Kasutu.

Hetk tagasi jõudis mulle just kohale kui kasutu inimene ma olen. Kas ma olen abiks, kui mind vaja? Ma mõlen, kui mind tõesti vaja. Tõenäoliselt mitte. Mõtlen lihtsalt, et ma tahan olla, aga ma ei oska.. ja nii ma selle jätangi. So like me. Vihkan oma iseloomu, aga arvata on, et ma ainult kirjutan sellest ja mõtlen, kuigi oleks vaja ennast muuta ja tegutseda.. aga millegi pärast ma ei tee seda. Kui ma selle käitumisega oma unistuste täitumise ära nullin, elan ma selle tõenäoliselt üle, aga asi pole selles. Asi pole minus. Asi on kõigis teistes. Näen juba seda, kuidas inimesed, kes mind veel mingil moel vajavad, asendavad mind teistega. Mitte isegi meelega, ma lihtsalt.. asendun kellegagi, kes oma osaga paremini hakkama saavad. Ja siis olen ma üksi ja mõtlen, miks ma ei võtnud midagi ette. Loen seda blogi ja mõtlen, et olin ma ikka loll. Ning olen sama loll edasi. Täiesti mõttetu!
Tegelt olekski vist parem, kui minu asemele tuleks paremad. Minule ei saa loota.. kui ma isegi ei looda. Nii oleks teistele kergem, tõega. Aga võib-olla ma ükskord olen nii tubli ja saan aru, et ainult mõtlemine ei muuda midagi. Mõte on mõte ja selleks ta jääb, teised ei oska mu mõtteid lugeda. Kui oskakski, siis poleks ka sellest suuremat kasu.. mingil määral kindlasti, aga on vaja tegusi.
Räägitakse, et millegi saavutamiseks on vaja oskust unistada. Kui sul on unistus, on sul millegini püüelda. Täiesti õige, aga kui sul puudub teostusvõime, pole unistamisest kasu. Sel juhul on unistamine mõttetu tegevus. Samas on see ehk ainuke võimalus näha oma elus suuri sündmusi jne. Muidugi teeb omamoodi kurvaks see, et miski ei täitu, mõte, et reaalsus pole kunagi selline. Sellega harjub nagu kõige muuga. Parem oleks, kui ei harjuks, sest siis oleks ehk nii palju odiu, et end kokku võtta ja tegutsema hakata. That would be pretty nice!
Tegelikult olen ma ikka veel mõttetu. mõttetu halaja. Virisen, vingun, aga ei tee midagi, et ennast parandada. Nagu ootaks, et kõik kukkub mulle sülle. Ei kuku, ma tean. Aga teeks nii, et tänasest hakkan ma pingutama ka selle nimel, et ma ei asenduks kellegi teisega.. ja kui ma ei muutu. Teeme nii, et sellist valikut enam ei ole!? Ei ole valikut "ma ei saa" ega "ma ei oska". Ja kui ma anna taaskord alla? Ei saa ju, sellist valikut ei olnud ka! Lihtsalt nii. Praegu tuli mõte ja otsustasin nii ja nii ma teengi, sest muud moodi ei saagi. Ei tule mingit jõuluvana, kes mulle toob kotitäie täitunud unistusi või mida iganes. Jah, ei ole nii! Näed siis, mõni kord tuleb siia kirjutamine kasuks ka, mõtted hakkavad liikuma igatpidi. Mis sest, et pooltki siia kirja ei saand, aga see polegi oluline. Oluline on see, et..