Lihtne võib olla raske!

Kui väiksest asjast tekib liiga palju kära, on midagi valesti. Miks on inimsed liiga isekad, et öelda "palun vabandust"? Need on ju kaks nii lihtsat sõna. Neid on juu nii kerge öelda!? Ei, pigem tekitame me väiksest asjast suure jama ja alles siis saame aru, et ehk oleks siiski olnud kergem lihtsalt vabandada. Näeme oma viga, teame selle olemasolust, aga ei tee midagi. Isegi olles aru saanud, et vabandamine oleks kõige õigem, kas me siis teeme seda? Kas me neelame alla oma uhkuse ja ütleme need sõnad? Ma tahaksin seda väga loota. Kahjuks on tihti nii, et kui tüli on aetud juba väga suureks, on palju raskem vabandada, palju raskem oma uhkust alla neelata. Nii võime kaotada endale väga lähedased/kallid inimesed. Teades seda kõikke ei oska me siiski õigel ajal õigesti käituda. Oleme pimedad ja rumalad. Uhkus - inimese üks kõige suurimaid vigu. Ei tahaks kuidagi tunnistada, et uhkus on sõprusest tähtsam. Tegelikult ei olegi, kuid siiski on just see palude tülide ning sõpruse purunemise põhjuseks. Miks? Muud ma ei oska öelda. Tuleb vaid loota, et kõik see tekst tuleb mulle tülitsedes meelde ja ma ei riku paljalt uhkuse pärast ära midagi erilist!