Viimaks jõudis ta maanteeni. Ta heitis veel hetkeks pilgu taha, ehk siiski keegi märkas tema kadumist. Kuid kedagi ei tulnud. Jägides mööduvaid autotulesi jõudis ta kindlale otsusele - tagasiteed enam ei ole. Ta oli tihti loobunud, aga seekord mitte. Seekord pidi minema teisiti.
Ta ohkas raskelt ning astus seejärel teele lähemale. Vaatas veel korra tagasi, silmades lootus, kuid ei midagi. Ta sirutas oma käe välja ning tõstis üles pöidla. Tagasiteed enam ei olnud, esimene samm oli tehtud. Lõpuks ta hääletaski.
Kaua ta niimodi väljasirutatud käega seisis, ta ei tea. Autod ei peatunud. Mitte ükski. Neil kõigil oli temas suva. "Kellel poleks?" mõtles ta.
Lõpuks otsustas ta loobuda. ta lasi oma käe alla ja just sel hetkel peatas tema kõrval must, toonitud klaasidega BMW. Aken lasti alla ja sealt vaatas välja kena 20ndates noormees.
"Kuhu minek?"
"Koju.. " ütles tüdruk vaikselt.
Noormees naeris: "Ja kus su kodu asub siis kah?"
"Või sobib sulle ükskõik kelle kodu?" lisas ta kavalalt.
"Ei, ma tahan enda koju."
Järgnes vaikusehetk. Kumbki ei osanud midagi öelda. Järsku keeras tüdruk selja ja hakkas liikuma suunas, kust ta tulnud oli. Seljatagant kuulis ta kuidas bmw minema sõitis.
Taas ei suutnud ta hääletamist lõpuni viia.
Mis on loo mõte? Mõtet ei ole. Lihtsalt. Las ta olla, pole vaja aru saada. Mina ka ei saa.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar