22. nov '08 .

Nädalavahetus oli huvitav meil seekord.
Reedel ja laupäeva hommikul olin ma maru kuri, kurb või midagi. Lõpuks, kui teada sain, et Des ikkagi tuleb Londoni, oli halb tuju muidugi kadunud. Igaljuhul ma pean midagi oma kujutusvõimega ette võtma, it's awful. See selleks. Peale pikka ootamist sain taga kokku ja oli maailma tore olla.
Alguses läksime kuskle ma täpselt ei tea kuhu. Seal ma sain teda, et me ei plaani Londonisse jääda. No olgu, kuna mulle lubati, et hommiku saan ilusti koju, ei hakanud ma vastu ka vaidelma. Siis seal kohas, kus me olime. Jälle oli maru palju ootamist. Hullult paljudele tutvustati mind, ainult, et minu jaoks olid kõik nimed ühesugused ja näod ka just väga ei erinenud üksteisest. No siis mõni mees otsustas maru vahva olla ja kuigi nad pidid osad asjad aint korda rääkima (5 min), siis passisin ma seal autos jumala kaua. Isegi meie autojuht oli lõpuks närvis ja ei rääkinud Desmondiga tükk aega. Ma tegin ka natuke solvund nägu, sest kurat, ma olin 3h teda oodanud ja kümetanud ja siis passi veel autos ka. Kus mul hakkas ka külm juba. No muidugi, kui ta miljon korda jälle vabandas ja oma süüd tundvat nägu tegi, siis ma ei suutnud kaua kuri olla. Ma pole eriti osav sellel alal.
Lõpuks siis asusime kuskile kaugele maale teele. Nali oli selles, et auto läks poolel teel katki. Arvata on, et eriti soe seal polnud. Megalt kaua ootasime. Hullult armas oli, et kuigi Desmond muretses niigi, et mul soe oleks, siis need kaks ta sõpra tahtsid ka mulle igast pusasi anda jne. Endal neil oli natuke külmem kui mul ju. Lõpuks veeti meid kuskle, kuhu pidi parandaja tulema. Kes auto 20 ming korda teeb või, kui ei saa tehtud, viib meid Londni. Nali oli selles, et algse jutu järgi pidi neil 30 min tuleku peale minema, aga sellsest ajast sai mõni tund. Lõpuks kui nad siis saabusid, autot korda ei saand ja Londonisse viimise eest taheti £200. Me olime juba seal lähedal mingi toa võtnud ja jäime parem sinna. Vähemalt oli mul LÕPUKS soe.. lol.
Ühesõnaga, sinna, kus me alguses minna plaanisime, me ei jõudnud. Hommikul tuli meile mingi asi järgi ja viis meid Londoni. Kust ma siis rõõmsalt Brent Crossi läksin Maxuga.
Elu on seiklus.

Pühapäeva hommikul oli meil ka lund sadanud, aga mina jõudsin välja alles siis, ku vihma juba ladistas. Maru kade on see Eesti ilm, võtab kõik lume endale. Andku meile ka natuke, oles endal ka parem..