Tahtsin lihtsalt kirjutada..;)

Vahepeal tahaks, et unenäod jääksidki kestma, et nad ei oleks vaid unenäod. Reaalsus ei ole lihtsalt alati see kõige toredam. Mitte, et ma oma elu üle kurdaks. Ei, sugugu mitte. Aga eks ikka ole nii, et kui sa oled koguaeg söönud oma aia õunu, oled sa nendega rahul. Võib-olla oli nendel mõned ussiaugud, aga see ei häirinud. Kui sa aga ühel päeval saad kellegi käest maitsta õuna, mis on palju mahlasem ja maitsvam, ei ole enda aia õunad enam nii head. Tahaksd, et sinu aias kasvaksid need maitsvad ja mahlased õunad, aga ei kasva. Täpselt samuti on hetkel selle reaalsuse ja unenäoga - reaalsus on nagu oma aia õunad ja unenägu on siis see mahlasem ja maitsavm õun. Ma ei kurtnud oma elu üle, oma probleemid mul on, aga nendeta ju ei saagi, las nad olla siis. Unenäos said kõik ned probleemid aga lahendatud ja see oli hea tunne. Ärgates taipasin, et päris elus on kõik siiski nagu enne ja see tegi kurvaks. Tegelikult ei kurda ma oma elu üle ikka. Lihtsalt, hetkeks tahtsin, et elu oleks unenägu, et asjad oleks nii nagu seal. Tahan seda siiani, kui aus olla. Oeh, aga mis seal ikka.

Mõtlesin veel seda.. et hoolimine ja armastamine on imelikud asjad ;D Mõtlen, et kui see inimene, kellest hoolid/keda armastad, sulle kuidagi haiget teeb või jätab sind hädas üksi, siis mingil hetkel sa võid ju mõelda, et teed tagasi, aga lõpuks, kui sellel inimesel abi vaja on, kas sa jätad ta üksi?! HUI! Oleneb ka muidugi inimestest.. võib-olla olen mina ainult selline, aga võib-olla mitte. Vaevalt, et olen. Ja sama jama on sellega, et kui mõtled nendega rääkida sellest, et nende käitumine sulle kuidagi haiget tegi, aga tead, et nad solvuvad selle peale või midagi, jätad ikka räägimata, sest ei taha neile haiget teha. Kuigi nemad tegid. Aga äkki olen ma lihtsalt möku.. :)

Vaheajal olen avastanud, et pidutsemine polegi kõige toredam tegevus. Mulle meeldib hoopis lugeda (eelistan Coelcho raamatuid ofc) ja kitarr piinata. Tõeliselt rahustavad tegevused. Ja keskendudes ainult kas siis raamatulevõi kitarri mängimisele, ei mõtle ma teiste asjade üle. Pidutsedes on aga alati need vaiksemad hetked, kus ikka hakkad mõtlema. Ja praegu ma kardan oma mõtteid. Tobe, ma tean, kuid nii on ja ma ei oska sinna midagi parata. Ma ei tea, mida teha.. ainus, mida ma tean, on see, et mul on aega vaja.

Eile avastasin, et mul on nii palju lugusi, millega keegi meelde tuleb. Jah, keegi, kellega mul on suhe olnud. Õnneks üldjuhul panevad need lood mind muigama. Eriti "Explosion" ;D Huvitav küll miks. Tegelt on muusika maru rahustav. Alati kui mul mure on või paha tuju või ükskõik, siis muusika rahustab mind kõige kiiremini maha. Eriti Tupac & selline rahulik hip-hop / r'n'b. Naljakas, kui suur mõju muusikal mu emotsioonide üle on. Eks ta ole.

.. ja tänu Catale läks mul meelest, millest ma veel kirjuatda tahtsin (tänks täiega :D). I'm out! Sjau ;)