neljapäev, 30. oktoober 2008

Random.

Kuigi ma üldiselt ei tunne ennast siin kui pere liige, siis omad hetked on siiski. Näiteks täna, kui Natasha hakkas seletama, et me peaks temaga midagi koos tegema, sest ta ei näe mind üldse. Selle peale ütlesid teised, et kuidas sa ei näe, te elate ühe katuse all.. ta on pereliige ju. See oli jubedalt armas. Täna üldse, kui ma enamasti nende vestulustega väga kaasa ei lähe, siis täna oli pidevalt jutuks see, et kuhu ma ikka nädalavahetsel lähen. Siiski, mina arvan, et inglased on natuke rumalad. Ma saan aru, et Daniel ei tea, et Inglismaal on linn nimega York ja arvab, et ma räägin New Yorgist.. aga Natasha ja Emma. Ma teadsin enne siia tulekutki, et selline linn siin on. Samas eks ta nii ole, et väikeriikides pannaks rohkem rõhku (ja tunduvalt rohkem) geograafia tundmisele.

Mõtlesin, et kohutav, kuidas inimesed valetavad ja räägivad tühja juttu. Ma ei tea, kas asi on tõesti minus, et leian igast valelike bastardeid või ei oska inimesed (khkhm.. mehed) enam ausad olla?!
Kuigi ma teen nalja selle kulul, et ma vanaks ja koledaks jäänud, et kõigilt üle saan. Või noh. Lihtsalt unustavad kõik mu ära. Tegelt on see maru nõme. Isegi Merili, kes suure suuga lubas mind mitte mingil juhul ära unustada.. ometigi pole midagi sealt maalt kuulnud. Boo hoo. Ja selle eelmise lõiguga peabki see koos olema, sest seal on oma seos. Pikemalt ei ole tuju seletada täna.

Täna helistas ema mulle. Eelnevalt olen ka võib-olla maininud, aga kui ma muidu ei igatse suurt midagi, siis kellegi häält kuuldes tuleb ikka see igatsus peale. Nüüd rääkisin msnis temaga ja ta näitas kaamerast teisi. Juba nende toa nägemine oli selline.. ma ei tea, tekkis natuke tunne, et oleks ise ka seal. Ja siis näitas ta kaamerast Bessukest.. minu kiisumiisu. Täiesti hull noh, pisar tuli silma. Jah, mul. Kujtan ette, et kui ma kodu saan, siis vaene Bessu.. kallistan ta pooleks.. lol. Igaljuhul tore oli näha. Msnis niisama rääkimist ei saa võrrelda sellega, kui sa neid inimesi reaalselt kuuled või näed.

Seda tahtsin ka kirjutada, et mul jälle (või ikka veel) selline tunne, et tahaks midagi, hullult tahaks, aga ma ei tea mida. Eks ta see ole, et tahaks rutiinist välja saada. Klubi oleks selles mõttes hea varjant, et see on alati aidanud, aga kuradi nõme on see vanusepiirang siin. Liisi ajas mu kadedaks täna, seal pidi vanusepiirang 18+ olema klubides. That's just so mean. Londonlastest ma mõtlen.

Kommentaare ei ole: