pettumine..

Kas on võimalik seletada, mida kujutab endast pettumine?
Pettumine toimub peas. Kui süda mäletab veel sõnu, pilku, käsi. Aga mõistus juba taipab: pettus. Nii sõnad kui pilk.. ja koguni käed.
Ning siis hakkab pea südamega võitlema. Kui võidab süda, on sul nii kerge olla ning sa oled õnnelik.
Kui aga võidab mõistus, võid kergesti kõike vihkama hakata. Ja kõiki.
Ning tuleb hakata endale kinnitama - elu pole üldse nii halb. Tuleb ette koguni õnne ja õnnelike inimesi. Lihtsalt Sinul pole vedanud.
Aga kindlasti hakkab vedama. Teine kord.

O. Robski "Armastusest armastusse"


Asi, mida üle kõige vihkan - pettumine. Üks kõik kelles või milles. Pettumine on sama. Vahel, jah, suurem vahel väiksem, kuid siiski vastik. Mõtled, et miks on antud inimesele kõnnevõime, kui ta seda kasutada ei oska. Isegi lihtsalt vaikimine on parem kui valetamine või tühjade sõnade rääkimine. Keegi ei sunni sind rääkima seda, mida sa ei mõtle. Mina vähemalt ei sunni. Ma ei ootagi teilt midagi. Ja ma ei saa aru miks.. ma ei küsinud ju. Võib-olla olen ma korraks rõõmus, aga selle eest on hiljem, kui pettuse avastan, veel raskem.
Huvitav, kas minu silmadest loeb välja pettumuse?! Kas inimesed on aru saanud, mida ma tunnen?! Kas neid on huvitanud?! Tõenäoliselt mitte.. ei mäleta, et keegi oleks vabandanud või vastanud pilguga, millest peegeduks süütunne. Kui nii on, siis on. Ei saa sinna midagi parata. Tuleb lihtsalt väga valida, keda endale lähedale lasta. Või siis mitte kedagi lasta. Sest isegi head valikud suudavad endast pettuma panna.. peaaegu alati. Tekidavad suuremat sorti pettumuse, kui suvalised inimesed. Loogiline, peavadki tekitama, sest ootused nende suhtes on suured. Võib-olla ei tohiks inimestest lihtsalt midagi oodata.. aga nii me keegi vist ei oska.