad oleme palju-palju muutunud. Praegu me sõbrad ei ole, vahel linnas vaid teretame üksteist.. kui sedagi.
Teine parim sõber oli mul Roland (tegelikult pole ma täiesti kindel, et ta nimi ühe o-ga kirjutatakse). Ta hoidis mind nagu oma väikest õde. Ma ei mäleta kuidas ja kuna ma temaga tuttavaks sain. Pildid reedavad, et juba üsna ammu enne seda, kui mina mäletan. Mingi aeg kolisin ühest majast teise ja sain seal tuttavaks uute inimestega. Naljakas, et need kaks maja, kus ma elanud olin, asusid üksteisele väga lähedal (neid eraldasid vaid mõned garaazid ja autotee ning aknast oli võis üks teist näha), aga ometi polnud ma Papli tänavas elavaid tüdrukuid kunagi varem kohanud. Nagu täiesti uus keskkond. Need oli mul tollel ajal ainsad sõbrannad. Nimelt varem suhtlesin ma koguaeg poistega, mõni harv kord ka mõne tüdrukuga, aga sealsed tüdrukud olid oma vahel juba ammu tuttavad ega võtnud mind oma seltskonda väga vastu. Igaljuhul, kui ma sain endale uued sõbrannad, veetsin vahel ehk nendega rohkem aega, aga Roland jäi ikka mulle parimaks sõbraks. Aga tuli aeg, kus ka tema kolis.. kuskile Kambjasse kui ma ei eksi. Ka tema lahkumist ma ei mäleta ega tea öelda, kui kurb ma olin. Olen tal vist ühe korra seal külas käinud, väga palju aega pärast seda, kui ta ära kolis. Mäletan, et ta oli kuskil väljas ja ema kutsumise peale ei tahtnud väga koju tulla, aga kui ta kuulis, et mina seal olin, saabus ta mõne aja pärast. Alguses olime me natuke häelikud ega leidnud ühist jututeemat, aga leidsime selle varsti. Mäletan, et teda oli väga tore näha.. kui ma Rakil viimane kord külas käisin, ei osanud ma näiteks temaga midagi suurt rääkida. Mitte, et ma üldse poleks temaga suhelnud, aga ma ei tundnud, et tegu oleks mu sõbraga, me olime ikkagi võõrad. Roland see vastu tundus kohe nagu sõber mitte võõras. Nüüd pole ma aga temaga enam aastaid kohtunud. Mulle kaks aastat tagasi tundus, et nägin teda, aga ei julgenud kõnetama minna, sest ma polnud kindel. On ju nii palju aega möödas, tema poleks mind kohe kindlasti ära tundnud, hakka siis veel seletama.
Roland oli mulle veel nii palju kasulik, et tegi mu tuttavaks Sandraga, kellest hiljem sai minu parim sõbranna. Mäletan, kui ma augustis enne esimesse klassi minekut murdsin jalaluu. Me mängisime mingit sellist mängu, kus kõik tahtsid olla platvormi peal ja teisi alla lükata. See ei olnud kõrge platvotm.. hästi madal tegelt, ju siis jäi mu jalg lihtsalt kuidagi valesse asendisse, ei tea. Igaljuhul üks nendest, kes mind tol korral alla lükkas, oli just Sandra. Ta nii väga kartis pärast, et ma olen vihane jne. Tegelikult ma ju polnud, ma teadsin, et see oligi selline mäng ja tema asemel oleks võinud olla kes iganes.. lihtsalt tollel korral juhtus see tema olema. Ausalt öeldes mäletan ma hoopis, et olin vihane Lauri peale, kelle tõttu ma veel välja läksin. Ta oli nimelt mu rattaga sinna läinud. Kui ma järgi läksin mõtlesin ka natuke mängida. Tegelikult oli ka tema peale üldse vihane olemine väga tobe, aga ma talle seda ei öelnudki. Igaljuhul, kooli ei saanud ma esimesel veerandil minna, sest alguses olin ma pikka aega haiglas ja hiljem kipsiga kodus ja siis jälle haiglas. Sandra oli aga juba kooli läinud ja seal omale pinginaabri leidnud. Siis aga kui mina ka lõpuks kooli sain, otsustas ta kohe minuga istuma hakata. Minu arvates oli see hästi armas, sest ma hullult kartsin kooli minna. Kõik oli ju uus ja teised lapsed olid omavahel ammu sõbrunenud.. vähemalt oli mul hea tuttav pinginaaber. Kuskil kolmandas klassis selgus, et Sandra vanemad otsustasid Luuniasse kolida. Ma olin kurb, mäletan ühte päeva, kus ma lihtsalt oma toas nutsin ja mõtlesin, et mida ma ilma temata edasi teen. Ma ei tahtnud, et ta koliks, aga otsus polnud minu teha. Hiljem hakkasime me kirjavahetust pidama. Kirjad on mul ikka veel alles. Vahel loen neid.. esimene kiri temalt on väga-väga armas. Tema kaudu sain ma veel omale palju kirjasõpru. Isegi liiga palju, sest lõpuks malihtsalt ei jõudnud neile kõigile vastata. Olen veel temaga läbi neti suhelnud ning korra olen teda ka näinud. Mööda minnes ja alles hiljem jõudis kohale, et see tema oli. Hetkel me väga ei suhtle, tal on oma pere ja meil pole väga ka ühiseid jututeemasi.
Peale neid kolme oli mul veel nn. parimad sõbrad, keda ma tegelikult väga usaldada ei saanud. Välja arvatud nüüd. MaXut olen ma tegelikult teadnud lasteaiast saati. Kui ta linna kolis hakkasime mingi aeg väga tihedalt suhtlema ja nüüd siis ei saagi enam temast lahti :D olgu, olgu, ei tagakski temast lahti saada (: Catat peaksin teadma esimesest klassist. Tihdealt hakkasime me suhtlema üheksandas klassis, olime siis pinginaabrid ja käisime koguaeg koos Tõrvandi vahel. Kusjuures mul on temaga tehtud sõbrapilt kuskil kolmandas/neljandas klassis vist. Ma ei mäleta, et ma siis oleks temaga väga suhelnud, aga ju siis suhtlesime.
Nii, selle pikka jutu mõte oli siis see, et ma usaldan inimesi raskelt, kuna väiksena jäin oma kolmest parimast sõbrast ilma. Siis ma seda nii ei vaadanud, et see mind kuidagi mõjutada võiks, aga tegelikult oleks see loogiline. Muidugi ei väida ma, et just täpselt sellepärast olen nii kinnine. Seda ma väita ei saa. Ja need inimesed, keda usaldan, olen teadnud kaua ja olen kindel, et nemad ei kao minu jaoks mitte kuhugile. Isegi, kui me ei ela samas riigis, suhtleme me edasi. Ma tean.

aga Miks?

Mõtlesin, et miks mind huvitab, kellega on koos keegi, kellega mul kunagi ammu suhe oli. Arvestades seda, et ma ei ole temast huvitatud. Suhte mõttes. Aga ometi on kuidagi ebamugav näha teda kellegi teisega. Mitte kõiki. Mõnedest on mul täiesti ükskõik. Mõnedest mitte. Mõnede puhul on mul tegelikul hea meel vaadata, et ta kellegiga õnnelikult koos, aga samas on natuke ikka ebamugav. Küll hästi natuke, aga siiski. Ja nüüd, kui ma selle peale veel edasi mõtlen, jõuan järeldusele, et see ei puuduta neid, kellega mina suhte olen lõpetanud. Või vähemalt nii ma arvan. Tegelikult ei ole see mingi selline teema, mis mind hullult piinaks, aga lihtsalt mõtlesin korra selle üle.. kui Cataga rääkisime. Sellest järeldasin, et ma pole ainus. Mitte, et see tegelikult loeks.
Näiteks poiss, kes oli nö. mu esimene bf. Viimane kord, kui teda teise tüdrukuga koos nägin, ei olnud mul tema üle hea meel, oleks ju pidanud. Mõtlesin küll, et tore, et ta endale kellegi leidnud on, aga mul polnud tegelikult ju hea meel. Samas olen ma väga-väga kindel, et ise ma temaga suhet ei tahaks. Seda näitas see, kui ma eelmine aasta korvi andsin talle.. ja üleeelmine aasta. Eelmise aasta juures oli naljakas see, et kui ma praegu sellele mõtlen, tundub nagu oleks ma tahtnud tagasi teha. Tegelikult see nii polnud, siis ma nii ei mõelnud. Aga ikkagi, miks mind kotib?
ja kui ma nüüd jälle natuke mõtlen, siis äkki on asi hoopis selles, et temasse olin ma sitaks armunud. OLIN. See oleks kohati ehk isegi loogiline. Ma ei tea. Tegelikult see polegi oluline.. taaskord. Ma lihtsalt mõtlesin ja panin kirja, sest muud polnud teha. Ja ilma kirja panemata ma poleks nii kaugelegi seda välja mõelnud. Jah.. nii ta kipub olema.

Tegelikult on 'miks?' kõige haigem küsimus, mis olla saab. Selle pärast, et seda saab alati küsida ja lõpuks pole sellele nagu nii vastust. Aga mõnikord on huvitav sellele vastata üritada, sest nii võid palju asju selgeks saada. Viimane 'miks?' jääb siiski vastamata, aga see polegi tegelikult oluline. Oluliseda on need miksid, mis vastatud said.

ILUSAKS JOOMISE VALEM!

An – tarbitud alkoholiühikute hulk
S – õhu suitsusisaldus ruumis (0–10; 0 = selge, 10 = väga suitsune)
L – huvipakkuva persooni valgustatus (1 = pilkane pimedus; 150 = normaalne valgustus)
Vo – Snelleni nägemisteravus (6/6 = normaalne, 6/12 = juhiloa saamise viimane piir)
d – kaugus huvipakkuvast isikust (meetrites, 0,5 kuni 3 meetrit)


TULEMUSED:

...-0 >> tulemus pole saavutatud.

1–50 >> kole tundub vähem koledana.

51–100 >> mittehuvitav isik muutub järsku huvitavaks.

100-... >> koletisest saab supermodell!

Väsinud olen lihtsalt.

Kõik on nii väsitav. Mitte ainult selles mõttes, et tahaksin magada. Mõistus on ka väsinud kõigele mõtlemisest. Jaa nende kahe väsimuse koostööl olen ma tüdinud. Tegelt ma ei ta, kas tüdimus on see päris õige sõna. Päris õige sõna saaks, kui mitu sõna kokku panna.. ma arvan. Tegelt ütleb kõik lause: "Tahan puhata, tahan mäele!" Olgu, teiste jaoks ei ütle, aga teised pole praegu olulised. Kas teised üldse ongi olulised? Hmm, tegelt vist ikka on. Muidu oleks kõik kergem.. muidugi mitte alati. Praegu küll oleks, sitaks. Tegelt JJ Streedi omad oleks ikka olulised, sest ilma nendeta ma vist hüppaks praegu alla kuskilt. Või saadaks lihtsalt kõik nahhui. Ei, tegelt ma saaks hakkama, aga palju raskem oleks. Tegelt ma ju ei teagi.. mis siis oleks. See polegi oluline. Oluline on see, mis praegu on. Ja isegi see pole alati oluline. Vahel teeme me tühisest liiga olulise. Tihti teeme. Ja vahel teeme olulisest tühise. apohh, seda teemat edasi arendades jõuan lõpuks mingi vihjamiseni, aga ma ei viitsi, ei vihja, ei taha. Pole oluline. Mõtlemine pole tore. Või on ikka, aga valitud teemadel. Mõned teemad peksavad seest poolt sodiks. Neid teemasi leiab alati. Praegu ei saa ma neist üle ega ümber. Võib-olla nii peabki olema. Ei, midagi ei pea. Vahel me lihtsalt tahame. Tahame olla kurvad, vihased, masenduses. Mina tahan olla praegu nii nagu ma olen? Mingi osa minust kindlasti. Või ma pean lihtsalt jõudu koguma natuke. Ma ei tea. Ei peagi teadma. Pean ainult seda teadma, et liiga kauaks ei tohi nii jääda. Ajutine nali.

g2g, bye.

Õnn / elu .

Täna filosoofia tunnis kirjutasime, mida tähendas küünikute jaoks 'õnn'. Õpetaja juttu kuulates mõtlesin "bulllllllshiiiiit". Kes on üleüldse nii tark, et defineerida õnne või elu? Mitte keegi, kuigi kõik üritavad, aga täppi nad ometi ei pane. Ega ilma asjata pole nende kahe asja jaoks mõeldud eraldi sõnu. Õnn on õnn ja elu on elu, lihtne. Keegi ei saa öelda, et õnn on vot täpselt see, mis mina ütlen, sest vat kellegi teise jaoks ei ole nii.

Ja ma tean, olen isegi püüdnud neid kahte asja sõnadesse panna, aga mitte kellegi teise jaoks. Enda jaoks. Pealegi pole ma kunagi väitnud, et ma sellega hakkama sain (;

Pimedas on kõik ilusad.

Te kõik teate ju seda kollast silda, mis Eedeni juurest üle Emajõe läheb. Jah, see sama kole ja lagunev sild. Aga kas teate, et pimedas Anne kanali kaldal istudes, on see sild hoopis kenam, need tuled on ilusad ja kõik. Pimedas on isegi Anne kanal ise kena. Nii hea on seal istuda ja rahulikku vett vaadata, milles vahel vaid mõned pardikesed ujuvad, või siis vaatan seda silda. Mulle meeldib. Hea on seal mõelda ja lihtsalt olla.

Sügis; õpetajatepäev.

Sügis on masendav. Mitte ainult see ilm ja kõik. Tegelikult on langevad ja värvilised lehed isegi ilusad. Ja ööd on ka ilusad, juba teist korda läksin tiiruga koju, et mõelda ja nautida sead õhtut. Aga olgem ausad, talve pole tal millegagi üle trumbata. Igaljuhul, just sügis on see aeg, kus mul tekib üleväsimus ja mingi stressi taoline olek. Kool-trenn-autokool ja ega millekski muuks aega jäägi. Päeva lõpuks olen lihtsalt nii läbi omadega, et ei jõua muud peale teleka vaatamise teha. Selle pärast ei edene mul kuidagi raamatu lugemine ja kitarri harjutamine on ka unarusse jäänud. Nojah, selle viimase tegevusega on üldse see jama, et keel katki. Kui ma selle avastasin, siis istusin oma toas nagu üks suur õnnetusehunnik ja üritasin kuidagigi seda kellekest kinni panna. Saaks vähemalt nii kaua kuidagigi mängida, kuni uued keeled ostan ja ma ausõna ei tea, kuna ma selleni jõuan. Olgu, see selleks.
Tegelikult tahaks lihtsalt mäele. Ei, mitte lihtsalt mäele - Slovakkiasse suurele lumega kaetud mäele. Lauaga sõitmine on nii kuradi rahustav.. või noh, närvi võin ma ikka minna, kui millegagi seal hakkama ei saa, aga see pole sama, mis praegu. Praegu on selline suur-suur tüdimus kõigest/kõigist. Mäel olles probleeme ei eksisteeri, mitte selliseid. Kui neid tegelikult ongi, siis seal ma neile ei mõtle. Ma usun, et kõik, kes lauaga natukegi tegemist on teinud, saavad aru, mida mõtlen. Teised ei peagi saama, minge proovige lauatada, siis saate. Tegelt oleks nii tore, kui mul oleks kuskil ilusa suure mäe otsas oma majake ja ma saan seal aegajalt puhkamas käia. Kõlab toredalt.
Aga tegelt mul pole midagi hullu viga. Väike väsimus, stress - mis nad ära ole. Küll üle lähevad ;)

Muide, täna oli õpetajate päev. Õpetajat minust ei saa, päris tõsiselt kohe. Kaua ma ikka jõuaks ennast tagasi hoida ja neile mitte kallale minna? :D Juba niigi pidin mõne ukse juurest ära tõmbama, ütlesid kohe, et koolivägivald. Vägivald my ass, nad pole vägivalda näind, ma ütlen ;D Ei tegelt. Õpetamine oli küll suht-koht võimatu, aga tegelikult oli isegi tore. Oleks ise pidanud ennast rohkem kehtestama, oleks nemad ka rohkem kuulanud ja kaasa teinud. Aga vähemalt olid väiksed poisid õnnelikud, et Maxu neile tundi andis "Maxu oleme sõbrad" ;D Naerda sai ka. Oi, kui hea tunne oli kodus kingad jalast võtta, põrand oli nagu vatist tehtud.. nii pehme ja mugav. Kätši jallud on harjunud pehmete, mugavate, suurte ja armaste tossudega mitte kingadega, mis lisaks kõigele on number/kaks mulle väiksed. Nu olgu, see selleks. Vahva oli tegelt ja ma ei kurda..väga. Võib-olla natukene, aga see poleks ju mina kui ma ei kurdaks veits või natuke rohkem (:

Olgu, aitab praegu.
Kätlin.