Tore, tore.

Üle pika aja oli tore nädalavhetus LONDONIS. Ma olen jube tänulik Mark'ile, et ta mind välja meelitas. Mida polnud väga raske teha, sest mul polnud tahtmist kodus istuda.
Klubis oli.. kinda fun. Tavaliselt on lõbusam. Eks ma olin liiga kaine ka. Jalad tapsid lõpuks. Kohe väga, väga. Mingi tüüp kogus pool õhtut julgust, et minuga tantsima tulla. Natuke naljakas, sest ta ei näinud välja selline.. häbelik. Aga no olgu.
Tegelikult oli parim osa see, kui me hotelli tuppa jõudsime. Mu jalad olid surmavalt valusad, uni oli väga suur. Ja voodi oli nii suur ja mugav. Olenemata sellest suutsin ma enamuse voodist hõivata. Muud kui siplesin ringi. Selle toredaim osa oli see, kui Mark otsustas, et oleks tore mind igasuguste küsimustega üle külvata. Umbes nii.. kolm tundi? Kui ta hiljem selleni jõudis, miks tal vaja koguaeg rääkida, olin ma talle tänulik. Üleüdse olen ma talle tänulik. Ei ole just jalaga segada siin Londonis neid inimesi, kes mind ainutl sõbrana võtavad. Ta tundis mulle kaasa ka.
Vahva oli, teine kordki. Ainuke asi, et teine kord pean ma maksma.. :D

Kuidas ma unustasin selle osa ära, et kui ma Marki ootasin, siis üks tüüp (Nash) laulis mulle. Jube kena tüüp oli kusjuures. Kutsus kuskile kluppi, pidin talle helistama hiljem. Meelest läks, mhhmm.