Mul on ka väike vend.

Viimasel ajal olen ma oma väikest vennat igatsema hakanud. Naljakas, eks. Arvestades seda, et aasta tagasi ei saanud me absoluutselt läbi. Oleks ma tol ajal temast eemale saand, oleks ma õnnelik olnd ja mingist igatsusest poleks juttugi. Praegu on lood hoopis teised.
Me oleme elu aeg kakelnud ja üksteisega mölisenud. Ma tean, et ma olin ise ka selles süüdi väga tihti, aga üldiselt oli tema siiski see, kes tüli noris ja tõmblema hakkas. Talle tegelikult ka meeldis mind närvi ajada. Tähelepanu tahtis ka ja mina midugi vältisin teda ja see ajas teda närvi. Need korrad, kus ma hommikuti sööma läksin ja ta mulle nähvas jälle midagi, ilma, et ma midagi teinud või öelnud oleks, on ilmselgelt tema tülinorimised. See selleks.
Umbes aasta/pool aastat tagasi hakkasime me järjest normaalsemalt läbi saama. Ma viitsisin temaga isegi vahepeal niisama juttu ajada. Või noh, meil oli neid hetki varemgi, kus me niisama üksteisega jutustasime, aga need olid harva. Vaikselt hakkas neid iga päev olema. Eriti aitas läbi saamisele kaasa see, kui me läpaka saime, mis meile mõlemale kasutada oli. Loogiline, kui mina temaga mölisen, ei anna tema mulle läpakat ja vastupidi. Nii ma siis läksin kavalalt vahepeal tema tuppa, rääkisin paar sõna juttu ja vihjasin, et ta võiks mulle varsti läpaka anda. Ja täpselt samuti siis käis asi, kui tema läpakat tahtis. Tülisi oli ka muidugi, aga varem oleks pidanud kasutama väljendit, et läbi saamisi oli ka, u know. Ok, põhjus pole just kõige hiilgavam, aga me hakkasime läbi saama - see on see, mis loeb.
Vahepeal ta rääkis mulle asju, mida ta vanematele ei rääkinud. Mulle meeldis see, ikkagi minu vend ju. Ma rääkisin talle ka osasi asju, et noh, selline usaldus tekiks vaikselt meie vahel. Ma tõepoolest tahan temaga läbi saada. I did work. Ja tegelikutl, kui ta tahab, on ta jube tore poiss. Pealegi ma tahtsin, et ma saaks teda kohati mõjutada. Selles mõttes, et ta käest ära ei läheks. Peab ju silma peal hoidma tal ikka.
Nüüd siis olen ma kolm kuud eemal olnud ja temaga haruharva msni kaudu rääkinud ja ma pean tunnistama - ma igatsen teda. Kuigi me saime läbi, kui ma ära tulin, siis ma ei osanud arvata, et ma teda tegelt ka igatsema hakkan. Ma ei väidagi, et meeletult igatsen, aga natuke ikka. Nii tore on praegu mõelda, et mis ma talle jõuludeks viin ja ma tahan võimalikult häid asju viia. Kurb on mõelda, et nüüd me jääme kaugeks ja nii. Kui ma jäängi siia, mis siis veel saab. Kahju oleks selles mõttes.
Armas ju, et ma ka hästi mõtlen oma vennast ;D .