Nädal (peaaegu).

Ma ei tea, mis see on, mille pärast ma kõigega rahul olen, aga mulle see meeldib. Jah, ma nurisen ja vingun igasgu asjade peale, aga üldiselt olen ma eluga siiski rahul. Samas ega mul polegi midagi suurt, mille üle kurvastada ka. Väiksematest tujurikkujatest ma lihtsalt enam ei hooli. Või ei saa öelda, et ei hooli, pigem ei lase lihtsalt neid enda tujusi mõjutada, ei mõtle sellele. Ei tea võib-olla see ajutine, aga seegi hea. Suuremat kodu igatsuski pole.. veel. Tegelikult ega mul suurt midagi igatseda ka pole.. pere ainult. Teisi inimesi oli ka, aga neid nägin ma nii või naa väga harva, kui üldse nägin. Siin olles on mul muideks palju rohkem teha ja väljas käin ka ikka igal võimalusel. Elades sellises kohas ei saagi kodus istuda samas. Meie klubitamisi igatsen küll, sest nii palju kordumatuid pidusi oli, mis lihtsalt on igatsemist väärt. Aga nagu räägib Padar, siis igatsus teeb head, ei vaidle ka. Igaljuhul olen ma asjadega rahul. Mulle meeldib mu tuba, see on armas. Mulle meeldib mu uus pere, kuigi kõige rohkem meeldivad nad siis, kui nad kodus pole. Üksi on toredam, on alati olnud. Mulle meeldib London ja mulle meeldib Mill Hill. Ma võin ju kurta, et tahaks hommikul kauem magada või, et palju on teha.. mida iganes, eksole, aga see ju ei tähenda, et ma rahul poleks, olen küll. Vingumine on inimlik lihtsalt :D