Mõned mõtted.

Tegin praegu blogi lahti ja see võttis nii kaua aega, et ma unustasin ära, mida ma kirjutada tahtsin. Õnneks tuli meelde osa.

See teema, mida ma täna mitu korda juba arutanud olen. Ma kardan kellegisse armuda, aga mitte selle pärast, et ma kardaks haiget saada või, et mulle ei meeldiks kellegagi koos olla. Osa minst tahaks nii kuradi väga, et mul oleks keegi, kelle kaisus iga hommik ärgata, kellega mööda linna käestkinni jalutada ja muud paaride staffi. Selles mõttes, et ma ei karda ka suhet iseenesest, aga ma kardan seda, et ma armun kellegisse äga ära ja tekib nö big love ja miks? Selle pärast, et see piirab mu vabadust. Kui mul oleks keegi, ei saaks ma mingit pakkumist lihtsalt niisama vas võtta nagu see siin, et lähen aastaks ajaks välismaale ilma pikemalt plaanimata, lihtsalt lähen. Oleks mul keegi, peaksin ma temaga arvestama ja võib-olla ei tahaks temast nii eemal olla. Teades, et mu unistused ei ole ei Eesti minna ega ka siia jääda, siis on arusaadav, et kellegiga koos olemine võiks takistada mu unistuste teostamist. Praegu mõtlen ma küll, et kui mul oleks suhe, siis ma ei laseks sellele ennast takistada.. siiani polegi mul sellist suhet olnd, mis mind kinni oleks hoidnud niivõrd, aga ma kardangi seda, et nii nagu ükskord jääb igaüks paikseks ja leiab oma, võin ka mina leida. Tegelikult see pole isegi oluline hetkel, sest pole kedagi sellist, kellesse oleks ohtu nii ära armuda või midagi. Lihtsalt ma olen sellest mõelnud palju ja täna rääkisime Maxuga ka sellest veits ja see kõik keerles mul ikka veel peas ringi ning tunds, et ma pean selle kuskile kirja panema.

Teine asi, mis mul meelde tuli, sellega seoses, et ma aegajalt 'ok' asemel olen jälle 'okas' ütlema hakanud. Ei, see polegi midagi huvitavat või olulist, aga sellega tuleb meelde mõned aastad tagasi, kui ma ka nii ütlesin ning üks isik, kelle nime ma mainima ei hakka, tuletas sellest mulle hüüdnimeks okasroosike alguses, millest hiljem sai roosinpuke (kui täpne olla, siis roosinupuke kullerkuppuke:D). Armsad ajad olid, minu jaoks vähemalt. Arusaamatu on minu jaoks, kuidas mul ikka veel need asjad kõik meeles on ja mis tunde nende meenutamine teeb. Või kui kurvaks tema nägemine teeb.. siiamaani.

Need plaani pidamised, mis me Maxuga täna maha pidasime, olid kuidagi nii positiivsed. Mul on tulevik täiesti pahupidi, ma ei tea, mida ma tahan, mis minust saab. Tean ainult, et Calisse ma lähen ja enam ei tundu see natukenegi teostamatu. Ma ju ütlesin, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Mõned kuud tagasi tundus see väga kauge ja võimatu, sest ma lihtsalt ei teadnud kõki oma võimalusi, nüüd tundub kõik palju lihtsam :) . aga ma kaldusin teemast kõrvale. Igaljuhul see Maxuga rääkimine andis igasugu mõtteid ja andis mulle mingigi ettekujutuse, mida teha võiks. Kuigi, eks näha ole, kuidas asjad ja ajad kujunevad. Ning siiski elan ma nii, et 'I wait and I see'. See poleks pealegi enam mina, kui ma oma elu raudselt paika plaaniksin ja siis seda elu elaksin ka :D . That wouldn't be fun, would it?!