Feels so fuckin "good", kui inimene kellest sa nii sitaks hoolid, ütleb sulle selliseid asju näkku. Kui ta pole sind kordagi usaldanud ega hakka ilmselt seda tegema. Ja siis mõtled, et ta on üks väga vähestest inimestest kelle jaoks sa üldse vaevud miskit tegema ja ta lihtsalt ei usu sind. So what was the point.
Jah, ma olen teid lolle asju. Jah, ma ei suuda näidata talle palju ta mulle tegelt tähendab. Raske on seda teha ka, kui nagunii ei usuta. Fucking oluline peaks see olema, et ma ju tahtsin veel kord proovida. Ma tahtsin vaid natuke vabadust, et ma natukese aja pärast ei leiaks lolli põhjust, et asju metsa keerata. Pole oluline.
Nagu ma ütlesin, I can't take another goodbye. See kas pidi olemata olema või on see viimane kord. Olemata ta ei jäänud kahjuks.
Facking haiget teeb.. miks ta minuga üldse oli, kui ta nii sitasti arvab minust. Ja kuula siis kõike seda, suutmata miskit vastu öelda, sest nii kui oma suu avad, hakkavad pisarad jooksma ja kõnevõime on läind.
Ma arvan, et nüüdsest ei ole nii, et ma kardan haiget teha ja enda haiget saamisest ei hooli. I'm death scared to get hurt like this again.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar