Miski pole nii kuis näib ..

Ja just eile ütlesin ma välja, et ma hakkan temasse ära armuma..

Kaks inimest, kes peaks sinust hoolima. Natukenegi. Ja nemad ei austa sind, kes siis üldse.

Kuidas ta saab olla nii, öelda samu asju kellegile teisele, mida ta ütleb sulle. Ja siis sinu ees teeb näo nagu miski poleks valesti. Miskit pole juhtunud. Mille kuradi pärast ta arvab, et tal on veel õgus mu aega kulutada ja miskit seletada. Mida tal seletada on. Ta nagu nii ainult valetab. Alustas juttu valega, mis seal üldse tòelist on. Terve see aeg oli üks suur vale. Kuidas ma saaksin sellist inimest veel kunagi usaldada..
Ja kõige hullem on see, et ma teadsin seda, ma teadsin, et teda ei saa usaldada ja ma olen seda kõike juhtumas näinud, aaga ma keeldusin seda uskumast. Ma ignoneerisin oma mõtteid. Ma olin nii pime.

Kui ma vaid suudaks seda sõnadesse panna, mida ma tunnen. Natukenegi.

Valus on..