New home.

Siin ma nüüd siis olen, istun oma toas ja vaatan aknast mööduvaid autosi ja inimesi.

Kui ma alles tulema hakkasin ja Maxu mulle kõike seletas, kuidas kust minna, sattusin ma küll paanikasse. Tundus nii palju ja nii keeruline. Tegelikult polnud see pooltki nii hull ja lisaks sattusin ma vana koolikaaslasega kokku, kes mind aitas. Lennujaamas polnud üleüldse muud vaja teha kui kohver võtta, rongipilet osta ja seiklema hakata. See läks siis üsna sujvalt, siin nii või naa igal pool sildid, kus mis asub ja kuhu minema peab. Ainuke jama oli see, et ma suutsin oma pileti natuke katki teha ühest otsast (ma ei tea kuidas) ja ma ei saand väravatest välja sellega, aga onu, kes seal töötas lasi mu läbi muidugi. Maxu sai ka vabaks ja tuli mulle Kings Crossi (oli vist) vastu, aga muidugi ma sain temast valesti aru ja ootasin teda väljas, kuigi ta mõtles, et ma ootan teda väravate juures, aga no, leidsime siiski üksteist. Siis jaurasime kahekesi edasi, sest mingid rongid ei sõitnud ja igasugu muu jama. See oli siiski eriti armas, kuidas neegronud, kes ise olid töö vormides (ülikonnad ja möllud), tervitasid üks teist "yo man" :D Ma saan aru, et see neile tavaline, aga ma kujutan tavaliselt ette, et siukesed tavariietes tüübid tervitavad ükstest nii, aga nemad.. :D No see selleks. Mill Hilli jõudsime, siis tuli Amanda meile vastu, viisime Maxu koju ja saabusime siia. Mul on jube armas tuba muide.
Mul on siin siis kolmas päev. Neljas, kui saabumist arvestada. Tundub vähem kusjuures. Palju asju on, mida meelde jätta, aga küll nad ükskord kõik meelde jäävad. Kõik on hästi toredad siin. Ainult palju kisa on majas päeval, aga muidugi ma kõige hullemat pole näinud, sest üks laps on kooliga kuskil. Hullult tore on, et praegu on ilusad ilmad olnud koguaeg, täna on natuke jahedam, aga vihma ei saja.. veel. Nii mul on siis kolm last, Daniel 5a, kes on muidu hästi armas, aga ilge jonnipunn. No ma pole pidanud temaga väga tegelema veel, vahel mängin ainult jalgpalli temaga ja hommikuti ta jutustab, aga ega ma alati ei saa aru, kas minuga või omaette. Teine laps, kes on siis ära praegu (tuleb homme) on Emma 10a, aga tegelt ma pole kindel, sest tal pidi nüüd kunagi sünnipäev olema, ma ei tea, kas ta on siis nüüd juba 11 või alles saab. Kolmas laps on Natasha 13a, hullult rõõmsameelne ja jutukas, ükspäev üritas eesti keelset teksti lugeda, arvake ära, kas oli naljakas või jaa. Amanda (ema) on ise ka hästi sõbralik ja abivalmis janii, ainult tal koguaeg kiire ja ta unustab alati ära kõik, aga noo, anname andeks. Ega ma ise parem pole :D
Eile käisin Maxuga väljas, tsillisme pargis ja nii. Ma ei saand muidugi kaua olla, sest ma ei tea, kuidas majale alarmi peale panna ja Amanda ei tahtnud, et ma kauaks ära lähen, kui alarm peal ei ole. Eriti imelik on kõndida linnas, kui pidevalt signaalitatakse, ma saan aru, et Itaalia oli iseenesest hullem, aga seal ma ei patseerind väga tänaval ja seal ma ei pidanud aasta elama :D Bt I'll get used to it.

uuh, midagi vaadatavat kõndis tänavalt mööda just :D I like!

Nii siis, kaks esimest nädalat pidid kõige hullemad olema, igatsus ja nii. Praeguseni olen ma hakkama saanud, aga alguse asi, mul pole üleliigset vaba aega ka. Õhtuti kisub meel tiba nukraks, aga mitte midagi väga hullu :) Pealegi mul nii või naa kergem, sest ma pole siin siiski üksi.

Egas midagi (: