täna on nii..

Tahaksin midagi nagu öelda, aga ma ei oska. Kõik on ülepea. Probleemid tulevad, siis ikka korraga. Või kui ei tule, siis aitab imagination.

Head on ka. Üsna kindel on see, et ma ei lähe Eesti tagasi.. päriseks. Vähemalt mitte nii pea. Ma ei oskaks seal olla ka enam, kui mõtlema hakata. Kujutan ette, et hakkaksin UK'd igatsema nii nagu senini veel Eestit kordagi igatsenud pole. Samas lepin ma ju iga olukorraga..
Igaljuhul, tundub, et mu ema oleks selle ideega nõus. Mina olen ka.. ilmselgelt.

Naer, naer, naer aitab kõige vastu. Mõnikord jääd ikkagi endaga üksinda ja siis pole naeru enam kuskilt võtta. Leidub muidugi inimesi, kes naeru tagasi toovad. Alati ei oska neist seda oodatagi. Näiteks, kui peaks nende peale solvunud olema. Olen selles alati kehv olnud. Olen, siis olen..

Ma tahan eemale.. aga kuhu? Ma ei tea. Oeh, võta juba mult see tunne ära. Kaua sa ootad.