Lil' poetry.

Tahaksin teada, miks vahel teeme
otsuseid, mis vere ajavad keema.
Algusest peale teada, tegu on vale,
miks ei tee me teisiti, et oleks parem?
Oma lollust süüdistada on ainuõige,
nedne tegudega vaid halba kaasa tõime,
kuid kas lõpetame ära, rohkem nii ei tee?
EI, oma viga kordame veel ja veel.
Seejärel üritame end vabandada välja:
"Sorry, ma ju elan esimest korda."
Kõige haigem on hoopis see,
et oma vigadega haiget teeme
neile, kes kallid, kes meist hoolivad,
Me peale vihased nad ja noomivad.
Vastame näoga nagu aru ei saaks,
et viga on meis "end muuta ei saa eks"
VALE, vale, vale-vale-vale!
Selline vabandus on, ausalt, lihtsalt hale.
Miks räägime lollust, võiks ju vabandada
ja see läbi kalleid vähem pahandada.

Saabunud see hetk, jama ongi käes
enda ees kedagi sellist ei näe,
keda süüdistada tehtus, oled ise süüdi.
Mõtes sa lubad nüüdki:
"Enam ei tee, homsest olen paerm!"
Ise ka tead, palju sa seda lubanud varem?
Häbi-häbi! Tahaks öelda vabandust,
ei ava see aga võluust
sellesse aega, kus oma tegu muuta
oleks pidanud pahele vastu astuda suutma
juba siis kui see kõik alles toimus
ei oma endi otsuste üle üldse võimu!?

20.10.2006