Öös on asju.

Eile (täna ka hetke seisuga) olin päris üksi kodus. Maru tore. Sain taaskord oma töödega varem lõpetada ja omaette tsillida. Nii, mida teeb Kätš siis, kui kedagi kodus pole?
Esiteks avastab, et siin saab karaoket laulda. Täitsa vahva, eks. Mingi high-score tegin seal ka, aga ma ei salvestand ära ofc, sest hiljem teised näeksid ja neil tekiks küsimus, kes on k2c ja miks ta meie playstationit on mängind. Ühekorra kogamata salvestasin siiski. Vast ei ole hullu. Igaljuhul, laulsin omaette and guess what. Pere tuli koju. Keegi unustas midagi maha, ma ei teagi täpselt. Kui ma kuulsin autot meie driveway'le sõitmas, oli hell paanika. Maailma kiiremad liigutused, et asjad kokku panna ja teha nägu nagu ma oleks koristanud või midagi.
Enne seda tegin endale pastat. Kuna ma pole harjund ise tegema, siis ei osanud arvestada palju vaja on, eks. Sai nii kolme inimese jagu. Palju sellest alles on? NOTHING what so ever. Mitte, et ma eriliselt näljane oleks olnud. Lihtsalt :D
Nii, siis suutsin ma oma arvutit nussida, mis lõpuks viis mu mõttele värsket õhku hingama minna. Kell oli juba üsna öö, aga öös on asju. So out I go. Jalutasin sujuvalt parki, mis oli ofc tühi. Istusin maha, viskasin tupsud huule alla ja pikutasin. Vaatasin tähti, mida ei olnud. Lennukeid ja UFO'si. Kaua ma ikka pikutan, tulin püsti ja jalutasin ringi ka natuke. Mingi laulsin täiega ja tantsisin. Who cares about the sprained ancle. Lõpuks mõtlesin koju minna, sest mõnimees muretses veits, et üksi öösel väljas. Külm hakkas ka tiba. Hetkel on väike kurguvalu ja nohu, bt I'll survive.
Igaljhul. Päris üks inimene on mõelnud, et wtf sa üksi pargis öösel käid. Aga kurat, kui hea tunne oli seal omaette. Lihtsalt nagu.. rahulik, värske õhk. Ma ei tea, ma pole kindlasti ainus, kellele selliseid omette hetki vaja on. Ja kes keset ööd tunneb vajadust parki laulma, tantsima minna.

Seal olles, kui kuulasin Incubuse laule (specially "I wish u were here"), tuli igatsus peale. Tahtsin nii väga talle sõnumit saata, et ma igatsen teda, aga. Oleks ta vastanud? Tõenäoliselt mitte. Pealegi poleks ta aru saanud, et jutt ei käi vaid sellest hetkest, vaid üleüldse. Ma igatsen seda, et ta olemas oli mulle. Doesn't matter. või noh, it does to me, bt.. that's all.

Aga täna helistas Maxu, maru tore oli ta häält kuulda. Eventhough I was sleeping.

P.s mul on kuradi kahju, et ma oma digika koju jätsin öösel.