„Saatuse käest niikuinii ei pääse ja ette ära jutustatud filmid on ju ka igavad.“
Ma tean, päris ausalt, ma olen täielik idioot. Esiteks selle pärast, et ma ei taibanud, et ajaloo eksam käib mulle üle jõu. Mitte, et ma arvaksin, et selle ära tegemine mulle võimatu oleks, ei. Oleks ma algusest peale vaeva näinud ja õppinud .. oleks, oleks. Seda oleksingi pidanud ette nägema, et ma ei suuda nii palju sellesse süveneda. Eriti veel nüüd, kus suvi praktiliselt ukse taga. Tundub, et ma olen loodud tegema valesid valikuid. Kas või tööle minek. Jõudsin ma selle kõrvalt õppida? Loomulikult mitte. Ma tean, et ma põdesin enne matemaatika eksamit ka väga. Eksamil aga selgus, et asi polnud pooltki nii hull. Muidugi pole tulemused veel teada ja kõik on võimalik, kuid siiski. Ajaloo eksamiga on nii, et ma vaid loodan, et ma üle põen. Kogu südamest loodan, aga kahjuks on see ebatõenäoline. Minu rumalusel ei ole otsa, ei äärt.
Nüüd siis ma mõtlen, et mis homme saama hakkab. Mis üleüldse saama hakkab? Mul pole aimugi. Ja esimest korda mind ei huvitagi, mis edasi saama hakkab. Muidugi ma tahaksin, et ma see aasta lõpetaksin. Muidugi ma tahan, et mul elu edaspidi hästi läheks. Lihtsalt, ma ei kibele teada saama, mis juhtub. Midagi ikka. Elu läheb ikka oma rada ja ehk on tal mulle midagi palju paremat varuks, kui see, mida varem mõelnud olen. Ju siis nii pidigi minema nagu ta läheb. Ega see pärast elu elamata jää. Alati on järgmine aasta .. ja pealegi, nagu mulle meeldib öelda, ma pole kunagi plaanide tegemises eriti osav olnud.
Ning lõpetuseks ütleks veelkord oma lemmik tsitaadi: „Kuidas teha võimatut? Vaimustusega!“ (võite kaks korda arvata, kellelt see tsitaat on).
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar