Cut tha crap..

Miks ma ei võta kätte ja ei käitu täpselt nii nagu süda ütleb? Ma tahan, et see jääks üheks toredaks hetkeks, mida on hea mäletada, kui üritan midagi edasi teha,võin kõik ära rikkuda. Siis pole enam hetke, mida mäletada. Vale! Tegelikult kardan ma riskida, põruda. Kardan, et mu katse lükatakse haledalt tagasi. P. Coelho ütleb: "Ihka elada. Mälestused on vanakeste jaoks." Ja nagu ikka in tal õigus. Mul on võimalus, loll on seda käest lasta. Jah, võib-olla ei tule sellest midagi välja, võib-olla pean pettuma. Vähemalt proovisin ja ei saa hiljem kahetseda, sest kahetseda võin ainult tegemata jäetut, mitte tehtut. Ning hea mälestus jääb ju nagu nii alles, see hetk ei muutu. Ma ei oska minevikku muuta, keegi ei oska. Ma ei saa kaotada, mida mul ei ole - seega on vaid võita.
See kord teen ma teisiti, olen teine mina. Ma ei peida ennast haledate vabanduste taha, vaid tegutsen. Lõppude lõpuks ei saa ma ennast välja vabandama jäädagi, nii lasen käest oma unistused. Praegune mina laseb käest oma unistused. Praegune mina peab muutuma. Järsud ja suured muutused toimuvad ise, peale mõnda rasket sündmust ehk. Et aga ise end muuta, tulebki alustada väikestest ja vähem olulistest asjadest nagu see siin.




Selle kirjutasin, kui olin lugenud läbi raamatud "Alkeemik" & "11 minutit" ning alusrtanud raamatuga "Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin" Põhimõttleiselt on siis nii, et Coelho on geenius!