Väsinud olen lihtsalt.

Kõik on nii väsitav. Mitte ainult selles mõttes, et tahaksin magada. Mõistus on ka väsinud kõigele mõtlemisest. Jaa nende kahe väsimuse koostööl olen ma tüdinud. Tegelt ma ei ta, kas tüdimus on see päris õige sõna. Päris õige sõna saaks, kui mitu sõna kokku panna.. ma arvan. Tegelt ütleb kõik lause: "Tahan puhata, tahan mäele!" Olgu, teiste jaoks ei ütle, aga teised pole praegu olulised. Kas teised üldse ongi olulised? Hmm, tegelt vist ikka on. Muidu oleks kõik kergem.. muidugi mitte alati. Praegu küll oleks, sitaks. Tegelt JJ Streedi omad oleks ikka olulised, sest ilma nendeta ma vist hüppaks praegu alla kuskilt. Või saadaks lihtsalt kõik nahhui. Ei, tegelt ma saaks hakkama, aga palju raskem oleks. Tegelt ma ju ei teagi.. mis siis oleks. See polegi oluline. Oluline on see, mis praegu on. Ja isegi see pole alati oluline. Vahel teeme me tühisest liiga olulise. Tihti teeme. Ja vahel teeme olulisest tühise. apohh, seda teemat edasi arendades jõuan lõpuks mingi vihjamiseni, aga ma ei viitsi, ei vihja, ei taha. Pole oluline. Mõtlemine pole tore. Või on ikka, aga valitud teemadel. Mõned teemad peksavad seest poolt sodiks. Neid teemasi leiab alati. Praegu ei saa ma neist üle ega ümber. Võib-olla nii peabki olema. Ei, midagi ei pea. Vahel me lihtsalt tahame. Tahame olla kurvad, vihased, masenduses. Mina tahan olla praegu nii nagu ma olen? Mingi osa minust kindlasti. Või ma pean lihtsalt jõudu koguma natuke. Ma ei tea. Ei peagi teadma. Pean ainult seda teadma, et liiga kauaks ei tohi nii jääda. Ajutine nali.

g2g, bye.