Sorry, blame it on me.

As life goes on I'm starting to learn more about rensponsibility. I realize everything I do is affecting the people around me.
So I want to take this time out and apologize for things I have done and things I have not occurred yet.
And the things they don't want to take rensponsibility for. You can put the blame on me.

Tere,

"Noh, mis tunne on täisealine olla?" No kuulge, küsige siis midagi normaalselt vähemalt. Oo, hull valgustus tuli kohe pea kohale. Elu on niiiiii muutunud nüüd, kus ma olen juba tervelt päeva 18 olnud. Ühe sõnaga, see on nagu VÄGA loll küsimus. Vanus nagu vanus ikka. Muide, EI, ma ei jooksnud esimesel võimalusel poodi alkot ostma. Ärge küsige enam nii!!!!!! ;)
aga Tänud kõigile, kes õnne soovisid muidugi. JA eriti neile, kes kohal käisid ja peo toredaks tegid. Isegi need, kes ennast korrakski kohale vedasid, armas teist ! :)

Tegelt tahtsin öelda, et trenn on tore. Päriselt ka! Joeli gruuvi-tants on ka lahe. Näeme, siis tantsime. Nunnu ju ;D Trennikaaslased on armsad, treenerid on armsad, kõik on armas seal. Now and forever! Jj Street kindlustab siis selle, et kui mul peaks tahtma stress, masendus või midagi analoogset peale tulla, siis see neil ei õnnestu. Thats so nice. & muidugi on mul veel kitarr. Nii lihtsad asjad teevad elu positiivseks :)



Thats all, have a nice life.

"Kunst olla hea"

tarku mõtteid, mida sellest raamatust leidsin, on suhteliselt mitu ja mõned tahtsin siia kirja panna. Pole mõtet vast nende jaoks mitut eraldi teemat tegema hakata, kuigi nad on erinevatest teemadest. Ühesõnaga panen siia kirja nad.

"Täiuslike inimesi pole olemas ja me peaksime ette vaatama nendega, kes arvavad, et neil pole vigu ega puudusi. Päev, mil usume, et oleme ideaalsed, tuleb otsast peale hakata."

"Midagi saame me alati ära teha. Kui me ei saa ravida, siis saame leevendada. Kui me ei saa leevendada, saame lohutada. Ja kui me enam lohutada ka ei saa, siis saame lihtsalt olemas olla."

"On üldlevinud arusaam, et igaüks peab oma muredega ise toime tulema, mitte nendega teisi koormama. See mõteviis on päris kindlasti vale, sest kui üks küsib teiselt nõu, võidavad mõlemad. Küsija saab nõuande ja vastaja saab kaasinimesega mõtteid vahetada. See, kellelt nõus küsitakse, tunneb ennast reeglina austatuna ning kaasinimesega mõtteid vahetades kasvab ta inimesena. Nõuküsimine näitab, et me usaldame oma kaasinimest. Nõuküsimine on nagu üks viis kingitust teha."

"Tõeline headus on tahe head teha ja see tahe teoks teha. Hea olemise motiive on mitmesuguseid, ka egoistlike, kuid kuni mõeldakse kaasinimesele, on tegu hea. Ja lõpuks loeb ikkagi tegu, mitte mõte."

"Pole lihtne inimeselt nõuda, et ta lõpetaks vihane olemise. Viha on tunne, mis ei allu päriselt meie tahtele. Kuid seevastu on meie enda teha, kas elame selle tunde välja."

"Ei saa pidevalt elus edasi tormata, ilma et naudiksime ja hindaksime seda, mis meil on. Me ise otsustame, kas klaas on pooltühi või pooltäis, kas olla sellega rahul, mis meil on või mitte."

"Ent iga kord pole vaja asja teisega arutada. Vahel on vaja hoopis iseendaga üksi olla. Selles kollektiivses ühiskonnas, kus me praegu elame, on meil harva aega iseenda jaoks, et järele mõelda, iseendale silma vaadata ja endalt küsida, kes ma olen, kuhu ma lähen ja miks."

- Stefan Einhorn.

Kuidas on võimalik teha seda, mis on võimatu? Vaimustusega.
P. Coelho

Reply.

Ma küll mõtlesin, et vastan otse, mida ma põhimõttleiselt teengi, aga panen selle siia kirja, sest MSNis ei saaks ma nii põhjalikult kirjutada ja rääkida ma hetkel ei saa ning ei oskaks ennast nagu nii välejendada. See, kellele see vastus mõeldud saab ise aru.

Alustaks sellest, et minu eelmine postitus ei olnud suunatud Sulle. See oli lihtsalt mõte, mis pähe tekkis. See polegi tegelikult oluline, aga tahtsin selle kõigepealt ära mainida. Ja sellest eelminst lugesin kuskilt ja kirjutasin siia. Sellega ei mõelnud ma, et ma arvan, et teised ei tea, et ka mul on probleeme. Ega et Sina või keegi teine arvaks, et ainult temal on probleeme jne. Selle all mõtlesin, et isegi kui mõni inimene näeb välja muretu.. osad näevad.. siis tõenäoliselt on ka temal omad probleemid.

Nii.. ma ei väidagi, et armastust saab ise tekitada / välja mõelda. Ei saa tõesti. Ma väljendasin ennast valesti. Kui ma ütlesin, et tunded mõtleme me välja peas ja saame neid muuta, siis ma ei mõelnud seda nii, et kõike saame ise mõelda jne. Armastus, vihkamine ja sellised tunded tekivad küll peas, aga selles osas, mida me kontrollida ei suuda. Ka kurbust, rõõmu, õnne ei saa me ise tekitada, aga saame neid natuke muuta.. juurde tekitada, vähemaks võtta. Seda kõike aegamisi.
Seda ma seletada ei oska, kuidas me südames valu tunneme.. kuid tegelikult ei tunne ju süda tuneid. Liblikad kõhus on aga hormoonidest. Armastusega, mida me tunneme vastasoost isiku vastu kaasneb füüsiline tõmme, mis peakski vist need hormoonid möllama ajama. Täpsemalt ma seda seletada ei oska, sest pole seda eriti uurind.
"Tähtis pole mitte see, mis on meie ümber ja meie ees, vaid mis on meie sees." - See, mis on meie sees, ongi meie mõistuses. See pole ju tähtis, kui suur on meie maks, kopsud, veresooned. Oleneb muigugi, kuidas seda lauset mõista tahetaks, aga ma oletan siiski, et sa päris nii ei mõelnud, vaid räägid siiski inimese olemusest ja iseloomust. Aju on see, mille abil me mõtleme, liigume.. elame. Aju juhib kõike meie sees - hingamist, rääkimist.. kõike noh. Tunded ka.

Ma ei väidagi, et positiivselt mõtlemine tähendab seda, et oled koguaeg rõõmus ja õnnelik, ei. Ja mina ei ole samuti megalt õnnelik. Ma ei usugi, et on võimalik väga pikka aega järjest õnnelik olla, sest täpselt nagu sa ütlesid, kui olla koguaeg õnnelik, siis ei saagi lõpuks aru, mis on õnn. Eelmises postituses ütlesin ka, et vahel tulebki nutta, et kõik halb su sisse ei koguneks ja masendus ei tekiks. Ma usun, et õnn on hetk, mida tunned mõnede sündmuste korral. Mõni kord kestab see kaueb, mõni kord vähem, aga päriseks ei jää ta kunagi. Jah, on inimesi, kes peavad end õnnelikeks, aga see ei tähenda seda, et nad 24/7 õnnelikud oleks, vaid seda, et nad on oma eluga üldiselt rahul.
Õnn ja kurbus on kaks äärmust. Nende vahel on ka võimalik olla. Samuti nagu armastus ja vihkamine on kaks äärmust - kui sa inimest ei armasta, ei tähenda see seda, et sa teda tingimata vihkad ning vastupidi. Kui sa pole õnnelik, ei tähenda see, et oled tingimata kurb. Täpselt nagu peab vahe peal olema kurb, peab ka vahel olema õnnelik. Mõlemat mitte liiga kauaks, sest õnne tähendus ununeb, kui seda koguaeg tunda ja kurbus sööb sind seest. Ma ei tea, kas Sa mu mõttest täpselt aru saad. Võib-olla ei saa ega hakkagi saama, sest täpselt nii palju, kui on inimesi on ka sellest asjast erinevaid arusaamasi.

Mis on siis positiivne mõtlemine? Mina olen aru saanud, et see, kui probleemide üle oled õnnetu vähese aja, üritad neist kiiresti üle saada ning leiad elus neid positiivseid asju. Tunnete muutmise all mõtlengi seda, et suudad negatiivsetest asjadest üle olla.. või.. ma ei oskagi seda sõnastada. Võib-olla mõistad.

Küsimus: kuidas peaksid inimesed sulle näitama, et nad Sind armastavad? Olgu, ma arvan, et Sa ei oska ise ka sellele vastata ja pole vaja. Põhimõtteliselt saan ma sellest aru. Või kui oskad vastata, siis vasta.

Tunded on peas mitte südames!

Millegi pärast märgatakse oma elus palju rohkem halbu sündmusi kui häid. Ma mõtlen, kui juhtub midai halba, on inimene kurb või isegi masenduses.. loogiline, eks. Kurb isegi siis, kui see sündmus pole midagi väga suurt. Lihtsalt väike negatiivne asi. Positiivseid asju ei panda tihti peale tähele, on vaja suurt sündmust, mis kellegi õnnelikuks teeks. Öeldakse, et õnn on väikestes asjades ja seda ta ka minu arvates on. Probleem on aga selles, et tihtipeale ei märka ega tunne me neid väikseid asju ära. Peaksime õppima rohkem neid märkama ning väikeste negatiivsete asjade üle vähem mossitama. Palju-palju toredam on ju olla rõõmus kui kurb. Või ei!? Ja mitte ainult väliselt rõõmus või hetkeks. Nagu päriselt rõõmus. Ma ei tea kuidas, aga mina olen viimasel ajal oma eluga suhteliselt rahul. Probleeme on ikka, aga ma ei tee neist suurt numbrit. Elu pole ilma probleemideta, ma tean seda ja suudan sellega elada. Ja vahel peab nutma ka, sest muidu koguneb kõik enda sisse ja tekibki masendus.
Kõige tähtsam on meeles pidada, et masenudus, kurbus, rõõm, õnn, armastus jne - kõik tunded mõtleme me välja oma peas. Lihtne! Süda ei tunne midagi, tema töö on vaid verd pumbata. Tunded mõtleme me välja kuidagi teisiti kui tavalised mõtted, kuid tegelikult on nad siiski meie peas. Alateadvus vms.. kui üritada, suudame me neid muuta ja "taltsutada". Alguses ainult natuke, kuid asi seegi.

Ühesõnaga, mida ma öelda tahan on see, et pole mõtet väikeste asjade üle kurvastada, olge pigem rõõmsad, et seeprobleem nii väike on! Ja otsige oma elust neid väikesemaid ja suuremaid positiivseid sündmusi.
Õnn pole eesmärk, õnn on eluviis (jah, see on mu lemmik lause)!

Tera.

Absoluutselt kõigil on probleeme, ja kui teile tundub, et mõnel inimesel ei paista olevat, siis ärge selle õnge minge - tal on teist tüüpi probleemid.