Miks on elu nii õel, nii karm?
Selle asemel, et jätta vaid arm
hoitauseks ja meenutuseks ta eelistab
jätta nooruk lihtsalt eluta.
Mõtlemata, mida tunda võivad
lähedased ja need kes Ta ilmale tõivad?
Neilt kõigilt tahaksin võtta
kurbuse, et nad ei peaks nutma
kibedaid pisaraid, tundma kaotusvalu.
"Tooge mu sõber tagasi, palun."
enamus nii põlvili anub.
Kuid ei, see otsus on lõplik
jääb vaid pilk meeleheitlik.
Saab kõigest öelda: "Puhk rahus!"
ausalt öeldses mulle pähe ei mahu,
millest tal puhata palume?
Oli alles ees ju Tema elutee.
Kahju, selliseid otuseid teeb elu
nagu oleksime me ta väiksed lelud.
Muud öelda enam ei oskagi...
Pidage vastu, olge tublid!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar