Sügis; õpetajatepäev.

Sügis on masendav. Mitte ainult see ilm ja kõik. Tegelikult on langevad ja värvilised lehed isegi ilusad. Ja ööd on ka ilusad, juba teist korda läksin tiiruga koju, et mõelda ja nautida sead õhtut. Aga olgem ausad, talve pole tal millegagi üle trumbata. Igaljuhul, just sügis on see aeg, kus mul tekib üleväsimus ja mingi stressi taoline olek. Kool-trenn-autokool ja ega millekski muuks aega jäägi. Päeva lõpuks olen lihtsalt nii läbi omadega, et ei jõua muud peale teleka vaatamise teha. Selle pärast ei edene mul kuidagi raamatu lugemine ja kitarri harjutamine on ka unarusse jäänud. Nojah, selle viimase tegevusega on üldse see jama, et keel katki. Kui ma selle avastasin, siis istusin oma toas nagu üks suur õnnetusehunnik ja üritasin kuidagigi seda kellekest kinni panna. Saaks vähemalt nii kaua kuidagigi mängida, kuni uued keeled ostan ja ma ausõna ei tea, kuna ma selleni jõuan. Olgu, see selleks.
Tegelikult tahaks lihtsalt mäele. Ei, mitte lihtsalt mäele - Slovakkiasse suurele lumega kaetud mäele. Lauaga sõitmine on nii kuradi rahustav.. või noh, närvi võin ma ikka minna, kui millegagi seal hakkama ei saa, aga see pole sama, mis praegu. Praegu on selline suur-suur tüdimus kõigest/kõigist. Mäel olles probleeme ei eksisteeri, mitte selliseid. Kui neid tegelikult ongi, siis seal ma neile ei mõtle. Ma usun, et kõik, kes lauaga natukegi tegemist on teinud, saavad aru, mida mõtlen. Teised ei peagi saama, minge proovige lauatada, siis saate. Tegelt oleks nii tore, kui mul oleks kuskil ilusa suure mäe otsas oma majake ja ma saan seal aegajalt puhkamas käia. Kõlab toredalt.
Aga tegelt mul pole midagi hullu viga. Väike väsimus, stress - mis nad ära ole. Küll üle lähevad ;)

Muide, täna oli õpetajate päev. Õpetajat minust ei saa, päris tõsiselt kohe. Kaua ma ikka jõuaks ennast tagasi hoida ja neile mitte kallale minna? :D Juba niigi pidin mõne ukse juurest ära tõmbama, ütlesid kohe, et koolivägivald. Vägivald my ass, nad pole vägivalda näind, ma ütlen ;D Ei tegelt. Õpetamine oli küll suht-koht võimatu, aga tegelikult oli isegi tore. Oleks ise pidanud ennast rohkem kehtestama, oleks nemad ka rohkem kuulanud ja kaasa teinud. Aga vähemalt olid väiksed poisid õnnelikud, et Maxu neile tundi andis "Maxu oleme sõbrad" ;D Naerda sai ka. Oi, kui hea tunne oli kodus kingad jalast võtta, põrand oli nagu vatist tehtud.. nii pehme ja mugav. Kätši jallud on harjunud pehmete, mugavate, suurte ja armaste tossudega mitte kingadega, mis lisaks kõigele on number/kaks mulle väiksed. Nu olgu, see selleks. Vahva oli tegelt ja ma ei kurda..väga. Võib-olla natukene, aga see poleks ju mina kui ma ei kurdaks veits või natuke rohkem (:

Olgu, aitab praegu.
Kätlin.