Ma ei olnud kaua ära, kuid need 3 nädalat ilma Starbucks'ita tunduvad igavikuna. Ma ei taibanud, kuidas seda kohta igatsen enne eilset. Kohe kindlasti oli Golders Greeni minemkparem otsus, kui end kuskile Oxford st. ja sealt edasi vedada. Olin küll üksi, aga see eest kuradima rahul. Kui ma muidu raamatu lugemiseks piisavalt keskenduda ei suuda, siis seal probleemi ei olnud. Ma ei pannud tähelegi, kuidas aeg lendas ning oligi juba kell seal maal, et pidi koju minema. Samas ega ma seal väga kaua ei olnud ka, kuid siiski.
Igaljuhul - raamat, aknaalune koht, cafe latte - what more could I ask for..
Kahju ainult, et tänaseks rahad nullis on ja kuskile minna pole. Nüüd selle nädala üle elan, siis olen rajal omadega lõpuks ja elu on lill. Väiksed asjad teevadki elu ilusaks, I must say.
Mitte nii head juhtus ka eile. Daniel jäi haigeks, toidumürgitus. Kõhus ja seljas olid hullemad valud olnud ja süda oli ka paha. Tal vahepeal kombeks teeselda, et ta haige, seega Amanda polnud alguses kindel, kui tõsine asi oli. Peale seda, kui Daniel ei tahtnud isegi palystationil mängida, otsustasime, et ta on ikka päriselt haige. Hiljem aga hakkasid need valud tõsisemalt pihta ja läksid nii hulluks, et ta tuli haiglasse viia. Kus talle kirjutati rohud, mida olemas pole. Praeguseks tundub, et on asjad korras, sest ma pole teda nutmas veel kuulnud. Hea seegi.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar