4 days .

Ma siin mõtlesn, et maru armas, kui palju mul ikka sõpru on. Kõiki nii hullult kotib, et ma lähen ära ja puha. Aega on nagu muda, aga ainult mitte minu jaoks. Võib-olla tõesti on see palju palutud, ma ei oska öelda. Ma üritasin sellest mitte välja teha, ausõna. Ma olen ju koguaeg teadnud, et ma suurt midagi ei tähenda enamustele, aga.. kuradi pettund olin selles, kui mõni, kes lubas Eesti tulla, tuli ka iseenesest, ainuke asi, et ei pidanud oluliseks minuga ühendust võtta enne, kui ta juba jälle läinud oli. No tore.. ja see on ka armas, kuidas mõnel teisel on alati järgmisel päeval töö, mis segab ja millest ma iseenesest aru ka saan, kui mina teda kuskile kutsun, aga samas käib koguaeg väljas ja siis ei sega. Isegi teil on pohhui.. vähemalt pole, mida igatsema jääda siis, aitäh.
Ja kurat need kõik, kes teevad nägu, et neil on kahju, my ass. Olge parem vait, sest mind tõesti häirib mingi feikimine. Kui teid ei koti, aga palun, ma ei arvagi vastupidist ja ma ei oota teilt ka mingit vastupidist juttu, eksole. Üleüldse olen ma rääkind teile selle pärast, et te olete midagi selle teemalsist küsinud. Lähen, siis lähen.. ja ma tean, et võib-olla nutan ma juba mõne nädala pärast kodu taga, aga ma tõesõna loodan, et ma saan seal hakkama. Hakkama nii hästi, et mul ei olegi enam siiamaile asja.

Positiivset ka: mul on täna viimane tööpäev. Ok, homme olen ka paartundi, aga see ei lähe päeva alla (: aga tegelt, kuigi see töö oli enamasti ääretult igav, siis ei saa kurta ka. Mulle vahel ikka meeldis.