Lõpuks sai siis mäel ära käidud. Tore oli muidgi. Väga tore oli muidugi see, et üks tüüp (Sergei) pidevalt mu üle naeris. Mina polnud süüdi ju, et mul tasakaal ära kadus. Ja see pole ka oluline, et ma enda üle nagu nii kõige rohkem naersin. Selle naermise eest tegin ma talle pärast napika ja pritsisin lund varvaste peale (kõrgemale ei saand :D).
Jube tore on see, et Maxuga saime tõstukist lõpuks üles.. KOOS. Erladi proovisime korra (seda ka mitte meelega) ja ei tulnud välja. Koos oli ikka parem. Kõige toredam oli algus. See kui Maxu hüppesse läks ja maandus tagumiku peal mingi elektri kasti peale. See võis valus olla. Märkimisväärselt tore oli ka see, et ta suure salgu juukseid kaotas. Püksid on ka armsalt terved. Ei, tegelt ei olnud nii, et ainult temal õnnetusi juhtus. Ma olin ka seal, mul juhtus ka. Kõige rohkem meeldis mulle pikali kukkuda ja siis mõned meetrid veel edasi lohiseda. Varvaste peal oli ka väga tore tsillida. Ei saa mainimata jätta seda, et tõstuk katki läks ja me oma 20 minutit niisama seisma pidime seal. Ei, meil ei hakanud külm. Kus sa sellega!?
Tegelikult oli jube münus üle pika aja jälle mäel olla. Hästi hea. Reedel saab veel. Ma elaksin seal mäel, kui saaksin. Aga eiii, eii. Mina elan mingis Tartuus. Otsen Tartu ;)
Mägi on elu (kl) !
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar