Usaldus.

Ma olen hästi palju mõelnud selle üle, et miks ma nii kuradi kinnine inimene olen. Ma usaldan väga väheseid, VÄGA väheseid. See tähendab siis, et hetke seisuga on ainult kaks sellist inimest, keda saan täielikult usaldada ja neid olen teadnud praktiliselt kogu oma elu. Teisi usaldan ka vahel, aga mitte pidevalt. Mõnikord räägin midagi, aga on väga paljusi asju, mida ma neile ei taha rääkida. Mitte, et ma arvaks, et kohe edasi räägitaks või midagi. Ei, ma lihtsalt ei tunne, et peaksin kellegile rääkima. Ja muidugi ei räägi ma ka neile kahele kõike, mõned asjad jäävad lihtsalt endale, see on loomulik. Igaljuhul olen selle kinnisuse suhtes omad järeldused teinud. Põhjused, nagu ka teiste iseloomjuoonte kujunemisel, on lapsepõlvest.
Kui ma päris väike olin, sain endale sõbra Ragnari. Ta on mu kõige esimene sõber. Mäletan, et tegime kõike koos. Lasteaiaski ei tahtnud me teisi oma mängudesse kaasata. Ei, tegelikult oli veel kaks last, kellega me pidevalt koos mängisime - Angret ja Kevin. Kuid siiski, mu parim ja suurim sõber oli Ragnar.. või nagu ma teda siis kutsusin - Raki. Aga ühel hetkel kolis ta pere Tartusse. Ma tean, Tartu ja Tõrvandi vahemaa on väga väike, aga siis oli ta piisavalt suur, et meie sõprust lõpetada. Esiteks olime me liiga väiksed, et ise üksteisele külla sõita. Ei olnud ka eriti telefone, mille teel oleksime saanud suhelda.. räägimata siiis avrutist, MSNist ja muust sellisest. Kirjutada me ka veel õigeti ei osanud. Ma ei mäleta, et tema lahkumise pärast oleksin väga kurb olnud. Või noh, kindlasti olin, aga ma lihtsalt ei mäleta seda perioodi väga. Ja ma ei saa aru, miks meie vanemad meid üksteisele külla ei viinud.. kas või sünnipäevadelgi. Ju siis olid seal omad põhjused. Nüüd olen ma Rakit vahel veel näinud. Kunagi kui ma veel Tõrvandis elasin, käis ta seal oma vanaema juures. Mäletan, et tahtsin hullult teda näha, aga samas häbenesin natuke ja tema oli Britule ka mitu korda öelnud, et tahab mind näha. Armas. Peale seda suve käis ta veel korra mu sünnipäeval ja siis oli jälle pikk vahe, kuni ma teda läbi neti otsisin ja seal natuke suhtlesin. Me mõlemad oleme palju-palju muutunud. Praegu me sõbrad ei ole, vahel linnas vaid teretame üksteist.. kui sedagi.
Teine parim sõber oli mul Roland (tegelikult pole ma täiesti kindel, et ta nimi ühe o-ga kirjutatakse). Ta hoidis mind nagu oma väikest õde. Ma ei mäleta kuidas ja kuna ma temaga tuttavaks sain. Pildid reedavad, et juba üsna ammu enne seda, kui mina mäletan. Mingi aeg kolisin ühest majast teise ja sain seal tuttavaks uute inimestega. Naljakas, et need kaks maja, kus ma elanud olin, asusid üksteisele väga lähedal (neid eraldasid vaid mõned garaazid ja autotee ning aknast oli võis üks teist näha), aga ometi polnud ma Papli tänavas elavaid tüdrukuid kunagi varem kohanud. Nagu täiesti uus keskkond. Need oli mul tollel ajal ainsad sõbrannad. Nimelt varem suhtlesin ma koguaeg poistega, mõni harv kord ka mõne tüdrukuga, aga sealsed tüdrukud olid oma vahel juba ammu tuttavad ega võtnud mind oma seltskonda väga vastu. Igaljuhul, kui ma sain endale uued sõbrannad, veetsin vahel ehk nendega rohkem aega, aga Roland jäi ikka mulle parimaks sõbraks. Aga tuli aeg, kus ka tema kolis.. kuskile Kambjasse kui ma ei eksi. Ka tema lahkumist ma ei mäleta ega tea öelda, kui kurb ma olin. Olen tal vist ühe korra seal külas käinud, väga palju aega pärast seda, kui ta ära kolis. Mäletan, et ta oli kuskil väljas ja ema kutsumise peale ei tahtnud väga koju tulla, aga kui ta kuulis, et mina seal olin, saabus ta mõne aja pärast. Alguses olime me natuke häelikud ega leidnud ühist jututeemat, aga leidsime selle varsti. Mäletan, et teda oli väga tore näha.. kui ma Rakil viimane kord külas käisin, ei osanud ma näiteks temaga midagi suurt rääkida. Mitte, et ma üldse poleks temaga suhelnud, aga ma ei tundnud, et tegu oleks mu sõbraga, me olime ikkagi võõrad. Roland see vastu tundus kohe nagu sõber mitte võõras. Nüüd pole ma aga temaga enam aastaid kohtunud. Mulle kaks aastat tagasi tundus, et nägin teda, aga ei julgenud kõnetama minna, sest ma polnud kindel. On ju nii palju aega möödas, tema poleks mind kohe kindlasti ära tundnud, hakka siis veel seletama.
Roland oli mulle veel nii palju kasulik, et tegi mu tuttavaks Sandraga, kellest hiljem sai minu parim sõbranna. Mäletan, kui ma augustis enne esimesse klassi minekut murdsin jalaluu. Me mängisime mingit sellist mängu, kus kõik tahtsid olla platvormi peal ja teisi alla lükata. See ei olnud kõrge platvotm.. hästi madal tegelt, ju siis jäi mu jalg lihtsalt kuidagi valesse asendisse, ei tea. Igaljuhul üks nendest, kes mind tol korral alla lükkas, oli just Sandra. Ta nii väga kartis pärast, et ma olen vihane jne. Tegelikult ma ju polnud, ma teadsin, et see oligi selline mäng ja tema asemel oleks võinud olla kes iganes.. lihtsalt tollel korral juhtus see tema olema. Ausalt öeldes mäletan ma hoopis, et olin vihane Lauri peale, kelle tõttu ma veel välja läksin. Ta oli nimelt mu rattaga sinna läinud. Kui ma järgi läksin mõtlesin ka natuke mängida. Tegelikult oli ka tema peale üldse vihane olemine väga tobe, aga ma talle seda ei öelnudki. Igaljuhul, kooli ei saanud ma esimesel veerandil minna, sest alguses olin ma pikka aega haiglas ja hiljem kipsiga kodus ja siis jälle haiglas. Sandra oli aga juba kooli läinud ja seal omale pinginaabri leidnud. Siis aga kui mina ka lõpuks kooli sain, otsustas ta kohe minuga istuma hakata. Minu arvates oli see hästi armas, sest ma hullult kartsin kooli minna. Kõik oli ju uus ja teised lapsed olid omavahel ammu sõbrunenud.. vähemalt oli mul hea tuttav pinginaaber. Kuskil kolmandas klassis selgus, et Sandra vanemad otsustasid Luuniasse kolida. Ma olin kurb, mäletan ühte päeva, kus ma lihtsalt oma toas nutsin ja mõtlesin, et mida ma ilma temata edasi teen. Ma ei tahtnud, et ta koliks, aga otsus polnud minu teha. Hiljem hakkasime me kirjavahetust pidama. Kirjad on mul ikka veel alles. Vahel loen neid.. esimene kiri temalt on väga-väga armas. Tema kaudu sain ma veel omale palju kirjasõpru. Isegi liiga palju, sest lõpuks malihtsalt ei jõudnud neile kõigile vastata. Olen veel temaga läbi neti suhelnud ning korra olen teda ka näinud. Mööda minnes ja alles hiljem jõudis kohale, et see tema oli. Hetkel me väga ei suhtle, tal on oma pere ja meil pole väga ka ühiseid jututeemasi.
Peale neid kolme oli mul veel nn. parimad sõbrad, keda ma tegelikult väga usaldada ei saanud. Välja arvatud nüüd. MaXut olen ma tegelikult teadnud lasteaiast saati. Kui ta linna kolis hakkasime mingi aeg väga tihedalt suhtlema ja nüüd siis ei saagi enam temast lahti :D olgu, olgu, ei tagakski temast lahti saada (: Catat peaksin teadma esimesest klassist. Tihdealt hakkasime me suhtlema üheksandas klassis, olime siis pinginaabrid ja käisime koguaeg koos Tõrvandi vahel. Kusjuures mul on temaga tehtud sõbrapilt kuskil kolmandas/neljandas klassis vist. Ma ei mäleta, et ma siis oleks temaga väga suhelnud, aga ju siis suhtlesime.
Nii, selle pikka jutu mõte oli siis see, et ma usaldan inimesi raskelt, kuna väiksena jäin oma kolmest parimast sõbrast ilma. Siis ma seda nii ei vaadanud, et see mind kuidagi mõjutada võiks, aga tegelikult oleks see loogiline. Muidugi ei väida ma, et just täpselt sellepärast olen nii kinnine. Seda ma väita ei saa. Ja need inimesed, keda usaldan, olen teadnud kaua ja olen kindel, et nemad ei kao minu jaoks mitte kuhugile. Isegi, kui me ei ela samas riigis, suhtleme me edasi. Ma tean.